Budism

Budism (ka Buddha õpetus) on 6.–5. sajandil eKr elanud Siddhattha Gotama (sanskriti k. Siddhārtha Gautama) õpetus ning selle põhjal Indias tekkinud ja seejärel pea kõikjale levinud traditsioon, õpetuste kogum ja kultuur.

Siddhattha Gotama pärines Põhja-India valitsejasoost. Ta jõudis virgumiseni, ehk sai Buddhaks umbes 35-aastaselt, hakkas seejärel õpetama ja tal kujunes oma kogudus (paali k. saṅgha). Ülejäänud elu pühendas Gotama õpetamisele, rännates ringi tänapäeva Bihari osariigi aladel. Budismi levik kiirenes Indias kuningas Ašoka valitsusajal ja kandus seejärel ka mujale Aasiasse ning läände.

Buddha õpetuse eesmärgiks on kannatusest (paali keeles dukkha) vabanemine. Budismis puudub monoteistliku Jumala mõiste.

Buddha kuju Hiinas Henan'i provintsis

Budistlikku õpetust tõlgendatakse eri koolkondades veidi erinevalt. Paalikeelses kaanonis Tipiṭakas kirjas olevaid Theravaada koolkonna põhitõdesid tunnistab enamik koolkondi. Mahajaanas on peale Tipiṭakasse talletatud õpetuste veel palju muid õpetusi, mis on kirjas mahajaana suutrates. Vadžrajaanas lisanduvad eelnimetatud õpetustele ka tantrad.

Etümoloogia

Termin "budism" on Lääne päritolu ning võeti kasutusele 19. sajandi esimesel poolel Euroopa õpetlasringkondades. Termin buddha tähendab 'virgunu'. Traditsioonilistes budistlikes maades nimetatakse Buddha õpetust dharmaks (paali k. dhamma) ehk seadmuseks, buddhadharmaks või ka lihtsalt Buddha õpetuseks (paali k. buddhasāsana ehk buddhavacana, sanskriti k. buddhaśāsana).

Ajalugu ja levik

 Pikemalt artiklis Budismi ajalugu

Varajane budism

Varajane rändava eluviisiga sangha

Buddha järgijate koguduse ehk sangha teket on kirjeldatud "Seadmusratta käimapaneku suutras" (paali k. Dhammacakkappavattana-sutta), mida peetakse Buddha esimeseks jutluseks, mille ta pidas Vārānasī lähedal Sārnāthi Hirvepargis. Buddha esimesteks õpilasteks olid viis askeeti, kellega koos ta oli enne virgumiseni jõudmist harjutanud.

Varane sangha koosnes rändavatest munkadest (paali k. bhikkhu, sanskriti k. bhikṣu), kellel polnud kindlat peatuspaika ning kes elatusid annetustest. Vihmaperioodiks kogunesid nad kokku saludesse ja metsalagendikele, et üheskoos harjutada. Buddha eitas seisuste olulisust inimese vaimses arengus, mistõttu võis sangha liikmeks saada mistahes ühiskonnaklassi sündinud isik (ainsate eranditena ei saanud liituda orjad ja kuninga teenistuses olevad isikud, kuna see oli vastuolus kohalike seadustega). Enamik sangha liikmeid pärinesid siiski braahmanite ja kšatrijate seisustest. Peale munkade ja nunnade oli Buddhal ka ilmalikke järgijaid. Juba Buddha eluajal kujunesid välja kloostrid, kus mungad vihmaperioodide ajal peatusid; neist kuulsaim on Jetavana.

Sangha edasine areng

Järgnevatel sajanditel muutus sangha järjest paiksemaks. Jõukad ilmikud olid annetanud sanghale maavaldusi, kus mungad alguses vihmaperioodidel ning hiljem aastaringselt peatuda said. Tõenäoliselt oli umbes sajand pärast Buddha parinirvaanat enamus munki valinud paikse eluviisi. Aeg-ajalt leidsid aset suurkogudena tuntud kogunemised, kus arutati Buddha õpetust puudutavaid küsimusi.

Buddha õpetuse suureks toetajaks oli kuningas Ašoka (269–232 e.m.a.), kelle organiseeritud misjonitöö tulemusena hakkas budism laiemalt levima ning jõudis Sri Lankale.

