Ene Rämmeld

Allikas: Vikipeedia
Ene Rämmeld, foto erakogust.jpg

Ene Rämmeld (sündinud 12. jaanuaril 1947 Tallinnas) on Prantsusmaal elav eesti näitleja.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ene ema oli Maardus õpetaja, seal sattus tulevane näitleja ka esimest korda lavale. 1950. aastatest alates elas Ene perekond Türil. Kohe esimesest klassist peale osales Ene Rämmeld Türi kooliteatris.

1960. aastate esimene pool möödus Viljandis: töö Ugala teatris ja õpingud Viljandi Kultuurikoolis näitejuhtimise erialal.

1966. aastast elas ja töötas ta Tallinnas.

1968. aastal mängis Ene Rämmeld naispeaosa Tiinat Tallinnfilmi mängufilmis "Libahunt".

Ene Rämmeld oli abielus Vladimir-Georg Karassev-Orgusaarega mehe surmani 2015. aastal, kuigi Prantsusmaal elas loomeinimeste paar lahus. 1972. aastal sündis neil poeg Tarah, esinejanimega Tarah Montbélialtz.

Pärast abikaasa Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare poliitilise varjupaiga palumist Prantsusmaal 1976. aasta mais, taotles Ene Rämmeld luba asuda koos pojaga mehe juurde. Luba anti alles jaanuaris 1981, pärast mitme tuntud prantsuse kultuuritegelase sekkumist.

Nelja ja poole aastase ooteaja kestel ei võimaldatud Ene Rämmeldile Eestis enam erialast tööd. Ta töötas Tallinna Linna RSN TK Kinofikatsiooni Valitsuses, Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi lasteaia lastesôimes kasvatajana, modellina Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis ja viimati, enne Pariisi minekut, Kuku klubi juhatajana Tallinnas.

Prantsusmaal elades esines Rämmeld eesti luule kavadega Euroopas, Ameerika Ühendriikides ja Austraalias ning külastas näitlejatööga seoses alates 1988. aastast ka Eestit.

Aastatel 19952012 töötas Rämmeld Pariisis Pompidou kunstikeskuses.

Alates 2012. aastast on Ene Rämmeld olnud tihedas koostöös Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõu Marge Loigiga, kelle üliõpilastega on koostanud ja esitanud hulgaliselt luulekavasid Lõuna-Eesti koolides, kultuurimajades ja raamatukogudes.

Oma elu- ja loometeest on Ene Rämmeld rääkinud aastate jooksul mitmetes intervjuudes Vikerraadios (küsitlejateks Marje Lenk ja Kaja Kärner) ning erinevates telekanalites (vt. välislingid).

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Ene Rämmeld osales Türil kooliteatris, kus viimaste aastate partneriteks olid Heino Seljamaa ja Andres Oks (töötas hiljem Viljandi teatris). Ta kuulus ka Türi Kultuurimaja näiteringi, näitetrupp käis ringreisidel üle kogu Eesti.

Ene Rämmeld alustas oma näitlejakarjääri Ugala teatri abikoosseisus aastal 1965, kus mängis Oskar Lutsu "Äripäevas" Aliide rolli.

Olulisemate Eesti NSV-s mängitud lavarollide hulgas olid nimiosa Paul-Eerik Rummo "Tuhkatriinumängus" (lavastaja Evald Hermaküla, Vanemuine 1969) ja naispeaosa telelavastuses "Armastus, armastus" (lavastaja Evald Hermaküla, Eesti Televisioon 1969).

Eesti filmides on Rämmeld mänginud Tiinat Leida Laiuse mängufilmis "Libahunt", Illit Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare telemängufilmis "Lindpriid" ning Salmet Jaan Kolbergi filmis "See kadunud tee".

Alates 1983. aastast on Rämmeld osalenud ka prantsuse filmides, muuhulgas Claude Lelouchi filmis "Viva la vie" ja Luc Bessoni filmis "Subway".

Taasiseseisvunud Eesti teatrites on Ene Rämmeld esinenud Françoise Sagani näidendis "Kas te armastate Brahmsi?" (lavastaja Ülo Vilimaa, Vanemuine 19941996) ja Jean-Pierre Leonardini näidendis "Ma tulen tagasi, tango" (lavastaja Nathalie Jouin, Salong-Teater 1997). Ta on osalenud ka festivalil "Maikellukese päevad".

Prantsusmaal koostas Ene Rämmeld muuhulgas 1983. aastal Marie Underi mälestuskava, mis kanti ette Théâtre Essaîon de Paris’s. 2002. aasta septembris etendus Pariisi teatris La Guillotine Ene Rämmeldi ja Claude Merlini esituses kakskeelne luulelavastus "Chemin terrestre", mida ajaleht Libération nimetas üheks nädala neljast teatrielamusest. Lavastuse aluseks oli Karl Ristikivi "Inimese teekond", tõlkijaks Rämmeldi ja Karassev-Orgusaare poeg Tarah Montbélialtz.

2010. aastal tegi Ene Rämmeld Prantsusmaal Pariisis koos Liina Keevallikuga dokumentaalfilmi "Wiiralti unenägu", samuti esines Ene Rämmeld nimiosas Liina Keevalliku lühimängufilmis "Frida Rammi tähelaev".

Ene Rämmeld tegi aastaid kaastööd ajakirjale Kroonika ja ajalehele Postimees, saates lühiteateid Prantsusmaal toimuvast.

Autobiograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ene Rämmeld, "C'est la vie" (kirjastus Tänapäev) Tallinn, 2004, 160 lk
  • Ene Rämmeld, "Bonjour de Paris!" (kirjastus Tänapäev) Tallinn, 2006, 264 lk
  • Ene Rämmeld, "Ühel olematul suvel" (kirjastus Tänapäev) Tallinn, 2008, 112 lk
  • Ene Rämmeld, "Miks mitte? Pourquoi pas?" (kirjastus Tammerraamat" Tallinn, 2014

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ene Rämmeld filmis Libahunt [1]
  • Ene Rämmeldist saade 1988. a. Eesti Televisioonis [2]
  • Ene Rämmeld aastal 2006 Eesti Televisioonis [3]
  • Artikkel 2012. aastast [4]
  • Ene Rämmeldil külas Tallinna TV [5]
  • Ene Rämmeldi eksklusiivintervjuu noorte ettevõtlusprogrammi ENTRUM raames [6]