Mikk Mikiver

Mikk Mikiver Kiek in de Kökis 1983. aastal

Mikk Mikiver (4. september 1937 Tallinn – 9. jaanuar 2006 Võsu) oli eesti näitleja, õppejõud ja lavastaja.

Elulugu

Mikk Mikiver õppis aastatel 1951–1953 Tallinna Mäetehnikumis, lõpetas 1955. aastal Tallinna 17. Keskkooli, seejärel õppis aastatel 1955–1957 Tallinna Polütehnilises Instituudis. 1961. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 1. lennu.

Aastatel 1961–1965 töötas näitlejana Eesti Draamateatris, 1965–1974 näitleja ja lavastajana Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris (1970–1974 oli peanäitejuht), 1974–1988 (1976 peanäitejuhi kohusetäitja, 1978–1985 V. Kingissepa nimelise Tallinna Riikliku Akadeemilise Draamateatri peanäitejuht, 1985–1988 võttis osa teatri kollektiivsest juhtimisest) ja 1994–2004 lavastajana Eesti Draamateatris. Aastatel 1968–1984 (vaheaegadega) oli ka lavakunstikateedri õppejõud (1970–1974 koos Grigori Kromanoviga ja 1980–1984 kursuse juhendaja).

Aastail 1989–1991 oli ta NSV Liidu rahvasaadik, 1990–1992 Eesti Kongressi liige ja 1989–2006 Eesti Olümpiakomitee alaline liige.

Mikiveri looming püüdles ajatut ja ülevat, kuid oli samas psühholoogiline peentöö. Oma suurtes rahvuslikes draamades ühendas Mikiver üksiku inimese ja kogu rahva lood, neis põimusid isiku ja rahvuse saatused, eetilised valikud ja vastutus. Mikiveri teater suutis olla ühtaegu nii intiimne kui ka pühalik.

Lavastused

Mikk Mikiver ja Peeter Sauter Heinrich IV esietendusel

• Jean Anouilh "Antigone" (1967)
• August Kitzberg "Libahunt" (1968, 1974 ja 1986)
• Eugene O'Neill "Pikk päevatee kaob öösse" (1971 ja 1994)
• Jaan Kruusvall "Pilvede värvid" (1983) ja "Vaikuse vallamaja" (1987)
• Jaan Kross "Pöördtoolitund" (1979), "Keisri hull" (1984) ja "Doktor Karelli raske öö" (1994)
• Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus II" põhjal "Armastus ja surm" (1984)
• Eino Tamberg "Cyrano de Bergerac" (1995)
• "Kaksteist vihast meest" (1997)
• August Strindberg "Surmatants" (2002)
• August Kitzberg "Tuulte pöörises"
• A. Misharin "Seoses üleminekuga teisele tööle"
• A. Dudarev "Reamehed"
• Eugene O'Neill "Õli" (1985)
• Mats Traat "Pommeri aed"

Rollid

• Toots
• Vargamäe Andres
• Lopahhin
• Veršinin
• Peer Gynt
• Arno Jurmala

Filmid

Režissöörina

• "Indrek" (1975)
• "Doktor Stockmann" (1989)

Näitlejana

Eestis

• "Vihmas ja päikeses" (1960) – Viktor
• "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1964) – Noor Ants
• "Kolme katku vahel" (1970) – episoodiline roll
• "Valge laev" (1970) – uurija Matti
• "Tuuline rand" (1971) – vallakirjutaja Saar
• "Lindpriid" (1971; esilinastus 1989) – Maur
• "Verekivi" (1972) – Foogt Schröder
• "Rasked aastad" (1973; filmi "Lindpriid" venekeelne lühendatud variant) – Maur
• "Punane viiul" (1974) – arst
• "Löö vastu" (1975) – treener Kaaver
• "Briljandid proletariaadi diktatuurile" (1975) – Neumann
• "Karikakramäng: Salakütt" (1977; triloogia 2. osa) – Vambola
• "Antennid jääs" (1977; joonisfilm) – meteoroloog
• "Reigi õpetaja" (1978) – Paul Lempelius
• "Surma hinda küsi surnutelt" (1978) – siseminister
• "Soolo" (1979) – Aat
• ""Hukkunud Alpinisti" hotell" (1979) – Hinckus
• "Karge meri" (1981) – Siimen Tara
• "Õnnelind flamingo" (1986) (TV) – direktor
• "Madude oru needus" (1987) – organisatsiooni direktor
• "Näkimadalad" (1988; 4 seeriat) – parun von Ungern-Sternberg
• "Rahu tänav" (1991) – volikogu esimees Verner
• "Surmatants" (1991) – Hermen Rode
• "Linnapea ehk Hirmu põhivormid" (1997; ETV Teleteater) – volikogu esimees Rein-Raul Mandelstam

