Kevade

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Oskar Lutsu jutustusest; filmi kohta vaata artiklit Kevade (film).

"Kevade: pildikesi koolipõlvest" on Oskar Lutsu jutustus või lühiromaan, mille esimene väljaanne ilmus kahes osas aastatel 1912 ja 1913. Lutsu koolipõlvemälestustel põhinev raamat on üks Eesti kirjanduse tuntumaid teoseid, mis on ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 keelde. Jutustuse põhjal valmis 1970. aastal Arvo Kruusemendi mängufilm "Kevade", samuti on teose instseneeringuid korduvalt lavastatud Eesti teatrites.

Ehkki "Kevade" kirjutamist alustas Luts juba 1907. aastal, jõudis esimesena tema teostest laia publiku ette hoopis Vanemuise teatris lavastatud näidend "Paunvere". 1911. aastal valminud "Kevade" avaldamine ei läinud kergelt: neli kirjastust, sealhulgas Noor-Eesti Kirjastus ja Postimees, lükkasid "Kevade" tagasi. Luts lasi teose esimese osa trükkida 1912. aastal omal kulul Postimehe trükikojas 2100 eksemplaris. Ehkki esimesed arvustused Anton Jürgensteini ja A. H. Tammsaare sulest olid tagasihoidlikud, muutus raamat lugejate seas üha populaarsemaks. Oma osa oli menus ka asjaolul, et Oskari noorem vend, hilisem filmimees Theodor Luts töötas sellal Postimehe raamatuäris müüjana ning soovitas raamatut lugejaile. Nii osteti "Kevade" esimest osa 1912. aasta jõululaupäeval Postimehe poest 200 eksemplari. Samal aastal määras Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnakomisjon Lutsule "Kevade" eest ergutusauhinnaks 50 rubla. Teise osa avaldas 1913. aastal juba Noor-Eesti Kirjastus, nii nagu ka enamiku Lutsu hilisemaid töid.[1]

Ehkki Luts ei pidanud oma koolimälestusi kirjutades nende lugejatena silmas lapsi, võitis "Kevade" juba 1920.–30. aastatel noorte lugejate tähelepanu. Tänini seisab see kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kus sellega tegeldakse juba neljandas klassis.[2]

Raamatu muudavad ajatuks selle värvikad karakterid, rahvalik huumor ja elav tegevustik, mille varjus kirjeldab autor leebelt inimhinge sügavaid tundeid. Seepärast võimaldab "Kevade" üha uusi tõlgendusi ja käsitlusi, eriti seoses teiste kunstivormidega. Korduvalt on teost seatud lavalaudadele:[2] 1937. aastal lavastas seda esmakordselt Andres Särev[3] sõjajärgseil aastail Voldemar Panso jt.[1]

Esmakordselt kaaluti "Kevadest" filmi tegemist juba 1926.–27. aastal, mil Oskar Luts kirjutas oma venna Theodor Lutsu filmikompanii Estonia-Film tarbeks isegi stsenaariumi. Tookord filmist siiski asja ei saanud,[3] "Kevade" ainetel valmis samanimeline film alles 1969. aastal režissöör Arvo Kruusemendi käe all. See kuulub koos sama režissööri tehtud järgedega nüüdseks vankumatult Eesti filmiklassikasse, mitme põlvkonna jaoks seostuvad Lutsu tegelaskujud just toonaste näitlejatega (nt Toots – Aare Laanemets, Tõnisson – Ain Lutsepp, Lible – Kaljo Kiisk).[2] "Kevade" lavastamisest kõneles 1984. aasta muusikaline mängufilm "Kevad südames" (peaosas noor kontratenor Toomas Uibo).[4] "Kevade" põhjal on loodud ka ballett.[2]

"Kevade" on ilmunud 21 trükis ja tõlgitud 13 keelde.[5] Kordustrükid on ilmunud aastatel 1919, 1920, 1935, 1937, 1943, 1947, 1948, 1949, 1954, 1959, 1965, 1968, 1970, 1980, 1982, 1986, 1986, 1999, 2006 ja 2008.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eerik Teder "Oskar Lutsu "Kevade" sai 90-aastaseks", 7. jaanuar 2003 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Krista Kumberg "Rapid development of children's literature" Estonica, 2006–2009 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  3. 3,0 3,1 Raimu Hanson, "Oskar Lutsu kuulus lause kadus kui tina tuhka" Postimees, 06.01.2012 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  4. "Kevad südames" IMDB-s (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  5. "oskar luts. looming" Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
  6. "oskar luts. looming" Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb (vaadatud 7. jaanuaril 2012)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]