Mine sisu juurde

Aino Pervik

Allikas: Vikipeedia

Aino Pervik (1961. aastast kodanikunimi Aino Raud; 22. aprill 1932 Rakvere12. august 2025) oli eesti proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija.

Aino Pervik sündis velskri peres. Aastatel 1939–1946 õppis ta Järvakandi valla algkoolis ja mittetäielikus keskkoolis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ning Tallinna Õpetajate Instituudis. 1948–1950 õppis ta Tallinna 7. Keskkoolis (tollase numeratsiooni järgi Tallinna 8. Keskkool).[1]

Aastail 1950–1955 õppis ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas soome-ugri keelte erialal.[2]

Aastail 1955–1960 töötas ta Eesti Riiklikus Kirjastuses laste- ja noorsookirjanduse toimetajana.[2] 1960–1964 oli ta Eesti Televisioonis laste- ja noortesaadete toimetaja, seejärel 1967. aastani mittekoosseisuline toimetaja. 1967. aastast oli ta vabakutseline kirjanik.[1]

Suurima kirjandusliku panuse andis Aino Pervik eelkõige lastekirjanikuna ning mitu ta teost kuulub eesti lastekirjanduse klassikasse. 2004. aastal kanti ta IBBY Hans Christian Anderseni aunimekirja. Tema teoseid on tõlgitud inglise, saksa, vene, tšehhi, soome, itaalia, jaapani jpt keeltesse.[3]

Ta on kirjutanud ka täiskasvanutele mõeldud romaane ja luulet, mis on jätnud kirjanduslukku selge jälje. Nii tõi kirjandusloolane Pärt Lias viieköitelises "Eesti kirjanduse ajaloos" tema "Kaetud lauad" (1979) näitena eesti olmeromaani žanri tuumikust[4], 1979. aasta olmekirjanduse buumi esindajate seas nimetab sama romaani ka kriitik Rein Veidemann.[5] "Eesti entsüklopeedia" kirjeldust mööda on Pervik kirjutanud "elamuslikke, isikupärase kujundikeelega laste- ja noorsooraamatuid, müstilisust sisaldavaid luuletusi ja novelle, tõsieluromaane ning kirjanduskriitikat".[2]

Kirjandusse jõudis ta kriitikuna 1950. aastate lõpul. Ta kirjutas ka artikleid ja ülevaateid lastekirjandusest ning publitsistikat sotsiaalteemadel.[1] Kokku ilmus temalt rohkem kui 60 raamatut.[6]

Lasteraamatuid

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Kersti sõber Miina" (1961)
  • "Väikesed vigurijutud" (1972)
  • "Umbluu" (1980, 2008)
  • "Arabella, mereröövli tütar" (1982, 2000, 2008)
  • "Sookoll ja sisalik" (1986, 2004)
  • "Keeruline lugu" (1994)
  • "Kunksmoor" (1973)
  • "Kunksmoor ja kapten Trumm" (1975)
  • "Kunksmoor" (ja "Kunksmoor ja kapten Trumm") (1986, 2001, 2005, 2011, 2014)
  • "Kallis härra Q" (1992, 2004)
  • "Kollane autopõrnikas sõidab ringi" (1999, 2008)
  • "Maailm Karvase ja Sulelisega" (2000)
  • Sari "Paula elu" (2001–2008)
  • "Draakonid võõrsil" (2002)
  • "Mammutilaps ajab tuult taga" (2002)
  • "Paula päästab Kassiopeiat" (2003)
  • "Dixi ja Xixi" (2005)
  • "Suleline, Puhuja ja must munk" (2007)
  • Sari "Tirilinna lood" (2009–2011)
  • "Presidendilood" (2008)
  • "Ühes väikeses veidras linnas" (2009)
  • "Kollasel autopõrnikal läheb hästi" (2009)
  • "Kaarist on kasu" (esmatrükk 1972, kordustrükk 2010)
  • "Kirjatähtede keerukas elu" (2012)
  • "Klabautermanni mure" (2012)
  • "Rändav kassiemme" (2012)
  • "Väike valge pilvelammas, kes läks läbi vikerkaare" (2013)
  • "Jänes keedab suppi" (2013)
  • "Roosaliisa prillid" (2014)
  • "Sinivant läheb lasteaeda" (2014)
  • "Härra Tee ja proua Kohv" (2014)
  • "Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid" (2015)
  • "Tähenärija ja Kriksadull" (2015)
  • "Hädaoru kuningas" (2016)
  • "NummiPealt ja mujalt" (2018)
  • "Kaetud lauad" (1979)
  • "Kiikujad väravakaartel" (1989, 2022)
  • "Üks hele valge tuvi" (1995)
  • "Matlena teekond" (2010)

Novellikogud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Impulss" (1982)
  • "Tulesõitjad" (1988)
  • "Umimetsades" (1977)
  • "Kiljub ning kumiseb" (1982)
  • "Kellavalaja" (1985)
  • "Puusseastuja" (1991)

Aino Pervik on eesti keelde tõlkinud ungari kirjandust.

Mälestused

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Miniatuurid mälupõhjast". Toimetaja Rein Raud, kujundaja Asko Künnap. Tallinn: Salv, 2020. 90 lk. ISBN/ISSN: 9789949734139

Tema teoste põhjal valminud filmid

[muuda | muuda lähteteksti]

Tähtsamad auhinnanominatsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema onu oli haridustegelane ja kirjandusteadlane Villem Alttoa.

Tema abikaasa oli kirjanik Eno Raud.[2] Nende lapsed on Rein Raud[2], Piret Raud ja Mihkel Raud.

  1. 1 2 3 4 Hilve Rebane. "Pervik, Aino". // Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn 1995. Lk 407–408
  2. 1 2 3 4 5 6 7 Eesti entsüklopeedia, 14. kd. Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 367
  3. Eesti Lastekirjanduse Keskus
  4. "Eesti kirjanduse ajalugu" kd V/2, Tallinn: Eesti Raamat, 1991 lk 145
  5. Rein Veidemann "Olmekirjanduse olemusest, tähendusest ja toimest" – Rmt: "Olla kriitik... Tekste aastaist 1975–1985" Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 108; esmatrükk: Keel ja Kirjandus 3/1980. lk 129–134
  6. Aino Pervik 22. IV 1932 – 12. VIII 2025 Looming nr 9, 2025.
  7. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]