Vaino Vahing

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vvahing.jpg

Vaino Vahing (15. veebruar 1940 Meeksi vald, Tartumaa23. märts 2008 Tartu) oli eesti psühhiaater, prosaist ja näitekirjanik.

Oli aastast 1973 Eesti NSV Kirjanike Liidu liige.

Haridus ja meditsiiniline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Vaino Vahing õpetas muu hulgas ka psühhiaatriat, kohtupsühhiaatriat, psühhoteraapiat, psühhohügieeni ja narkoloogiat.

Ta avaldas kirjutisi eksperimentaalsest ja kliinilisest psühhofarmakoloogiast.

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Lugu" (Perioodika 1970)
  • "Kaemus" (Eesti Raamat 1972)
  • "Sina" (Perioodika 1973)
  • artiklivalimik "E me ipso" (Eesti Raamat 1990)
  • valitud novellid "Kaunimad jutud" (Ilmamaa 1995)
  • "Thespis" (Ilmamaa 1997) (teatriuuendused 1972/73)
  • "Machiavelli kirjad tütrele" (Eesti Raamat 1990)
  • "Mängud ja kõnelused" (Eesti Keele Sihtasutus 2002)
  • "Hermaküla"
  • "Noor Unt" (Perioodika 2004)
  • "Vaimuhaiguse müüt" (Ilmamaa 2005)
  • "Näitleja" (Vagabund 2006)
  • "Päevaraamat I" (2006)
  • "Päevaraamat II" (2007)

Filmirollid[muuda | muuda lähteteksti]

Vahing mängis peaosa Peeter Simmi filmis "Võsakurat" ning kõrvalosa Olav Neulandi filmis "Tuulte pesa."

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Vaino Vahing on olnud abielus Anne Kallinguga (1963–1969), Maimu Bergiga (1969–1979) ja Heli Vahinguga (1982–1984). Abielust Maimu Bergiga on neil tütar, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]