Kaarel Ird

Allikas: Vikipeedia

Kaarel Ird (27. august 1909 Riia25. detsember 1986 Jämejala) oli eesti näitleja, lavastaja, teatrijuht ja kultuuripoliitik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Noorpõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Kaarel Ird sündis 27. augustil Riias perekonna kolmanda pojana. Isa oli maalermeister, ema pärines vürtspoodnike suguvõsast. Ema suri 1915. aastal, kui poeg oli veel varases noorukieas. Kunstihuvilistest isa ja vanemate vendade eeskujul tekkis noores Irdis juba varakult armastus teatri vastu.

1917. aastal kolis perekond Kilingi-Nõmmele, kus Kaarel Ird võttis osa ka kohaliku näiteringi tegemistest. 1926. aastal lõpetas ta Kilingi–Nõmme algkooli ja läks edasi Saarde kihelkonna Kõrgemasse Algkooli. Tema õpetajaks sai Jaan Parts, keda on Ird hiljem meenutanud kui tema vaimsetele huvidele alusepanijat.

Kui Ird olid 18-aastane, suri tema isa, ning noorukil tuli kool pooleli jätta ja tööle asuda. Lootes parematele majanduslikele võimalustele, kolis Ird koos lesestunud võõrasemaga 1927. aastal Riiga. Seal tegutses ta töö kõrvalt ka kohalikus Eesti seltsis, lüües eriti innukalt kaasa näiteühingu tegevuses.

1930. aastal tuli Ird tagasi Eestisse sõjaväeteenistusse. Peale ajateenistustust proovis ta leida Tallinnas tööd ning soovis astuda kolledžisse. Majanduskriisi ja tööpuuduse tõttu pidi aga nooruk pöörduma tagasi Kilingi–Nõmmele, kunagisse noorusaja kodusse.[1]

Teatritegemise algus[muuda | muuda lähteteksti]

Saanud peamise sissetuleku maarlitöid tehes, jätkas Ird põhitöö kõrvalt ka teatritegemist. Ta võttis osa näitemänguseltside tegemistest ning jälgis järjepidevalt repertuaariteatrite etendusi. 1932. aastal alustas Ird tööd poolkutselises Pärnu Töölisteatris kunstnik-dekoraatori ja näitlejana, peagi proovis kätt ka lavastajana. 1933. aastal lavastas Ird enda dramatiseeritud Eduard Vilde "Mahtra sõda".

Pärnus elades tekkis Irdil lähedane suhe tulevase naise Leida Rosenblattiga (kunstnikunimega Epp Kaidu). 1934. aastal avati Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio. Leida ja Kaarel otsustasid koos Tartusse õppima asuda. Peagi tekkisid Irdil seal maailmavaatelised probleemid õppejõududega. 1936. aastal visati ta Tartu Draamateatri stuudiost välja ning kool jäigi lõpetamata.[2]

1937. aastal avati Tartu Töölisteater, kus Ird koos teiste stuudiolastega tööd alustas. 1939. aastal sai ta teatri kunstiliseks juhiks. Sellel ametikohal ei saanud ta aga jätkata kuigi kaua, sest peagi suleti teater seoses poliitiliste intriigidega ja kommunistliku liikumise vastu suunatud riiklike sanktsioonidega. Tartu Töölisteatris töötades kujunesid lõplikult välja Irdi poliitilised vaated: toetada tööliste liikumist ning tol ajal keelatud Kommunisliku partei tegutsemist. [3]

Pärast Tartu Töölisteatri sulgemist proovis Ird leida tööd Vanemuises. Poliitilise mineviku tõttu ei võetud teda koosseisulisse truppi, küll aga "punktialuseliseks" ning lisakohaga ka koori. [4]

Kaarel Ird ja Vanemuine[muuda | muuda lähteteksti]

Päev pärast 1940. aasta juunipööret korraldasid Ird ja August Pring Vanemuise Seltsi ülevõtmise aktsiooni:

Astusime koos Töölisteatri tegevusjuhi August Pringiga Vanemuise Seltsi asjaajaja härra Reisneri kabinetti, kaasas Tartu Ametiühingute Keskliidu volitus kogu Vanemuise asjaajamine Reisnerilt ja Vanemuise Seltsilt ülevõtta.

