Kevade

See artikkel räägib Oskar Lutsu jutustusest; filmi kohta vaata artiklit Kevade (film); kolhoosi kohta vaata artiklit Kevade (kolhoos)

"Kevade" on Oskar Lutsu (1887–1953) lühiromaan, mille esimene väljaanne pealkirjaga "Kevade: Pildikesed koolipõlvest" ilmus kahes osas aastatel 1912 ja 1913. Lutsu koolipõlvemälestustel põhinev raamat on üks Eesti kirjanduse tuntumaid teoseid, mis on ilmunud 22 trükis ja tõlgitud 15 keelde.^[1]

Teose tegevus toimub väljamõeldud Paunvere koolis, mis sarnaneb Palamuse kihelkonnakooliga (Jõgeva lähedal), kus Oskar Luts ise õppis aastatel 1895–1899.

Luts hakkas "Kevadet" kirjutama juba 20-aastaselt, 1905. aastal^[2], ja teos sai valmis 1911. aastaks. "Kevade" avaldamine ei läinud kergelt: neli kirjastust, sealhulgas Noor-Eesti Kirjastus ja Postimees, lükkasid "Kevade" tagasi. Luts lasi teose esimese osa trükkida 1912. aastal omal kulul Postimehe trükikojas 2100 eksemplaris. Ehkki esimesed arvustused Anton Jürgensteini ja A. H. Tammsaare sulest olid tagasihoidlikud, sai teos lugejate seas üha populaarsemaks. Oma osa oli menus ka asjaolul, et Oskari noorem vend, hilisem filmimees Theodor Luts töötas sellal Postimehe raamatuäris müüjana ning soovitas raamatut lugejaile. Nii osteti "Kevade" esimest osa 1912. aasta jõululaupäeval Postimehe poest 200 eksemplari. Samal aastal määras Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnakomisjon Lutsule "Kevade" eest ergutusauhinnaks 50 rubla. Teise osa avaldas 1913. aastal juba Noor-Eesti Kirjastus, nii nagu ka enamiku Lutsu hilisemaid töid.^[3]

Ehkki Luts ei pidanud oma koolimälestusi kirjutades nende lugejatena silmas lapsi, võitis "Kevade" juba 1920.–1930. aastatel noorte lugejate tähelepanu. Tänini püsib see kooli kohustusliku või soovitusliku kirjanduse nimekirjas; teost käsitletakse tavaliselt neljandas klassis.^[4]

Teose muudavad ajatuks selle värvikad karakterid, rahvalik huumor ja elav tegevustik, mille varjus kirjeldab autor leebelt inimhinge sügavaid tundeid.

"Kevade" on ilmunud 22 trükis ja tõlgitud 15 keelde. Kordustrükid on ilmunud aastatel 1919, 1920, 1935, 1937, 1943, 1947, 1948, 1949, 1954, 1959, 1965, 1968, 1970, 1980, 1982, 1986, 1986, 1999, 2006, 2008 ja 2019.^[1]

Filmi- ja lavakunstis

Ehkki Luts hakkas "Kevadet" kirjutama juba 1905. aastal,^[5] jõudis esimesena tema teostest laia publiku ette hoopis Vanemuise teatris lavastatud näidend "Paunvere".^[6]

"Kevadest" filmi tegemist kaaluti juba 1926.–1927. aastal, mil Oskar Luts kirjutas oma venna Theodor Lutsu filmistuudio Estonia-Film tarbeks isegi stsenaariumi. Toona filmi tegemiseni siiski ei jõutud.^[7]

Lutsu teose põhjal valmis 1969. aastal Arvo Kruusemendi mängufilm "Kevade", samuti on teose instseneeringuid korduvalt lavastatud Eesti teatrites. 1969. aastal valminud mängufilm kuulub koos sama režissööri tehtud järgedega nüüdseks Eesti filmiklassikasse, mitme põlvkonna jaoks seostuvad Lutsu tegelaskujud just toonaste näitlejatega.^[4] "Kevade" lavastamisest kõneles 1984. aasta muusikaline mängufilm "Kevad südames".^[8]

