Saksa Demokraatlik Vabariik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Saksa DV)
Deutsche Demokratische Republik (DDR)
Saksa Demokraatlik Vabariik
Ida-Saksamaa
7. oktoober 19493. oktoober 1990
Flag of East Germany.svg State arms of German Democratic Republic.svg
Saksa DV lipp Saksa DV vapp
DDR-Europe.png
Valitsusvorm Rahvavabariik
Osa Külm sõda
Riigipea Wilhelm Pieck SDV President (−1960)

Walter Ulbricht 12. september 1960 – 1973 (erakond SED)
Willi Stoph 1973 – 1976 (SED)
Erich Honecker 1976 – 1989 (SED)
Egon Krenz 24. oktoober 1989 – 6. detsember 1989 (SED)
Manfred Gerlach 6. detsember 1989 – 5. aprill 1990 (LDPD)
Sabine Bergmann-Pohl 5. aprill 1990 – 2. oktoober 1990 (Kristlik-Demokraatlik Liit)

Ministrite Nõukogu esimees Otto Grotewohl 7. oktoober 1949 – 1964

Willi Stoph 1964–1973
Horst Sindermann 1973–1976
Willi Stoph 1976–1989
Hans Modrow 1989–1990
Lothar de Maizière 1990 – 2. oktoober 1990

Pealinn Berliin
Pindala 108 179 km²
Rahvaarv 16,35 miljonit (jaanuar 1990)
Riigikeeled Saksa keel
Rahaühik Saksa DV mark
Hümn Auferstanden aus Ruinen
Rusudest ülestõus

Saksa Demokraatlik Vabariik (saksa keeles Deutsche Demokratische Republik), mitteametlikult Ida-Saksamaa, oli Teise maailmasõja järel Nõukogude okupatsioonitsoonis moodustatud riik.

Saksa DV pealinn oli Berliin (Ida-Berliin). Läänepoolsem ja suurem osa Berliinist – Lääne-Berliin – Saksa DV-sse ei kuulunud.

Saksa DV kuulutati välja 7. oktoobril 1949. 1968. aastal võeti vastu Saksa DV konstitutsioon (põhiseadus).

USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsioonitsoonis tekkis Saksamaa Liitvabariik, mida nimetati ka Lääne-Saksamaaks.

Riigivalitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa DV-s oli mitu parteid ja nad kõik nad olid ühendatud Saksa DV Rahvusrindesse (Nationale Front der Deutschen Demokratischen Republik). Riigi valitsev partei oli Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands (SED)).

Saksa DV ja SED juhtorganiks oli SSÜ Keskkomitee ja selle tegevjuhtkond SSÜ KK Poliitbüroo, kuhu 1989. aastal kuulusid: Erich Honecker, Hermann Axen, Hans-Joachim Böhme, Horst Dohlus, Werner Eberlein, Kurt Hager, Joachim Herrmann, Werner Jarowinsky, Heinz Keßler, Günther Kleiber, Egon Krenz, Werner Krolikowski, Siegfried Lorenz, Erich Mielke, Günter Mittag, Erich Mückenberger, Alfred Neumann, Günter Schabowski, Horst Sindermann, Willi Stoph, Harry Tisch; Poliitbüroo liikmekandidaadid: Ingeburg Lange, Gerhard Müller, Margarete Müller, Gerhard Schürer, Werner Walde.

Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Sekretariaati kuulusid: peasekretär Erich Honecker, sekretärid: Agitatsiooni ja Propagandasekretär, Joachim Herrmann; Põllumajandussekretär, Werner Krolikowski; Günter Schabowski; Kultuuri, teaduse ja haridussekretär, Kurt Hager; Majandussekretär, Günter Mittag; Rahvusvaheliste suhete sekretär, Hermann Axen; Parteiorganisatsioonialase töö sekretär Horst Dohlus; Kaubanduse, varustuse ja kirikuasjade sekretär Werner Jarowinsky; Julgeoleku, noorte ja spordi sekretär, Egon Krenz, Naisasjade sekretär, Ingeburg Lange.


Peale SED kuulusid Rahvarindesse:

Parteid

Ühiskondlikud organisatsioonid:

Aastatel 1986–1990 olid parlamendis oli 500 liikme hulgas esindatud parteid järgmiselt:

  • SED: 127
  • DBD: 52
  • CDU: 52
  • LDPD: 52
  • NDPD: 52
  • FDGB: 61
  • DFD: 32
  • FDJ: 37
  • Kulturbund: 21
  • VdgB: 14

1953. aastal toimusid Ida-Saksamaal suured rahutused, mis algasid ehitusnormide tõstmise pärast ja mis suruti NSV Liidu poolt maha. Rahutuste käigus sai surma umbes 300 inimest.

