Gunnar Kilgas
Gunnar Kilgas (8. mai 1926 Narva – 6. august 2005 Tallinn) oli eesti näitleja ja lavastaja.
Eluloost[muuda | muuda lähteteksti]
Gunnar Kilgas lõpetas 1944. aastal Tallinna Reaalkooli ja 1949. aastal Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi näitleja erialal. Ta mängis esimeses Eesti NSVs valminud mängufilmis "Elu tsitadellis" (1947).
Seejärel töötas ta näitlejana Lõuna-Eesti Teatris (1949–1951), Vanemuises (1951–1960) ja Eesti Draamateatris (1960–1969). Aastatel 1950–1951 oli Kilgas Eesti Raadios diktor.[1]
1982. aastal sai Kilgas Eesti NSV teeneline kunstitegelase aunimetuse.
Aastatel 1969–1986 oli Kilgas Eesti Televisioonis telelavastuste režissöör. Tema üks tuntumaid telelavastusi on A. H. Tammsaare romaani "Elu ja armastus" põhjal valminud "Rudolf ja Irma".
Aastatel 1987–1992 töötas ta Vanalinnastuudios kirjandusala juhatajana ja aastatel 1993–1995 sealsamas lavastajana. Kilgas on esinenud paljudes Eesti Raadio lugemistundides ja kuuldemängudes, ta on tõlkinud ka näidendeid.
Alates 1995. aastast oli ta vabakutseline.[1]
Filmograafia[muuda | muuda lähteteksti]
- 2008 "Fritsud ja blondiinid", dokumentaalfilm, episoodiline osa
- 2008 "Pimedad aknad", telemängufilm (taastatud), Hermann
- 1997 "Minu Leninid", mängufilm, saksa ohvitser
- 1993 "Salmonid", teleseriaal
- 1990 "Miss Marpleʹi lood", teleseriaal
- 1990 "Naksitrallid", animafilm, tuletõrjeülem (hääl), diktor (hääl)
- 1988 "Vernanda", mängufilm, kojamees
- 1987 "Metsluiged", mängufilm, Isa-Kuningas
- 1987 "Naksitrallid II", animafilm, filmi konsultant, tuletõrjeülem (hääl)
- 1986 "Õnnelind flamingo", telemängufilm, vana mees
- 1985 "Kahe kodu ballaad II jagu", telemängufilm, pulmaisa
- 1984 "Kaks paari ja üksindus", telemängufilm, vanglaülem
- 1984 "Naksitrallid I", animafilm, filmi konsultant, tuletõrjeülem (hääl), diktor (hääl)
- 1983 "Aedniku talv", dokumentaalfilm, teksti lugeja
- 1983 "Enn Vetemaa kinovariatsioonid teemal "Püha Susanna ehk meistrite kool"", telemängufilm, Artur
- 1981 "Aedniku sügis", dokumentaalfilm, teksti lugeja
- 1973 "Tuli öös", mängufilm, klassijuhataja
- 1972 "Verekivi", mängufilm, Ducker
- 1970 "Kolme katku vahel", telemängufilm
- 1970 "Valge laev", mängufilm, Ilmar Tomson
- 1968 "Pimedad aknad I seeria", telemängufilm, Hermann
- 1965 "Must ja valge", dokumentaalfilm, diktor
- 1959 "Kutsumata külalised", mängufilm, Salusoo
- 1957 "Pöördel", mängufilm,Raivo Kotkas
- 1947 "Elu tsitadellis", mängufilm, Karl[2]
Telelavastused[muuda | muuda lähteteksti]
- 1969 Martin Walser, "Must luik"
- 1969 Jevgeni Švarts, "Draakon"
- 1970 Isaak Babel, "Maria"
- 1970 Lucille Fletcher, "Vabandage, valeühendus"
- 1970 Aleksandr Volodin, "Kodus ja külas"
- 1971 Fregyes Karinthy, "Tagastage kooliraha"
- 1971 Marguerite Duras, "La Musica"
- 1972 Tennessee Williams, "Lord Byroni armastuskiri"
- 1972 Sherwood Anderson, "Võidukas muna"
- 1972 Jüri Tuulik, "November mere ääres"
- 1973 Aleksandr Ostrovski, "Täiesti ootamatult"
- 1973 Ellen Niirman, "Ma näen"
- 1973 Jean Anouilh, "Pagasita reisija"
- 1974 Kazys Saja, "Polüglott"
- 1974 Paul Kilgas, "Heroiin"
- 1974 Inge Trikkel, "Kuhu jäi Albert?"
- 1975 Viktor Rozov, "Neli tilka"
- 1975 Valentin Ježov, "Ööbikute öö"
- 1975 August Strindberg, "Mäng tulega"
- 1976 Oleg Sossin, "Avameelsete kõneluste õhtu"
- 1977 Ignát Hermann, "Ekshumatsioon"
- 1977 Ignát Hermann, "Lugu nõiutud politseinikust"
- 1977 Jaroslaw Iwaskiewizc, "Kosmogoonia"
- 1977 Raimond Kaugver, "Kuldlõige"
- 1978 Oleg Sossin, "Pühapäev on enda jaoks"
- 1978 Mihhail Lermontov, "Kaks venda"
- 1979 Tauno Yliruusi, "Mängumõrv"
- 1979 Wolfgang Kolhaase / Rita Zimuur, "Kala neljale"
- 1980 Ardi Liives, "Kuninganna Maudi maa"
- 1981 Jean Anouilh, “Härra Barnett"
- 1981 Stefan Lazarev Kostov, "Golomanov"
- 1982 William Somerset Maugham, "Truu naine"
- 1982 Robert Woodroof Anderson, "Püha öö, üksindusöö"
- 1983Heinrich Mann, "Süütu"
- 1984 Ivan Mendzeritski, "Minu visiitkaart"
- 1985 Anton Hansen Tammsaare / Gunnar Kilgas, "Rudolf ja Irma"
- 1986 Oskar Luts, "Pildikesi Paunverest" ("Äripäev")[3]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vend oli näitleja ja lavastaja Paul Kilgas.
Oli 1950–1952 abielus Ellen Kaarmaga.[4]
Poeg kooselust näitleja Velda Otsusega on kulturist-atleetvõimleja Indrek Otsus.
1962. aastal alustas Gunnar Kilgas kooselu Ita Everiga, kellega oldi koos kuni Kilgase surmani 2005. aastal.[5] Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Gunnar Kilgas. Eesti Teatriliit.
- ↑ Gunnar Kilgas. Eesti filmi andmebaas.
- ↑ Gunnar Kilgas. Eesti Dramaturgide ja Lavastajate Liit.
- ↑ Ellen Kaarma oli uhke ja selles uhkuses ennasthävitav. ohtuleht.ee, 27. september 2012.
- ↑ 10 hetke armastatud näitleja elust. elustilist.ee, 1. aprill 2019.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Gunnar Kilgas: nii on läinud" (vestelnud ja jutuajamised salvestanud Jüri Aarma). Tallinn: Ilo, 2007.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Gunnar Kilgas. IMDb.
- Imet tabamas. Gunnar Kilgas. Videoarhiiv, arhiiv.err.ee, 14. juuli 1985.
- KÖP. Avalava: Gunnar Kilgas. Audioarhiiv, arhiiv.err.ee, 3. mai 2001.
- Gunnar Kilgas esimeses ENSV mängufilmis "Elu tsitadellis". kes-kus.ee, 31. jaanuar 2004.
- Gunnar Kilgas lahkus igavikuteele. ohtuleht.ee, 8. august 2005