Evald Hermaküla

Allikas: Vikipeedia

Evald Hermaküla (6. detsember 1941 Jõelähtme vald – 16. mai 2000 Tallinn) oli eesti näitleja, teatrilavastaja, filmilavastaja ja näitejuht.

Rahvateater ja tee kutselise teatri juurde[muuda | muuda lähteteksti]

Alustas oma teatriteed keskkooli ajal (1956–1960) näiteringides osalemisega, sh Ben Drui juhitud Draamateatri stuudios. Mängis kaasa mitme lavastuse („Kevade“, „Juudit“, „Antoniuse ja Kleopatra“, „Lumekuninganna“) massistseenides, samuti osales Voldemar Panso lavastuses „Härra Puntila ja tema sulane Matti“.

Keskkooli (Tallinna 17. Keskkooli) lõpetas aastal 1960. aastal hõbemedaliga ja astus Tartu Riikliku Ülikooli geoloogia erialale. Samal ajal hakkas mängima Ametiühingute Nõukogu Tartu Kultuurihoone (alates veebruarist 1959 E. Vilde nimeline Tartu Rahvateater) näiteringis, mida juhtis Venda Päi. V. Päi tundis juba varakult, kuidas nende teatris on uus täht särama löömas. 5. detsembril 1961 esietendus Venta Vīgante „Igavesti haljad Palmid“, kus Evald Hermaküla esines meeldejäävalt. „Mitte iga kutselisegi teatri etendusel ei kohta nii sügavat sisseelamist osasse, karakteri nii täielikku avamist ja publikult jäägitult kaasahaaravat mängu“ (Ants Järv 1961). Samal aastal astus Hermaküla ENSV Teatriühingu RAT Vanemuise teatristuudiosse.[1]

Vanemuine[muuda | muuda lähteteksti]

Kohe pärast Vanemuise teatri õppestuudiosse astumist hakkas ta Vanemuise lavastustes kaasa tegema. 1. detsember 1962 sai temast Vanemuise näitleja (0,5 kohaga). Nõudlikke ülesandeid tuli Evald Hermakülal täita Romain Rollandi „14. juuli“ (1962), Aleksander Gribojedovi „Hädas mõistuse pärast“, Paul Kuusbergi/Epp Kaidu „Andres Lapeteuse juhtum“ ja Aleksei Arbuzovi „Mu vaene Marat“ (1965) näidendite lavastustes.

1965. aasta detsembris lõpetas Hermaküla geoloogiainseneri diplomiga Tartu Riikliku Ülikooli ja kevadel Vanemuise juures töötanud teatriühingu lavakunstistuudio. 10. aprillil tuli Epp Kaidu lavastuses ja Hermakülaga peaosas välja Janis Rainise tragöödia „Joosep ja tema vennad“.

Tollal tegi Hermaküla intensiivset tööd ja nõudlikku eneseharimist, et teatritegemises edasi minna hoopis tähendusrikkamale mängumaale. Oma osa selles protsessis etendasid arutlused-väitlused eakaaslastega, kes olid juba tegevad ilukirjanduse loojatena, kuid siiralt huvitatud ka teatri arengust.

Kõrvalseisjal on väga raske nimetada täpset päeva, millest algas teatriuuenduslik areng, aga see algas kindlasti 1960. aastate keskpaiku uue sugupõlve entusiastide eestvõttel Vanemuise teatri sees. Teatriuuenduse areng algas just riiklikus teatris ning sai arenguvõimalusi tänu teatri juhtkonna sallivusele ja julgusele. Vanemuise juht Kaarel Ird oli selles osas julge mees.

