Mikk Mikiver
![]() | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Märts 2019) |

Mikk Mikiver (4. september 1937 Tallinn – 9. jaanuar 2006 Võsu) oli eesti näitleja, õppejõud ja lavastaja.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Mikiver õppis Loksa koolis, Tallinna mäetehnikumis, 17. Keskkoolis ja Tallinna Polütehnilises Instituudis. Mikiver lõpetas 1961. aastal lavakunstikooli 1. lennu Voldemar Panso õpilasena, lavastas ja mängis sadu rolle mitmes Eesti teatris ning oli Eesti Draamateatri ja Linnateatri peanäitejuht.
Mikiveri looming püüdles ajatut ja ülevat, kuid oli samas psühholoogiline peentöö. Oma suurtes rahvuslikes draamades ühendas Mikiver üksiku inimese ja kogu rahva lood, neis põimusid isiku ja rahvuse saatused, eetilised valikud ja vastutus. Mikiveri teater suutis olla ühtaegu nii intiimne kui ka pühalik.
Aastail 1961 – 1965 töötas ta Draamateatris, 1965 – 1974 Linnateatris, 1974 – 1988 ja aastast 1992 taas Draamateatris.
Pikka aega töötas ta lavakunstikateedri õppejõuna.
Aastail 1989 – 1991 oli ta NSV Liidu rahvasaadik, 1990 – 1992 Eesti Kongressi liige ja 1989 – 2006 Eesti Olümpiakomitee alaline liige.
Lavastused[muuda | muuda lähteteksti]

- Jean Anouilh "Antigone" (1967)
- August Kitzberg "Libahunt" (1968, 1974 ja 1986)
- Eugene O'Neill "Pikk päevatee kaob öösse" (1971 ja 1994)
- Jaan Kruusvall "Pilvede värvid" (1983) ja "Vaikuse vallamaja" (1987)
- Jaan Kross "Pöördtoolitund" (1979), "Keisri hull" (1984) ja "Doktor Karelli raske öö" (1994)
- Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus II" põhjal "Armastus ja surm" (1984)[1]
- Eino Tamberg "Cyrano de Bergerac" (1995)
- "Kaksteist vihast meest" (1997)[2]
- August Strindberg "Surmatants" (2002)
- August Kitzberg "Tuulte pöörises"
- A. Misharin "Seoses üleminekuga teisele tööle"
- A. Dudarev "Reamehed"
- Eugene O'Neill "Õli" (1985)
- Mats Traat "Pommeri aed"
Rollid[muuda | muuda lähteteksti]
- Toots
- Vargamäe Andres
- Lopahhin
- Veršinin
- Peer Gynt
- Arno Jurmala
Filmid[muuda | muuda lähteteksti]
Režissöörina[muuda | muuda lähteteksti]
- "Indrek" (1975)
- "Doktor Stockmann" (1989)
Näitlejana[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
- "Vihmas ja päikeses" (1960) – Viktor
- "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1964) – Noor Ants
- "Kolme katku vahel" (1970) – episoodiline roll
- "Valge laev" (1970) – uurija Matti
- "Tuuline rand" (1971) – vallakirjutaja Saar
- "Lindpriid" (1971; esilinastus 1989) – Maur
- "Verekivi" (1972) – Foogt Schröder
- "Rasked aastad" (1973; filmi "Lindpriid" venekeelne lühendatud variant) – Maur
- "Punane viiul" (1974) – arst
- "Löö vastu" (1975) – treener Kaaver
- "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1975) – Neumann
- "Karikakramäng: Salakütt" (1977; triloogia 2. osa) – Vambola
- "Antennid jääs" (1977; joonisfilm) – meteoroloog
- "Reigi õpetaja" (1978) – Paul Lempelius
- "Surma hinda küsi surnutelt" (1978) – siseminister
- "Soolo" (1979) – Aat
- ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (1979) – Hinckus
- "Karge meri" (1981) – Siimen Tara
- "Õnnelind flamingo" (1986) (TV) – direktor
- "Madude oru needus" (1987) – organisatsiooni direktor
- "Näkimadalad" (1988; 4 seeriat) – parun von Ungern-Sternberg
- "Rahu tänav" (1991) – volikogu esimees Verner
- "Surmatants" (1991) – Hermen Rode
- "Linnapea ehk Hirmu põhivormid" (1997; ETV Teleteater) – volikogu esimees Rein-Raul Mandelstam
Välismaal[muuda | muuda lähteteksti]
- "Esimene päev, viimane päev" (1978; vene "День первый, день последний"; [3], Oleksandr Dovženko nimeline Kiievi filmistuudio) – Jurgis