Ird, Kaarel
"Cogito, ergo sum, ehk, Mõeldes oma mõtteid", Tallinn:Eesti Raamat, 1979. lk 63

August Pringist sai uus majandusjuht ja Kaarel Irdist peanäitejuht, direktori ülesandeid hakkas täitma Kaarli Aluoja. See koosseis püsis kuni sõja alguseni 22. juunil 1941, mil teater oma uksed sulgema pidi. Irdist sai Tartu hävituspataljoni liige ning ta lahkus koos taganevate vägedega Venemaale.

Saabunud 1944. aastal Venemaalt tagasi Tartusse, alustas Ird sõjas hävinud Vanemuise taastamist. Tööd alustati vähem kannatada saanud Vanemuise väikesest majast (endine Saksa teatrimaja). Taastatud teatrihoone avaetendus toimus 21. detsembril 1944. aastal ning selleks oli Kaarel Irdi lavastatud August Kitzbergi "Enne kukke ja koitu". 1948. aastal suunati Ird vastu tema tahtmist, seoses juhtkonna vahetamisega, teatridirektori kohalt Kunstide Valitsuse juhatajaks. [5] Ka sellesse ametisse ei jäänud ta pikalt pidama. Peagi vabastati ta Kunstide Valitsuse juhataja kohalt ning saadeti lühikeseks ajaks Vanemuisesse tagasi. Süüdistatuna kodanlikus natsionalismis, lasti Ird Vanemuisest lahti. Aastatel 19501952 viibis Ird suurtest teatritest eemal. [6]

1952. aastal suunati ta tööle Pärnu teatri peanäitejuhiks. Alates sellest ajast rõhutas Ird eriliselt vajalikkust lavastada rohkem eesti algupärandeid: August Kitzbergi "Punga Märt ja Uba–Kaarel", Lydia Koidula "Kosjaviinad" jt. Pärnus töötas Ird 1956. aastani.

Tagasi Vanemuises[muuda | muuda lähteteksti]

1956. aastal anti Irdile võimalus hakata uuesti juhtima Vanemuise teatrit ning sellele ametile jäi ta kuni surmani. Tartusse naastes hakkas Ird tööle selle nimel, et Vanemuine pääseks Moskva Dekaadile, milles ei olnud osalenud veel ükski ENSV teatritest. Dekaadist osavõtmine omandas Vanemuise jaoks suure tähenduse, kuna selle kaudu suudeti põhjendada Nõukogude Liidu kultuuriorganisatsioonidele harukordse nähtuse, Vanemuise mitmežanrilisena eksisteerimise rahastamise küsimus. [7]

1961. aastal alustas Irdi eestvedamisel tööd Vanemuise stuudio (ENSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio).

Eesmärgiga Tartu vaatajaskonnaga paremaid suhteid luua, hakkas Ird vaatajatega pidama vestlusringe, mis leidsid aset pärast esietendusi. Sellest tsensuurivabast mõttevahetusest arenes 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate alguses välja oluline suhtlussild Tartu üliõpilaskonna ja teatri vahel.[8]

Teatriuuendus[muuda | muuda lähteteksti]

60ndate lõpus ja 70ndatel sai Irdi toetusel Vanemuisest teatriuuenduse keskus ja tagala. Ird toetas noore põlvkonna lavastajate pealekasvu, seisis toona radikaalsena mõjunud etenduste ärakeelamiste vastu ja kasutas oma mõjuvõimu nii parteiorganisatsioonis kui ka Moskva–Leningradi tunnustatud teatriteadlaste ja kriitikute seas, olenemata isiklike konfliktide tekkimisest. Vanemuisesse asusid tegutsema teatriuuendajad Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Kaarin Raid, Mati Unt jt.[9]