Esimeseks tõsisemaks teatriuuendusliku laadi näiteks oli Evald Hermaküla poolt Vanemuises põhiliselt teatri stuudiolastega tehtud lavastus „Lugusid argielust ehk Valtoniana“ (esietendus 12. märtsil 1966), mille teksti oli Arvo Valtoni novellide põhjal kokku seadnud Paul-Eerik Rummo. Tegemist oli Eesti NSV oludes väga uuendusliku lavastusega, mis seadis seejuures kesksele kohale just vabaduse, tegi tajutavaks, et „miski on mäda“ ümbritsevas elus. Mati Unt, kes tollal oli Vanemuise dramaturg, kirjutas: “Julgen öelda, et selles etenduses oli midagi uut ja seniolematutki. See oli samm mõtte liikumise vabaduse suunas. /--/ Mõtte liikumise vabaduse suunas all mõtlen ma nii ühiskondlikku mõtet kui ka konkreetse teatrietenduse mõtte liikumist“.[1]

Eesti Televisioon[muuda | muuda lähteteksti]

1966. aasta septembris tuli ootamatu pööre. Hermaküla lahkus Tartust ja läks televisiooni lavastajaks. Kaarel Irdile kirjutatud kirjas põhjendas ta lahkumist huviga kino- ja televisioonitegemise vastu ning lubas kolme aasta pärast Vanemuises tagasi olla. Tema kirjad veenavad, et noore Hermaküla kiusatus ja isu end proovile panna, kogeda, õppida, teada saada oli tõsine ja sügav. Hermaküla esimene Tallinna-aeg Vanemuisest lahkumise järel jäi napiks. „Mu vaese Marati“ ja „Joosepi ja tema vendade“ etendused jätkusid Hermakülaga peaosas novembrini. Detsembri alguses vabastati ta näitlejakohalt ning 1966. aasta detsembrist 1967. aasta detsembrini oli Hermaküla sõjaväes, Kaliningradi oblastis Sovetskis. Nii sõjaväes olles kui ka hiljem Tallinnast saatis Hermaküla Tartusse Irdile kirju, kus kõneleb oma soovist ennast jagada teatri ja televisiooni vahel.

3. detsembril 1969 kirjutas Hermaküla Irdile:“... lavastaja põhikoht on teatris, kus ta teeb suuremaid või väiksemaid ekskursse kinosse ja TV-sse. Seda mitte ainult sellepärast, et teater on neist kolmest kõige vähem riiklik ja industriaalne. Teater on minu jaoks kinost ja TV-st palju ausam ja meie päevadele ja tükkidekskäristatud maailmale hoopis vajalikum".[1]

1969–1972. Teatriuuenduse algus[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda nõukogude okupatsiooni omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud. Nende tõusu soosis ka kultuuripoliitika jätkuv diferentseerumine tohutu impeeriumi erinevates piirkondades. Kunstivabaduse tõmmet (enamasti mitmesuguste modernistlike suundade poole) tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaades eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele (nagu kunstilised uuendused) üldiselt läbi sõrmede. Seetõttu meenutasid arengud siin mõnes osas pigem Ida-Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Venemaad ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda.

Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Neid kirjutasid enamasti luuletajad, näiteks Artur Alliksaar, Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969 alanud radikaalsem teatriuuendus, mida kandsid tollal Vanemuises tegutsenud noored lavastajad Evald Hermaküla ja Jaan Tooming, ajutisemalt ka Kaarin Raid. See avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises.

Too algne agressiivsus kajastas süvenevast ühiskondlikust reaktsioonist sündinud võimetuse raevu. Kuid suurele osale publikust, kes neid tundeid muidu võinuks jagada, osutus uudne teatrikeel siinpuhul tõkkeks. Avangardi ja laiema publiku vastasseis, mis oli jõudnud noorde eesti kultuuri juba 20. sajandi alguskümnenditel, kuid siis 1930. aastail nõrgenenud ja Nõukogude okupatsiooni esimeseks 25 aastaks peaaegu kadunud, ilmnes 1960. aastail kõigis kunstides taas uue jõuga.[2]

Mati Unt postuleeris Hermaküla ja Toominga kaks paradigmamuutust. Esiteks, eemaldumine kirjandusest ja ükskõiksus sõna vastu, lähenemine inimesele, kehalisusele ja selle siinolekule, presentsile. Teiseks, eemaldumine mõistuspärasusest ja apolloonilisusest ja lähenemine alateadvusele, dionüüsile.[1]

Elukroonika[muuda | muuda lähteteksti]

Abiellus Riina Hausenbergiga. Abielust sündisid pojad Alar ja Hannes.