- "Kes on temast tugevam" (1983; vene "Кто сильнее его"; Mosfilm) – preester
- "Dokument "R"" (1984; vene "Документ "Р""; Belarussfilm) – Pierce
- "TASS on volitatud teatama" (1984; vene "ТАСС уполномочен заявить"; 10-osaline telefilm, Gorki-nimeline stuudio) – USA ajakirjanik Donald Gee
- "Lahing Moskva pärast" (1985; vene "Битва за Москву"; NSV Liit – Tšehhoslovakkia) – marssal Ivan Konev
- "Don Juan" (1987; Leedu) – kommodoor, Donna Anna isa
- "Igaviku lõpp" (1987; vene "Конец вечности"; Mosfilm) – koolidirektor Harrow
- "Marsi kroonikad" (1987; vene "Марсианские хроники"; Armenfilm) – astronaut
- "Sõbrad, seltsimehed" (1990; sm "Ystävät, toverit"; Soome) – Arno Jurmala
- "Kirjad idast" (1995; ingl "Letters from the East"; Suurbritannia-Saksamaa-Rootsi-Soome) – Hans Kaleva
- "Põletav armastus" (1997; sm "Palava rakkaus"; Soome-Eesti) – Bernhard Riives
Teleseriaalid[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
- "Wikmani poisid" (1995; 12 osa) – härra Johan Wikman
- "Cecile on surnud" (1995; 6 osa) – politseidirektor
- "Armastuse kahur" (1998; 8 osa) – salaagent Peetrus
Välismaal[muuda | muuda lähteteksti]
- "Sissekäik labürinti" (1989; vene "Вход в лабиринт"; 5-osaline telefilm, Gorki-nimeline stuudio) – Paracelsus
- "Sergei tõde" (1996; sm "Sergein toteuus"; 3 osa, Soome YLE TV) – endine KGB polkovnik Sergei Malev
- "Plutooniumi puudutus" (1996; sm "Pimeän hehku"; 13 osa, Soome YLE TV) – endine NSV Liidu aatomiallveelaeva kapten Alex Landau
- "Insider" (1999; 5 osa, Rootsi TV) – Leonid Ragulin
Telelavastused[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
- "Sa oled koor minu kohvis"[4] (1998; rež. Vilja Nyholm-Palm) – Bernard Wilsher[5]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1969 – Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1982 – Eesti NSV rahvakunstnik
- 1982 – Eesti NSV riiklik preemia
- 1984 – Eesti NSV Teatriühingu lavastajaauhind
- 1984 – Eesti NSV Teatriühingu lavastajaauhind
- 1988 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
- 1988 – NSV Liidu riiklik preemia
- 1990 – NSV Liidu rahvakunstnik
- 1996 – Eesti Teatriliidu muusikaauhind
- 1996 – Suure Vankri auhind
- 1996 – Eesti Kultuurkapitali näitekunsti aastapreemia (koos Jaan Kruusvalli ja Maria Klenskajaga; aasta parim algupärandilavastus "Hullumeelne professor, tema elukäik" Eesti Draamateatris)
- 1998 – Valgetähe IV klassi teenetemärk[6]
- 2003 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
- 2005 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema noorem vend oli Tõnu Mikiver, isa Arnold Mikiver ja abikaasa Carmen Mikiver.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Mikk Mikiver". Bibliograafia. Koostanud Mare Mauer ja Merike Saarepera, Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 2002, 296 lk (sisaldab ka arvukalt väljavõtteid omaaegsetest arvustustest Mikiveri lavastuste ja osatäitmiste kohta ning lk 5–22 intervjuu temaga, küsijaks Lilian Vellerand)
- "Mikk Mikiver: teater" (koguteos). Koostaja Lilian Vellerand, Eesti Teatriliit, Tallinn 2008, 894 lk
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. "Armastus ja surm". Vaadatud 05.03.19.
- ↑ "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk. 361
- ↑ http://81.177.158.59/kino/movie/sov/1747/annot/
- ↑ Vilja Nyholm-Palm. "Sa oled koor minu kohvis". EMTA lavakunstikool, 01.01.1999. Vaadatud 10.04.2020.
- ↑ Vilja Nyholm-Palm. "Sa oled koor minu kohvis". ERR, 01.01.1999. Vaadatud 10.04.2020.
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3129
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
![]() |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mikk Mikiver |
- Biograafia ESBL-is