Mine sisu juurde

Ene Rämmeld

Allikas: Vikipeedia

Ene Rämmeld (sündinud 12. jaanuaril 1947 Tallinnas) on eesti näitleja. Alates 1981. aastast elab ta Prantsusmaal.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Ene Rämmeldi ema oli Maardus õpetaja, seal sattus tulevane näitleja ka esimest korda lavale. 1950. aastatest alates elas Rämmeldite pere Türil. Kohe esimesest klassist peale osales Ene Rämmeld Türi Keskkooli kooliteatris.

1960. aastate esimene pool möödus Viljandis: töö Ugala teatris ja õpingud Viljandi Kultuurharidustöö Koolis näitejuhtimise erialal.

1966. aastast elas ja töötas ta Tallinnas. 1968. aastal mängis Ene Rämmeld naispeaosa Tiinat Tallinnfilmi mängufilmis "Libahunt". Tal oli Illi roll 1971. aastal valminud telemängufilmis "Lindpriid", mis poliitilistel põhjustel ära keelati.

Ene Rämmeld oli abielus Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaarega mehe surmani 2015. aastal, kuigi Prantsusmaal elas loomeinimeste paar lahus. 1972. aastal sündis neil poeg Tarah, esinejanimega Tarah Montbélialtz.

Rämmeldi abikaasa Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar ei näinud nõukogude kunsti tegemises mingit perspektiivi ja emigreerus Prantsusmaale pärast poliitilise varjupaiga palumist 1976. aasta mais. Seejärel taotles Ene Rämmeld luba asuda koos pojaga mehe juurde ning jäi seetõttu KGB tugevdatud tähelepanu alla.[1] Luba väljasõiduks anti alles jaanuaris 1981, pärast mitme tuntud prantsuse kultuuritegelase sekkumist.

Nelja ja poole aastase ooteaja kestel ei võimaldatud Ene Rämmeldile Eestis enam erialast tööd. Ta töötas Tallinna Linna Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee Kinofikatsiooni Valitsuses, Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi lasteaia lastesõimes kasvatajana, modellina Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis ja viimati, enne Pariisi minekut, Kuku klubi juhatajana Tallinnas.

Prantsusmaal elades esines Rämmeld eesti luule kavadega Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Austraalias ning külastas näitlejatööga seoses alates 1988. aastast ka Eestit.

Aastatel 1995–2012 töötas ta Pariisis Pompidou kunstikeskuses, pärast seda jäi pensionile.

Alates 2012. aastast on Ene Rämmeld teinud koostööd Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia õppejõu Marge Loiguga, kelle üliõpilastega on koostanud ja esitanud luulekavu Lõuna-Eesti koolides, kultuurimajades ja raamatukogudes.

Oma elu- ja loometeest on Ene Rämmeld rääkinud mitmes intervjuus Vikerraadios (küsitlejad Marje Lenk ja Kaja Kärner) ning telekanalites (vt Välislingid).

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Ene Rämmeld osales Türil kooliteatris, kus viimaste aastate partneriteks olid Heino Seljamaa ja Andres Oks (töötas hiljem Viljandi teatris). Ta kuulus ka Türi Kultuurimaja näiteringi, näitetrupp käis ringreisidel kogu Eestis.

Ene Rämmeld jõudis näitlejana kutselise teatri lavale 1965. aastal, kui mängis Ugala teatri abikoosseisu kuuludes Oskar Lutsu "Äripäevas" Aliidet.

Olulisemate Eesti NSV-s mängitud lavarollide hulgas olid nimiosa Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumängus" (lavastaja Evald Hermaküla, Vanemuine 1969) ja naispeaosa telelavastuses "Armastus, armastus" (lavastaja Evald Hermaküla, Eesti Televisioon 1969).

Eesti filmides on Rämmeld mänginud Tiinat Leida Laiuse mängufilmis "Libahunt" (1968), Illit Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaare telemängufilmis "Lindpriid" (1971), Salmet Jaan Kolbergi filmis "See kadunud tee" (1990) ning Dorat Rainer Sarneti filmis "Kuhu põgenevad hinged" (2007).[2]

Alates 1983. aastast on Rämmeld teinud kaasa ka prantsuse filmides, muuhulgas Claude Lelouchi filmis "Viva la vie" ja Luc Bessoni filmis "Subway". Teda kasutati tihti aktsendi tõttu ka dubleerijana või raadio kuuldemängudes, kui oli vaja kehastada välismaalast.[3]

Taasiseseisvunud Eesti teatrites on Ene Rämmeld esinenud Françoise Sagani näidendis "Kas te armastate Brahmsi?" (lavastaja Ülo Vilimaa, Vanemuine 1994–1996) ja Jean-Pierre Leonardini näidendis "Ma tulen tagasi, tango" (lavastaja Nathalie Jouin, Salong-Teater 1997). Ta on osalenud ka festivalil "Maikellukese päevad"[millal?].

Prantsusmaal koostas Ene Rämmeld muuhulgas 1983. aastal Marie Underi mälestuskava, mis kanti ette Théâtre Essaîon de Paris’s. 2002. aasta septembris etendus Pariisi teatris La Guillotine Ene Rämmeldi ja Claude Merlini esituses kakskeelne luulelavastus "Chemin terrestre", mida ajaleht Libération nimetas üheks nädala neljast teatrielamusest. Lavastuse aluseks oli Karl Ristikivi "Inimese teekond", mille tõlkis Rämmeldi ja Karasjov-Orgusaare poeg Tarah Montbélialtz.[4]

2010. aastal tegi Ene Rämmeld Prantsusmaal Pariisis koos Liina Keevallikuga dokumentaalfilmi "Wiiralti unenägu" ning esines nimiosas Liina Keevalliku lühimängufilmis "Frida Rammi tähelaev".

Ene Rämmeld on teinud kaastööd ajakirjale Kroonika ja ajalehele Postimees, saates lühiteateid Prantsusmaal toimuvast.[1]

Aprillis 2024 alustas Ene Rämmeld Endla teatris proove monolavastuses "Inimese hääl", mis põhines Jean Cocteau 1927. aasta näidendil, lavastaja oli Ervin Õunapuu.[5] Esietendus toimus 4. mail 2024 Endla Teatri Küünis. Monoetendust mängiti kümme korda.

Autobiograafia

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "C'est la vie". Tänapäev. Tallinn 2004. 160 lk
  • "Bonjour de Paris!" Tänapäev. Tallinn 2006. 264 lk
  • "Ühel olematul suvel". Tänapäev. Tallinn 2008. 112 lk
  • "Miks mitte? Pourquoi pas?" Tammerraamat. Tallinn 2014

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 Ingrid Veidenberg. Ene Rämmeld, ikka mässumeelne Libahundi-Tiina postimees.ee, 5. märts 2012.
  2. ↑ Ene Rämmeld, filmograafia Eesti filmi andmebaas.
  3. ↑ Verni Leivak. Ene Rämmeld: Kartsin Eestis viis aastat KGBd. Enam ei karda ma midagi Õhtuleht, 27. jaanuar 2021.
  4. ↑ Ene Rämmeldi tutvustus Eesti filmi andmebaasis.
  5. ↑ Endlas esietendub monolavastus "Inimese hääl" Ene Rämmeldiga peaosas kultuur.err.ee, 26.04.2024.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ene_Rämmeld&oldid=7032799"