Lutsu teost on korduvalt teatrilavale seatud:^[4] 1937. aastal lavastas selle esimesena Andres Särev,^[7] Teisele maailmasõjale järgnenud aastatel Voldemar Panso jt.^[3]

"Kevade" põhjal on loodud ka ballett.^[4]

Viited

1 2 "oskar luts. looming" Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb (vaadatud 19. juulil 2022)
↑ Oskar Luts "Kevade: pildikesi koolipõlvest", lk. 6 (3 lõik), Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959
1 2 Eerik Teder "Oskar Lutsu "Kevade" sai 90-aastaseks", 7. jaanuar 2003 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
1 2 3 4 Krista Kumberg "Rapid development of children's literature" Estonica, 2006–2009 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
↑ Oskar Luts "Kevade: pildikesi koolipõlvest", lk. 6 (3 lõik), Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959
↑ ERR (27. veebruar 2025). "Kultuuri kodu | Hiilgavalt alustanud Oskar Lutsu lõpp oli nukker". ERR. Vaadatud 28. veebruaril 2025.
1 2 Raimu Hanson, "Oskar Lutsu kuulus lause kadus kui tina tuhka" Postimees, 06.01.2012 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)
↑ "Kevad südames" IMDB-s (vaadatud 7. jaanuaril 2022)

Välislingid

Aivar Kull, ""Kevade" uusväljaanne lähtub esmatrükist" – Tartu Postimees 18. november 1999
Eerik Teder, "Oskar Lutsu "Kevade" sai 90-aastaseks" – Videvik 5. detsember 2002, lk 4 ja Eesti Elu (Toronto) 7. jaanuar 2003
Riina Mägi, "95 aastat tagasi lõppesid "Kevade" eksirännakud" – Vooremaa 20. november 2007
Rein Veidemann, "Igavesest "Kevadest"" – Postimees/AK: arvamus, kultuur, 7. jaanuar 2012, lk 8; veebiversioon 9. 1. 2012
Eve Annuk, "Teele lugu on naise kirjutamata lugu" – Postimees/AK: arvamus, kultuur, 7. jaanuar 2012, lk 8–9; veebiversioon 9. 1. 2012
Raimu Hanson, ""Kevade" prototüübid väärivad paremat" – Tartu Postimees 12. juuni 2012, lk 8; veebis 13. juuni 2012
Alo Lõhmus, "Okupandid kartsid Lutsu menuromaani" – Maaleht 1. november 2012, lk 30–31
Raimu Hanson, "Luts sai kõvasti sugeda" (sisaldab ka "Kevade" esimese arvustuse Anton Jürgensteinilt) – Tartu Postimees 6. november 2012, lk 1
Aivar Kull, ""Kevade" kirjutamise lugu" – Sirp 9. november 2012, nr 42, lk 17
"Kas Toots oli põrguline või s..avikat? Algupärasest „Kevadest“ on vandesõnu välja korjatud ja avalauset korduvalt muudetud" Eesti Ekspress, 13. juuni 2023

[looming-1] 1 2 "oskar luts. looming" Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb (vaadatud 19. juulil 2022)

[2] Oskar Luts "Kevade: pildikesi koolipõlvest", lk. 6 (3 lõik), Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959

[Eerik_Teder-3] 1 2 Eerik Teder "Oskar Lutsu "Kevade" sai 90-aastaseks", 7. jaanuar 2003 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)

[Rapid_development-4] 1 2 3 4 Krista Kumberg "Rapid development of children's literature" Estonica, 2006–2009 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)

[5] Oskar Luts "Kevade: pildikesi koolipõlvest", lk. 6 (3 lõik), Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1959

[6] ERR (27. veebruar 2025). "Kultuuri kodu | Hiilgavalt alustanud Oskar Lutsu lõpp oli nukker". ERR. Vaadatud 28. veebruaril 2025.

[Raimu_Hanson-7] 1 2 Raimu Hanson, "Oskar Lutsu kuulus lause kadus kui tina tuhka" Postimees, 06.01.2012 (vaadatud 7. jaanuaril 2012)

[8] "Kevad südames" IMDB-s (vaadatud 7. jaanuaril 2022)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]