Hermaküla stuudio lõpetas. Kevadel mängiti stuudiolaste esituses Murray Schislagi „Lavv-stoorit“ ja Lãzlõ Gyurkõ „Elektra, mu arm“.

Lahkus Vanemuisest ja asus alates 1. novembrist lavastajana tööle Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris.

25. jaanuarist läks Draamateater üle kollektiivsele juhtimisele: Mati Klooren (direktor), Mikk Mikiver, Evald Hermaküla, Raivo Trass, Kalju Haan. Õe enesetapp.

1. augustist asus Tallinna Draamateatri kunstilise juhi kohale. Valmis telefilm „Hermaküla“. Eesti Teatri Arendamise Keskuse (ARKES) kunstiline juht. Lahutas Liina Orlovast. Abiellus Kaie Mihkelsoniga.

2. märtsil vabastati töölt.

16. mail sooritas enesetapu. Maeti 20. mail Metsakalmistule. Pooleli jäi Georg Büchneri „Leonce ja Lena“ lavastus Nukuteatris, selle lõpetas Hendrik Toompere juunior. [1]

Haridustee[muuda | muuda lähteteksti]

[1]

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

[3]

Lavastused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1966
Arvo Valton / Paul-Eerik Rummo, "Lugusid argielust ehk Valtoniana" Vanemuine (õppestuudio)
  • 1968
Murray Schisgal, "Masinakirjutajad" Eesti Televisioon
  • 1969
Paul-Eerik Rummo, "Tuhkatriinumäng" Vanemuine
Irene Haak, "Armastus, armastus..." Eesti Televisioon
  • 1970
Paul Kuusberg / Mati Unt / Evald Hermaküla, "Südasuvi 1941" Vanemuine
„Telejuurdlus“ Eesti Televisioon
Rudolf Otkolenko, "Tere tulemast, papad!" Eesti Televisioon
  • 1971
Anatoli Salõnski, "Maria" Vanemuine
Leonid Andrejev, "Sina, kes sa saad kõrvakiile" Vanemuine
"Säärane Ird ehk 100 aastat "Vanemuise" teatrit" Eesti Telefilm
  • 1972
August Strindberg, "Surmatants" Vanemuine
  • 1973
Eesti Muinasjutud / Evald Hermaküla, "Üks ullike läks rändama" Vanemuine
Branislav Nušič, "Kangesti kahtlane isik" Vanemuine
  • 1974
Aleksei Tolstoi / Evald Hermaküla, "Buratino" Vanemuine
Aino Pervik / Evald Hermaküla, "Emmeliina" Vanemuine
Jaroslav Hašek / Evald Hermaküla, "Šveik läheb sõtta" Vanemuine
  • 1975
Nikolai Gogol, "Hullumeelse päevik" Vanemuine
Henrik Ibsen, "Hedda Gabler" Vanemuine
Vaino Vahing, "Mees, kes ei mahu kivile" Vanemuine
Karl Zeller, "Linnukaupleja" Vanemuine
  • 1976
August Kitzberg, "Kuningatütre sünnipäev ("Kuri kuningatütar") Vanemuine
Samuel Beckett, "Krappi viimane lint" Vanemuine
Otto Preussler, "Suured nõiad ja väikesed nõiad" Vanemuine
  • 1977
Ludvig Holberg / Evald Hermaküla, "Mats mõisahärraks ehk (Miks) Mäeotsa Jeppe (joob) ehk Viina katk" Vanemuine
Wolfgang Borchert, "Ukse taga" Vanemuine (õppestuudio)
Tõnu Tepandi laulude õhtu "Mu kodu on punaste pihlade all" Vanemuine
Nikolai Pogodin, "Kremli kellad" (koos Kaarel Irdiga) Vanemuine
Maurice Maeterlinck / Evald Hermaküla / Tõnu Tepandi, "Pimedate mäng" Vanemuine (õppestuudio)
  • 1978