Saksa DV julgeolekuorgan oli Stasi (Staatssicherheit).

Saksa DV hakkas suhtlema Lääne-Saksamaaga, kui seal seati Willy Brandti valitsuse poolt sisse uus idapoliitika ja loobuti Hallsteini doktriinist. Saksa DV liideti Saksamaa Liitvabariigiga 3. oktoobril 1990.

Haldusjaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Saksa DV moodustamist 1949. aastal jagunes Saksa DV algselt ajalooliselt kujunenud liidumaadeks.

1952. aastal moodustati liidumaade asemele 15 ringkonda (Bezirk, mitmuses Bezirke):

  1. pealinn Berliin
  2. Cottbusi ringkond, keskus Cottbus;
  3. Dresdeni ringkond (Saksa DV), keskus Dresden;
  4. Erfurdi ringkond, keskus Erfurt;
  5. Frankfurdi ringkond, keskus Frankfurt Oderi ääres;
  6. Gera ringkond, keskus Gera;
  7. Halle ringkond, keskus Halle;
  8. Karl-Marx-Stadti ringkond, keskus Karl-Marx-Stadt;
  9. Leipzigi ringkond (Saksa DV), keskus Leipzig;
  10. Magdeburgi ringkond, keskus Magdeburg;
  11. Neubrandenburgi ringkond, keskus Neubrandenburg;
  12. Potsdami ringkond, keskus Potsdam;
  13. Rostocki ringkond, keskus Rostock;
  14. Schwerini ringkond, keskus Schwerin;
  15. Suhli ringkond, keskus Suhl.

Saksa DV ja NSV Liit[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Saksamaal.

Pärast Teise maailmasõja lõppu Euroopas ning Saksamaa territooriumi vallutamist liitlasvägede poolt jaotati Saksamaa neljaks okupatsioonitsooniks. Idapoolsemad Saksamaa liidumaad kuulusid Nõukogude administratiiv- ja sõjalise kontrolli alla. Nõukogude okupatsioonitsoonis juhtis tsiviilelukorraldust Nõukogude sõjaväeadministratsioon. Saksamaal paiknevate Nõukogude sõjaväeüksuste tegevust korraldas Nõukogude okupatsioonivägede grupp Saksamaal/Nõukogude väegrupp Saksamaal.

Nõukogude sõjaväeadministratsioon ja administratsioonivalitsused (mis moodustati kõikides liidumaades) teostasid Saksamaa sovietiseerimist Ivan Serovi (NSV Liidu SARK-i volinik Saksamaal) ja Pavel Zelenini (KRK Vastuluurevalitsus SMERŠ/NSV Liidu Nõukogude okupatsioonivägede grupi RJMi Vastuluurevalitsuse ülem juuni 1945– aprill 1947) juhtimisel, kasutades ka NSV Liidu riikliku julgeoleku ja siseasjade rahvakomissariaadi ning NSA valitsuste siseasjade osakondade töötajaid.

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude sõjaväeadministratsioon Saksamaal.
Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude väegrupp Saksamaal.

Majandus[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjajärgsete piiridega lõigati Saksa DV-st ära osa tema tagamaadest idas, Saksamaa idaosa energiaga kindlustanud Sileesia söebasseinid ja Elbe alamjooksul asunud sadamad. Saksa DV oli majanduslikult arenenuim sotsialistlik riik Ida-Euroopas.

Sport[muuda | muuda lähteteksti]

Ida-Saksamaa saavutas tänu dopingu kasutamisele ja riiklikule tsentraliseeritud spordipoliitikale tipp-spordis suurt edu ja kümneid olümpiavõite. Kuigi seal oli ka oma olümpiakomitee, ei tunnustatud seda kaua aega. Mõlema Saksa riigi sportlased võistlesid ühendvõistkonnas aastatel 1952–1964. Ida-Saksamaa olümpiavõitjate loetelu alustatakse vahel isegi poksija Wolfgang Behrendtiga, kes võitis 1956. aasta Melbourne'i mängudel kuldmedali, ehkki ta võistles Saksamaa ühendvõistkonna koosseisus. Ida-Saksamaana hakati võistlema 1968. aastast.

Sarajevo 1984. aasta taliolümpiamängudel oli Ida-Saksamaa edukaim riik kuldmedalite arvult: 9 kulda, 9 hõbedat ja 6 pronksmedalit. Kiiruisutamises oli 500 m distantsil oli naistest parim Christa Rothenburger, kes püstitas 41,02-ga ka olümpiarekordi. Samadel olümpiamängudel sai oma esimese olümpiakulla ka iluuisutaja Katarina Witt naiste üksiksõidus.

Alates 1968 võistlesid Saksa riigid eraldi meeskondadena kuni Saksamaa taasühinemiseni 1990.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]