Olulisus Vanemuisele ja eesti teatriloole[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti teatriajalukku on Kaarel Ird jäänud konfliktse ja vastandliku isiksusena. Ühelt poolt oli tegu komparteilise maailmavaatega jõulise, plahvatava ja diktaatorliku teatrijuhiga, teisalt aga režiimi poolt taunitud eesti algupärandite tulise kaitsjaga, Vanemuise üleliiduliseks nähtuseks muutjaga ja 70ndate teatriuuenduspõlvkonna eestkostjaga. {{Tsitaat2|Irdi teatriajalukku minevaid lavastusi saame kokku umbes kahe käe sõrmede jagu. Selles pole midagi erakordset, selliseid lavastajaid saab Eesti peale kokku üsna mitu, aga nende hulgas pole ühtegi, kes oleks samal ajal nii teatrimees, teatrijuht kui lavastaja, nii ehitaja, süsteemi looja ja hoidja.|Jaak Viller[10]

Ird kasutas lavastusmeetodina talle palju etteheidetud kaasarääkimise tehnikat, kus näitleja pidi kordama iga sõna täpse intonatsiooniga, kuni see talle häälepaeltesse kulus ja meeltesse kinnistus.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lavastusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Pygmalion" (1848) G.B.Shaw
  • "Kosjaviinad" (1953), L.Koidula
  • „Punga Mart ja Uba-Kaarel“ (1954), A.Kitzberg
  • "Rätsep Õhk" (1962), A.Kitzberg
  • "Kihnu Jõnn" (1965), J.Smuul
  • "Meestelaulud" (1966), V.Tormis
  • "Phaeton, Päikese poeg" (1968), M.Unt
  • "Külavahelaulud" (1972),V.Tormis, E.Vaigur
  • "Tagahoovis" (1974), O.Luts
  • "Ema Courage ja tema lapsed" (1975), B.Brecht
  • "Naistelaulud" (1977), V.Tormis
  • "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (1979), J.Peegel

[11]

Kaarel Ird Eesti kultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aastal etendus Tartu Uues Teatris portreelavastus "Ird, K.", mis põhines Kaarel Irdi elul, loomingul ja isikul. Lavastaja oli Ivar Põllu.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Näitlejad Mari Palm ja Kais Adlas on Kaarel Irdi tütred. Tema abikaasa oli Epp Kaidu.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Potilöövi perenaine" (dramatiseering Peet Vallaku ainetel). Eesti Haridusliidu Kirjastus, Tallinn 1936, 108 lk
  • "Võitlejad kodu eest: näidend viies pildis". Autorikaitse Ühing, Tallinn 1936, 88 lk
  • "Ceterum censeo ehk Jahedate suvede jutte" (artiklivalimik). Eesti Raamat, Tallinn 1965
  • "Semper idem ehk mõtterände ja rännumõtteid" (artiklivalimik). Eesti Raamat 1970
  • "Cogito, ergo sum ehk Mõeldes oma mõtteid" (artiklivalimik). Eesti Raamat 1979
  • "Per aspera ehk Olnust ja tänasest" (artiklivalimik). Eesti Raamat 1984

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn.
  2. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn. lk 66–67
  3. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn. lk 84
  4. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn. lk 86
  5. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn. lk 158
  6. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn. lk 188
  7. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn.
  8. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn.lk 574
  9. Viller J., 2009, "Kandiline Kaarel Ird", Eesti Teatriliit, Tallinn.lk 592
  10. "Kandiline Kaarel Ird", Tallinn: Eesti Teatriliit, 2009. Lk 320
  11. Epner L. Läänesaar M. Saro A., 2006, "Eesti teatrilugu", Ilo, Tallinn. lk 80
  12. 12,0 12,1 12,2 Tartu Postimees, 3. aprill 2008

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]