Ludvig Holberg / Evald Hermaküla, "Mats mõisahärraks ehk (Miks) Mäeotsa Jeppe (joob) ehk Viina Katk" Valmiera Draamateater, Läti
  • 1979
Murray Schisgal, "Lavv-Stoori" ("LUV") Vanemuine
Lásló Gyurkó, "Elektra, mu arm" Vanemuine
  • 1980
Viktor Rozov, "Me elame hästi..." ("Metsise pesa") Vanemuine
Murray Schisgal, "Lavv-Stoori" Valmiera Draamateater, Läti
  • 1981
Egon Rannet, "Südamevalu" Vanemuine
Edvard Radzinski, "Kohus pärast balli ehk Lunin" Vanemuine
Bertolt Brecht / Hella Wuolijoki, "Härra Punttila ja tema sulane Matti" Vanemuine
Olev Anton, "Laudalüürika" Valmiera Draamateater, Läti
  • 1982
Vaino Vahing / Madis Kõiv, "Faehlmann, õhtuselgus" Vanemuine
  • 1983
Luigi Pirandello, "Heinrich IV" Vanemuine
Sigfried Lenz, "Süütute aeg. Süüdlaste aeg" Draamateater
  • 1984
William Shakespeare, "Windsori lõbusad naised" Noorsooteater
Tšõngõz Ajtmatov / Evald Hermaküla, "Ja sajandist pikem on päev" Draamateater
Eduard Vilde / Evald Hermaküla, "Prohvet Maltsvet" Draamateater
Vaino Vahing, "Mees, kes ei mahu kivile" Draamateater
  • 1985
Alan Ayckbourn, "Norman Vallutaja" Draamateater
  • 1986
Enn Vetemaa, "Tuul Olümposelt tuhka tõi" Draamateater
William Shakespeare, "Torm" Draamateater
  • 1987
Harold Pinter, "Majahoidja" Draamateater
"Sulev Nõmmik“ Eesti Telefilm
  • 1988
Jean Genet, "Palkon" Draamateater
Ljubomir Peevski, "Väike öömuusika" Eesti Televisioon
  • 1989
Mark Howard Medoff, "Red Ryder" Draamateater
Euripides, "Bakhandid" Draamateater (TRK Lavakunstikateedri XIV lend)
Anna Seghers, "Jeanne d'Arci protsess Rouenis 1431. aastal" Eesti Televisioon
  • 1990
Ain Kalmus / Evald Hermaküla, "Juudas" Draamateater
Nikolai Gogol / Evald Hermaküla, "Südaöö" ("Vii") Draamateater
  • 1991
Boguslaw Schaeffer, "Proovid" Draamateater
August Kitzberg, "Rätsep Õhk ja tema õnneloos" Draamateater
  • 1992
Eduard Vilde / Evald Hermaküla, "Mäeküla piimamees" Draamateater
Miroslav Hornicek, "Kolm Albertit ja preili Matylda" Draamateater
  • 1993
Yukio Mishima, "Hanjo" Draamateater
Juhani Aho / Evald Hermaküla, "Raudtee" Draamateater
Kalle Käsper / Pu Songling / Zhuang Zi, "Libarebased" Draamateater
  • 1994
Alice Jane Kiwimae, "Peenike pere" Draamateater
  • 1995
Jean-Claude Carrière, "Meelespea" Draamateater
  • 1996
Fragmentaarium "Lõpukirjand" (Draamateater noorteprojekt 1) Draamateater
William Shakespeare, "Eksituste komöödia" Draamateater
Ben Travers, "Üks jumalast hüljatud ingel" Draamateater
Minoru Betsuyaku, "Krahv Dracula sügis" Draamateater
Samuel Beckett, "Lõppmäng" Draamateater
  • 1997
Terry Johnson, "Hüsteeria" Tallinna Linnateater
"Hingedeaeg" (Draamateater noorteprojekt 2) Draamateater
  • 1999
Evald Hermaküla, "Kohtuasi number null" Nukuteater
Georg Büchner, "Leonce ja Lena" (lõpetanud Hendrik Toompere jun) Nukuteater

