Juudit (näidend)

Allikas: Vikipeedia

"Juudit" on A. H. Tammsaare 1921. aastal valminud eskpressionistlik näidend, milles kujutatakse Esimese maailmasõja meeleolusid, modernset naisekuvandit ja ka Tammsaare isiklikku elu. Kuigi näidendit on peetud sündmustevaeseks ja tekstikeskseks, kujutab see Tammsaare loomingus uut kvaliteeti. Näidend jõudis esimest korda lavale 1921. aastal Draamateatris. [1]

Näidendi näol on tegu piiblimüüdi dekonstruktsiooniga. Peategelaseks on Juudit, kelles ühinevad seksuaalkirg ja võimujanu. Nimelt ihaldab naine Olovernest kui meest, kuid samas ka kui kuulsuse allikat. Olovernes aga on sõjast väsinud ega soovi mingit võimu, mistõttu tõrjub ta eemale ka Juuditi, kes teda sellele teele ürtiab suunata. See aga vihastab naist, mistõttu raiub ta hetkelise hävituskire ja alanduse tõttu Olovernesel pea maha. [2]

Juudit on üks Tamsaare loomingu saatuslikest naistest ning tema tegelaskujus tuleb eriti selgelt esile tema tegude metafüüsiline dimensioon, mis avaldub tema suhtes jumalaga. Kuigi on leitud, et kirjanik rõhutab selles näidendis antireligioosseid ideid, on samas ikkagi tunnistatud, et Juuditi suhe jumalasse on keeruline. Näidend algab nägemusega ning ilmutus Jehoovalt ongi Juuditi tegutsemise aluseks. Näidendi lõpus küll tema usk nõrgeneb, kuid see pole siiski jumala-eitus. Jumal, kelle Juudit tapab, on pigem Olovernes. Nimelt ütles Olovernes ise, et osad jumalad muutuvad pärast tapmist aina elavamaks ning ka tema ise muutub pärast surma Juuditi jaoks aina mõjuvamaks.[3]

Juudit on ühtaegu neitsi, ihar naine ja ka surmatooja. See laseb tõmmata paralleeli mütoloogiliste saatusejumalannadega, kes on tihti just kolmenäolised või on võimelised võtma kolme erinevat kuju. Juudit kannab endas aga veel üht kolmesust, nimelt on ta lühikese aja jooksul neitsi, pruut ja lesk. [3]

Näidendi alguses küsib üks ema Juuditilt oma lapse jaoks tilgakest vett, kuid Juudit keeldub. Näidendi lõpus on laval seesama laps, kuid ta on surnud. Surnud laps sümboliseerib viljatust, millel on laiem ühiskondlik tähendus, nimelt seostub see Esimese maailmasõja hävingumeeleoludega.[3]

Näidendi lõpus on Juuditi ainus pelgupaik Siimeoni koera juures. Kuna aga judaismis on koer roojane loom, siis on ka Juudit roojane ehk siis jääb ta esindama korravälist maailma ja kaost. [3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Meie Tammsaare.Kohtumisraamat kirjanikuga.A.H.Tammsaare muuseum, SA A.H.Tammsaare muuseum Vargamäel, 2014.
  2. Eesti kirjanduslugu. Koost Epp Annus, Luule Epner jt. Tallinn: Kirjastus Koolibri, 2001.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Vaino, M.Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus, 2011.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]