Välismaal

• "Esimene päev, viimane päev" (1978; vene "День первый, день последний"; , Oleksandr Dovženko nimeline Kiievi filmistuudio) – Jurgis
• "Kes on temast tugevam" (1983; vene "Кто сильнее его"; Mosfilm) – preester
• "Dokument "R"" (1984; vene "Документ "Р""; Belarussfilm) – Pierce
• "TASS on volitatud teatama" (1984; vene "ТАСС уполномочен заявить"; 10-osaline telefilm, Gorki-nimeline stuudio) – USA ajakirjanik Donald Gee
• "Lahing Moskva pärast" (1985; vene "Битва за Москву"; NSV Liit – Tšehhoslovakkia) – marssal Ivan Konev
• "Don Juan" (1987; Leedu) – kommodoor, Donna Anna isa
• "Igaviku lõpp" (1987; vene "Конец вечности"; Mosfilm) – koolidirektor Harrow
• "Marsi kroonikad" (1987; vene "Марсианские хроники"; Armenfilm) – astronaut
• "Sõbrad, seltsimehed" (1990; sm "Ystävät, toverit"; Soome) – Arno Jurmala
• "Kirjad idast" (1995; ingl "Letters from the East"; Suurbritannia-Saksamaa-Rootsi-Soome) – Hans Kaleva
• "Põletav armastus" (1997; sm "Palava rakkaus"; Soome-Eesti) – Bernhard Riives

Teleseriaalid

Eestis

• "Wikmani poisid" (1995; 12 osa) – härra Johan Wikman
• "Cecile on surnud" (1995; 6 osa) – politseidirektor
• "Armastuse kahur" (1998; 8 osa) – salaagent Peetrus

Välismaal

• "Sissekäik labürinti" (1989; vene "Вход в лабиринт"; 5-osaline telefilm, Gorki-nimeline stuudio) – Paracelsus
• "Sergei tõde" (1996; sm "Sergein toteuus"; 3 osa, Soome YLE TV) – endine KGB polkovnik Sergei Malev
• "Plutooniumi puudutus" (1996; sm "Pimeän hehku"; 13 osa, Soome YLE TV) – endine NSV Liidu aatomiallveelaeva kapten Alex Landau
• "Insider" (1999; 5 osa, Rootsi TV) – Leonid Ragulin

Telelavastused

Eestis

• "Sa oled koor minu kohvis" (1998; rež. Vilja Nyholm-Palm) – Bernard Wilsher

Tunnustus

• 1969 – Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1982 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 1982 – Eesti NSV riiklik preemia
• 1984 – Eesti NSV Teatriühingu lavastajaauhind
• 1984 – Eesti NSV Teatriühingu lavastajaauhind
• 1988 – Eesti Teatriliidu lavastajaauhind
• 1988 – NSV Liidu riiklik preemia
• 1990 – NSV Liidu rahvakunstnik
• 1996 – Eesti Teatriliidu muusikaauhind
• 1996 – Suure Vankri auhind
• 1996 – Eesti Kultuurkapitali näitekunsti aastapreemia (koos Jaan Kruusvalli ja Maria Klenskajaga; aasta parim algupärandilavastus "Hullumeelne professor, tema elukäik" Eesti Draamateatris)
• 1998 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2003 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
• 2005 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest

Isiklikku

Mikk Mikiveri isa oli Arnold Mikiver, ema ja isa olid Loksa kooli õpetajad. Tema noorem vend oli Tõnu Mikiver.

Ta oli aastatel 1962–1971 abielus Riina Gerretziga, 1972–1983 Ada Lundveriga ja aastast 1989 Carmen Mikiveriga.

Mälestuse jäädvustamine

Mikk Mikiverist räägivad filmid „Kuuskümmend aastat sekundis” (1997, Eesti Telefilm) ja „Mikk” (2006, Raamat Film).

2005. aastal asutas Mikk Mikiver Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Georg Otsa nimelise allfondi.

Võsul asub Mikk Mikiveri ja Georg Otsa mälestuspink (autor Urmas Rauba).

Kirjandus

• "Mikk Mikiver". Bibliograafia. Koostanud Mare Mauer ja Merike Saarepera, Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 2002, 296 lk (sisaldab ka arvukalt väljavõtteid omaaegsetest arvustustest Mikiveri lavastuste ja osatäitmiste kohta ning lk 5–22 intervjuu temaga, küsijaks Lilian Vellerand)
• "Mikk Mikiver: teater" (koguteos). Koostaja Lilian Vellerand, Eesti Teatriliit, Tallinn 2008, 894 lk

Välislingid

• Biograafia ESBL-is