[1]

Osatäitmised kutselises teatris[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1962
Camille Desmoulins Romain Rolland „14. juuli“ (Epp Kaidu) Vanemuine
  • 1963
Tšatski Aleksandr Sergejevitš Gribojedov „Häda mõistuse pärast“ (Heiki Haravee) Vanemuine
Belkin Aleksei Arbuzov „Kusagil meid oodatakse“ (Epp Kaidu) Vanemuine
Teadustaja Vsevolod Višnevski „Esimene ratsavägi“ (Epp Kaidu) Vanemuine
  • 1964
Oberon William Shakespeare „Suveöö unenägu“ Vanemuine (õppestuudio)
Junius Brutus William Shakespeare „Coriolanus“ (Kaarel Ird) Vanemuine
Ants Pajuviidik Paul Kuusberg „Andres Lapeteuse juhtum“ (Epp Kaidu) Vanemuine
  • 1965
Marat Aleksei Arbuzov „Mu vaene Marat“ (Epp Kaidu) Vanemuine
  • 1966
Autor (nov. „Pühapäev“) Arvo Valton/Paul-Eerik Rummo „Valtoniana“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
Joosep Jãnis Rainis „Joosep ja tema vennad“ (Epp Kaidu) Vanemuine
  • 1969
Osaline Gustav Suits „Ühte laulu tahaks laulda“
  • 1970
Esimene kaebealune Ralf Parve „Pimedus tähendab ööd“ (Epp Kaidu) Vanemuine
  • 1971
Aadam jt Imre Madách „Inimese tragöödia“ (Epp Kaidu) Vanemuine
Tombassov Anatoli Salõnski „Maria“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • 1973
Osaline „Üks ullike läks rändama“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
Lugeja hääl Otar Taktakišvili „Mindia“ (ooper, lav. Kaarel Ird) Vanemuine
Švanda Josef Kajetan Tyl „Strakonice torupillimängija“ (Epp Kaidu) Vanemuine
  • 1974
Kapten Aino Pervik/Evald Hermaküla „Emmeliina“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
Katz Jaroslav Hašek/Evald Hermaküla „Svejk läheb sõtta“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • 1975
Osaline Nikolai Gogol „Hullumeelse päevik“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
Kolesnikov Leonid Leonov „Vallutusretk“ (Epp Kaidu) Vanemuine
Eilert Løvborg Henrik Ibsen „Hedda Gabler“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
Jaan Oks Vaino Vahing „Mees, kes ei mahu kivile“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • 1976
Ants Kuslap August Jakobson „Elu tsitadellides“ (Epp Kaidu) Vanemuine
Osaline „Suured nõiad ja väikesed nõiad“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
Kuningas August Kitzberg „Kuningatütre sünnipäev“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • 1977
Mõisahärra Ludvig Holberg/Evald Hermaküla „Mats mõisahärraks...“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
Mihai Gruja Ion Drutse „Pühamast püham“ (Kaarin Raid) Vanemuine
Lenin Nikolai Pogodin „Kremli kellad“ (Kaarel Ird ja Evald Hermaküla) Vanemuine
Ooberst Wolfgang Borchert „Ukse taga“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
