Tallinna Linnateater

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on ENSV ajal asutatud teatrist; seda nime kandis ka Tallinna saksa teater.

Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)
Tallinna Linnateater (Lai, 23)

Tallinna Linnateater on 1965. aastal Noorsooteatrina loodud teater Tallinnas. Alates 1992. aastast on teatri peanäitejuht Elmo Nüganen. Tallinna Linnateatri nime kannab teater alates 1994. aastast.

Teatri ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tallinna Linnateatri maja
Linnateatri sissepääs.

Teatri lõi 1965. aastal eesti lavastaja Voldemar Panso, moodustades tugeva näitetrupi, mis koosnes nii äsja teatrikooli lõpetanud noortest kui ka juba tuntud lavastaaridest. Uus teater sai nimeks ENSV Riiklik Noorsooteater. Pikka aega tuli siiski läbi ajada ilma oma teatrimajata, esimesed lavastused sündisid ringreisietendustena.

1966. aastast alates sai teatri pealavaks Salme kultuurikeskus Kalamajas. Kontori- ja prooviruumideks anti teatrile Lai 23 asuv maja, mida praegu tuntakse Linnateatri peahoonena ning mis oli pikka aega teatri ainus oma tööpind.

Kui Voldemar Panso 1970. aastal peanäitejuhi kohalt lahkus, võttis selle ameti üle tema õpilane ja järgija Mikk Mikiver ning 1974. aastal tugeva sotsiaalse närviga Kalju Komissarov.

1975. aastal avati Lai 23 teisel korrusel teatri väike saal ning 1983. aastal keldris asuv kaminasaal. 1983 kinnitatigi Tallinna Täitevkomitees otsus rajada Noorsooteatri suur saal, mis pidi valmima teatri 25. sünnipäevaks aastal 1990.

1987. aastal võttis teatris ohjad enda kätte Rudolf Allabert ning samal aastal valmis ka arhitekt Kalle Rõõmuse projekt uuest teatrimajast, kuid laulva revolutsiooni tõttu jäi ehitustöö soiku. Mõõnaperiood tundus olevat vallanud ka teatritöö.

Aastal 1992. asusid teatri etteotsa kaks meest – peanäitejuht Elmo Nüganen ja direktor Raivo Põldmaa. Teater nimetati 1994. aastal ümber Tallinna Linnateatriks. Üksteise järel võeti kasutusele uusi ja põnevaid mängupaiku.

1992. aastal tehti esimene lavastus Lai tänav 19 pööningul, kus praegu asub Taevalava. Lavastaja Madis Kalmet tõi tühjade kiviseinte ja ehitusrisu keskel publiku ette Henning Mankelli "Lollprintsi".

1995. aasta suvel võeti esmakordselt kasutusele Linnateatri siseõu ehk Lavaauk. Kummaline nimi anti mängupaigale seetõttu, et just seal pidi projekti järgi asetsema tulevase teatrimaja suur saal. Avalooks oli Elmo Nüganeni "Kolm musketäri", mida tänu ootamatult suurele publikumenule mängiti kolm suve järjest. 2003. aasta maikuuks ehitati Lavaauk taas täiesti ümber – seal esietendus Elmo Nüganeni lavastuses muusikalavastus "Kaotajad".

Järgmiseks uueks teatrisaaliks sai ülimalt omapärane Põrgulava, mis avati 1997. aastal külalislavastaja Adolf Šapiro loodud "Kolmekrossiooperiga".

Tallinna hobuveskit kasutab Linnateater alates 2003. aastast.

27. märtsiks 1999, rahvusvaheliseks teatripäevaks avas Linnateater pidulikult oma uue maja. Uues majatiivas leidub ka kaks teatrisaali – pisike ja hubane Kammersaal ning Linnateatri suurim ja moodsaim mängupaik, Taevalava, mis mahutab kuni 200 pealtvaatajat. Oma suurusest hoolimata on mänguruum üles ehitatud kui black-box, samuti on ta varustatud hea valguspargi ja uusima lavatehnikaga. Taevalava avas vahetult enne 2000. aasta saabumist William Shakespeare’i "Hamlet" Elmo Nüganeni lavastuses. 2003. aasta kevadel avati taas uus mängupaik – 14. sajandist pärit Hobuveski, mis asub aadressil Lai 47. Uue mängupaiga avalooks sai Jaanus Rohumaa luulelavastus, mis baseerub Doris Kareva luulekogul "Mandragora".

Teatri repertuaar[muuda | muuda lähteteksti]

Linnateatris mängitakse nii maailmaklassikat kui ka meie kaasaegset väärtdramaturgiat. Tähelepanu pööratakse ka uuele eesti draamale – Linnateatri mängukavas on olnud Jaan Tätte, Paavo Piigi, Diana Leesalu jt näidendeid.

Teatri meeskond[muuda | muuda lähteteksti]

Teatri peanäitejuht Elmo Nüganen on Eesti hinnatumaid lavastajaid, tuntud eelkõige oma suurejooneliste klassikatõlgenduste poolest. Tema lavastused (nt William Shakespeare'i "Romeo ja Julia", Alexandre Dumas’ "Kolm musketäri" ja "Musketärid – kakskümmend aastat hiljem", Anton Tšehhovi "Pianoola ehk Mehhaaniline klaver", Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus", William Shakespeare’i "Hamlet", Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus") on olnud Linnateatri repertuaaris alati olulisel kohal ning teatrit ka festivalidel väärikalt esindanud. Nüganen on enda ümber koondanud loonud võimeka, elujõulise ja noore trupi, millele ei käi üle jõu ükski žanr ega mängulaad.

Koosseisulise lavastajana on Linnateatris töötanud Jaanus Rohumaa (1992-2009) ning Eva Klemets (2004-2006) ja Mart Koldits (2004-2008). Jaanus Rohumaa fookuseks oli enamasti uuem dramaturgia. Ta on lavale toonud nii Tom Stoppardi, Martin McDonaghi, Thomas Manni, David Storey, Evelyn Waughi kui ka Jaan Tätte näidendeid ning lavastanud luuletaja Doris Kareva loomingut. Olulisel kohal on ka improvisatsioonilise meetodiga loodud lavastused ja tema enda kirjutatud näidendite lavaversioonid.

Eva Klemetsi esimeseks tööks Linnateatris oli Frank McGuinnessi "Et keegi mind valvaks", mis esietendus 2003. aastal. Sellega avati ühtlasi Linnateatri uus mängupaik – Köismäe torn. Mart Kolditsa töötlus Viktor Pelevini romaanist "Tšapajev ja Pustota" (2003) tõi talle hooaja parima lavastaja nimetuse ajakirja Teater. Muusika. Kino teatriankeedis arvamust avaldanud kriitikutelt.

2012. aastal liitus teatriga grupp noori näitlejaid ja lavastaja-dramaturge EMTA Lavakunstikooli 25. lennust, mille juhendajaks oli Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen. Näitetrupiga liitusid Maiken Schmidt, Liis Lass, Kaspar Velberg, Märt Pius, Priit Pius, Henrik Kalmet ja Karl-Andreas Kalmet, kirjandustoaga dramaturg Kristiina Jalasto, dramaturg-lavastajatena asusid ametisse Paavo Piik ja Diana Leesalu.

2015. aastal asus peakunstnikuna ametisse Reet Aus.

Praegu kuulub teatri oma truppi lisaks peanäitejuhile 31 näitlejat, 3 lavastajat ning peakunstnik, kuid Linnateater on end avanud külalistele nii Eestist kui ka välismaalt.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]