Mängu juht Maurice Maeterlincki järgi „Pimedate mäng“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • 1978
Indrek Anton Hansen Tammsaare/Osvald Tooming „Tõde ja õigus“ (Jaan Tooming) Vanemuine
  • 1979
Osaline kooris László Gyurkó „Elektra, mu arm“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
Osaline Juhan Peegel „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ (Kaarel Ird) Vanemuine
  • 1980
Sudakov Vassili Rozov „Me elame hästi...“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • 1981
Kustas Lokk Egon Rannet „Südamevalu“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
Lunin Edvard Radzinski „Kohus pärast balli ehk Lunin“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
Puntila Bertolt Brecht „Härra Puntila ja tema sulane Matti“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • 1982
Raul Rein Saluri „Kadunud isa“ (Tiit Luts) Vanemuine
Faehlmann Vaino Vahing, Madis Kõiv „Faehlmann“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • 1983
Heinrich IV Luigi Pirandello „Heninrich IV“ (Evald Hermaküla) Vanemuine
  • 1984
Osaline Eduard Vilde „Prohvet Maltsvet“ (Evald Hermaküla) Draamateater
Jaan Oks Vaino Vahing „Mees, kes ei mahu kivile“ (Evald Hermaküla) Draamateater
  • 1985
Dugin Aljaksei Dudarav „Reamehed“ (Mikk Mikiver) Draamateater
  • 1986
Prospero William Shakespeare „Torm“ (Evald Hermaküla) Draamateater
  • 1990
Siimon Peetrus Ain Kalmus/Evald Hermaküla „Juudas“ (Evald Hermaküla) Draamateater
  • 1991
Tõistre Toomas, Silk, Kohtumees jt. August Kitzberg „Rätsep Õhk ja tema õnneloos“ (Evald Hermaküla) Draamateater
Osaline Boguslav Schaeffer „Proovid“ (Evald Hermaküla) Draamateater
  • 1992
Osaline Eduard Vilde/Evald Hermaküla „Mäeküla piimamees“ (Evald Hermaküla) Draamateater
Hjalmar Erickson jt. Miroslav Hornicek „Kolm Abertit ja preili Matylda“ (Evald Hermaküla) Draamateater
  • 1993
Osaline Yukio Mishima „Hanjo“ (Evald Hermaküla) Draamateater
Matti Juhani Aho „Raudtee“ (Evald Hermaküla) Draamateater
Peeter Pu Songling/Zhuangzi/Kalle Käsper „Libarebased“ (Evald Hermaküla) Draamateater
  • 1995
Jean-Jacques Jean-Claude Carriẽre „Meelespea“ (Evald Hermaküla) Draamateater
  • 1996
Linnakodanik Williaw Shakespeare „Eksituste komöödia“ (Evald Hermaküla) Draamateater
Hamm Samuel Beckett „Lõppmäng“ (Evald Hermaküla) Draamateater
  • 1997
Inspektor Goole John Boynton Priestly „Inspektor tuleb“ (Mikk Mikiver) Draamateater
  • 1998
John Hall Peter Whelan „Rohuvoodi“ (Priit Pedajas) Draamateater
A.E. Housman Tom Stoppard „Armastuse leiutajad“ (Hendrik Toompere jun.) Draamateater
  • 1999
Urs Bihler Urs Widmer „Top dogs“ (Ain Prosa) Draamateater
Peter Stockmann Henrik Ibsen „Rahva vaenlane“ (Kurt Nutio) Draamateater

[1]

Osatäitmised telelavastustes[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1963 Poiss Paul-Eerik Rummo „Võõrad inimesed (Heiki Arvavee)
  • 1966 Toma Horia Lovinescu „Kõige pikem öö“ (Kulno Süvalep)
  • 1968 Paul Murray Schisgal „Masinakirjutaja“ (Evald Hermaküla)
  • 1969 Lancelot Jevgeni Švarts „Draakon“ (Gunnar Kilgas)
  • 1982 John Sparrow Robert Woodroof Anderson „Püha öö – üksildusöö“ (Gunnar Kilgas)
  • 1985 Rudolf Ikka Anton Hansen Tammsaare „Rudolf ja Irma“ (romaani „Elu ja armastus“ järgi, Gunnar Kilgas)
  • 1986 Francæur Jean Sarment „Mamouret“ (Eero Spriit)
Toots Oskar Luts „Pildikesi Paunverest“ (Gunnar Kilgas)
  • 2000 Isa August Mälk „Stella Stellaris“ (Ain Prosa)
  • 1997–2000 Evald Raidver seriaal „Õnne 13“ (Tõnis Kask)

[1]

Osatäitmised filmides[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1965
Sepp Juhan „Mäeküla piimamees“ (Leida Laius)
Elmar „Me olime kaheksateistkümneaastased“ (Kaljo Kiisk)
  • 1966
Martti „Tütarlaps mustas“ (Veljo Käsper)
  • 1968
Margus „Libahunt“ (Leida Laius)
  • 1970
Brigadir Enn „Tuulevaikus“ (Veljo Käsper)
  • 1984
FJB direktor Vernon „Dokument R.“ (Belarussfilm)
  • 1986
Inspektor Brummel „Mõrvasüüdistus“ (Mosfilm)
Mari isa „Naerata ometi“ (Leida Laius)
Justus „Õnnelind flamingo“ (Tõnis Kask, telefilm)
  • 1987
Mees „Righoov“ (Tõnu Virve)
  • 1988
Peter Stockmann „Doktor Stockmann“ (Mikk Mikiver)
  • 1991
Bernt Notke „Surmatants (Tõnu Virve)
  • 1994
Häärberihärra „Victoria (ühe armastuse lugu)“ (Jüri Sillart)
  • 1997
Kunstnik „Ferbis“ (Andres Puustusmaa)

[1]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Epner L., Unt M., Vahing V., 2002, "Hermaküla", Ilmamaa, Tartu. lk
  2. ↑ Teater.ee
  3. ↑ Eesti Lavastajate Liit

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Sven Karja, "Lossimängud" ("Tuhkatriinumäng" Vanemuises) – "Teatrielu 1999", Tallinn 2001, lk 359–387
  • Evald Hermaküla, "Paradoksaalne Ird: Evald Hermakülaga Kaarel Irdist 16. septembril 1998" (intervjuu, küsis Lilian Vellerand) – samas, lk 388–402
  • "Lavastajaraamat: 12 intervjuud Eesti lavastajatega". Tallinn 2001, lk 43–96 (intervjuu 4. märtsil 1999)
  • "Hermaküla" (artiklite ja mälestuste kogumik; ka bibliograafia). Koostanud Luule Epner, Mati Unt, Vaino Vahing. Ilmamaa, Tartu 2002, 2. trükk 2003, 552 lk
  • Ene Rämmeld, "C'est la vie = Elu on selline" (mälestused). Tänapäev, Tallinn 2004, 160 lk
  • "Evaldi armastus. Kirjad" (Evald Hermaküla kirjad oma esimesele abikaasale Riinale aastaist 1964–69). Koostaja ja kujundaja Tio Tepandi. Tänapäev, Tallinn 2005, 206 lk
  • Luule Epner, "Murrang teatriesteetikas ja Evald Hermaküla (1969–1971)" – Akadeemia 2006, nr 11
  • Ülo Tonts, "Kolmkümmend aastat teatriehitamist. "Vanemuise" sõnateatrist 1955–1986". Vanemuine, Tartu 2006, lk 281–298 (peatükk "Mees, kes ei mahtunud kivile. Evald Hermaküla")

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Evald_Hermaküla&oldid=4532459"