Mahajaana tekkimine ja areng

 Pikemalt artiklis Mahajaana

Esimesel sajandil e.m.a kuni esimesel sajandil m.a.j hakkasid esile kerkima teistsuguste rõhuasetustega õpetused ning suutrad, mis ei kuulunud varasemate koolkondade kaanonitesse. Osalt võib neid uuenduslikke liikumisi vaadelda alternatiivsete ideede välja pakkujatena, osalt aga Buddha algse õpetuse taastajatena (tõukudes juba välja kujunenud koolkondade tõlgendustest). Varajast mahajaanat ei saa pidada päriselt omaette koolkonnaks, sest kõik mahajaana mungad elasid teiste koolkondade kloostrites ning järgisid oma kodukloostrile omast vinajat. Võrreldes varasemate koolkondadega paneb mahajaana rohkem rõhku kaastundele ja eesmärgile aidata kannatustest vabaneda kõikidel olenditel. Aja jooksu muutus mahajaana aina populaarsemaks ja kogus järgijaid ka ilmikute seas. Suurtest kloosterülikoolidest nagu Nālandā, Vikramašīla said olulised rahvusvahelised kultuuri- ja haridusekesed. Mahajaana jagunes mitmeks harukoolkonnaks ning levis ka Indiast väljapoole. Tiibetis, Hiinas, Jaapanis, Koreas ja Vietnamis sai mahajaana valdavaks budismi vooluks.

Vadžrajaana tekkimine ja areng

 Pikemalt artiklis Vadžrajaana

Vadžrajaana (sanskriti k. "teemantsõiduk") on budismi esoteeriline suund, kus kasutatakse rohkelt rituaale, mantraid ja kujustamisharjutusi ning soovitakse jõuda virgumiseni juba käesolevas elus. Vadžrajaana hakkas omaette suunana kujunema esimese aastatuhande teisel poolel põhiliselt mahajaana budismi kontekstis. On tõendeid ka mitte-mahajaana esoteerilisest praktikatest, kuid need õpetusliinid ei ole tänaseni säilinud. Vadžrajaana võttis üle mahajaana filosoofiatraditsiooni, kuid liigitab pühakirjade hulka ka budistlikud tantrad. Varasemad tantrad ilmusid juba enne 3. sajandit; mõjuka suunana saab vadžrajaanat käsitleda alates 8. sajandist.

Budismi hääbumine Indias

Budism hakkas aina enam koonduma suurtesse kloosterülikoolidesse nagu Nālandā ja Vikramašīla, mis sõltusid kuninglikust rahastusest. Aina rafineeritumaks muutunud filosoofiatraditsioon muutis õpetuse lihtrahvale raskesti mõistetavaks.

India budismi häving algas 8. sajandil esimeste muslimite vallutusretkedega Indiasse. 12.–13. sajandiks olid muslimid vallutanud kogu Põhja-India ning rüüstanud budistlikud kloosterülikoolid, mida nad ekslikult kindlusteks olid pidanud.

Budism väljaspool Indiat

Budismi levimisel on läbi aegade olnud oluline budistlike tekstide tõlkimine selle maa keelde ja kohaliku mungakoguduse teke. Buddha ütles, et tema õpetus peab igaüheni jõudma tema emakeeles.

Budism on enamasti osanud sulanduda kohalikku kultuuri, võttes üle rohkemal või vähemal määral mõisteid kohalikust kultuuriruumist, saades mõjutusi kohalikust religioonist ja teistest õpetustest, ning teiselt poolt mõjutades neid ka ise. Buddha õpetus on alati "vabanemise maitsega", kuid igal maal liitub õpetusega erinev kultuurikomponent.

Budism Tiibetis

 Pikemalt artiklis Tiibeti budism

Budism jõudis Tiibetisse 7. sajandil kuningas Songtsen Gampo kahe budistist abikaasa kaudu, kellest üks pärines Nepalist ja teine Hiinast. Kuningas Trisong Detsen rajas 8. sajandil esimese kloostri Samje, kutsudes selleks oma õukonda India õpetlasmunga Śāntarakṣita ning seejärel tantristliku joogi Padmasambhava. Samal ajal jõudsid Tiibetisse ka Hiina budistlikud misjonärid. India ja Hiina traditsioonide vaheliste erimeelsuste lahendamiseks korraldati debatt Samje kloostris, mille võitjaks kuulutatid India budismi esindajad, keda juhtis Kamalašila. Sellest ajast peale tugineb Tiibeti budism India budismi traditsioonil. Üheksanda sajandi keskpaigas hakkas kuningavõim budismi taga kiusama; budismi areng jätkus 10. sajandil peale valitseja surma.

Budism Hiinas

 Pikemalt artiklis Budism Hiinas

Budism jõudis Hani dünastia aegsesse Hiinasse meie ajaarvamise 1. sajandil Siiditeed mööda rändavate kaupmeeste ja munkade vahendusel. Erinevalt Kagu-Aasiast ja Tiibetist oli Hiinas juba enne budismi saabumist välja kujunenud kõrgetasemeline kultuur koos keeruka konfutsiaanliku riigiaparaadi ja kohalike filosoofiatraditsioonidega.

Hiinas sai valdavaks mahajaana. 1.–3. sajandil levis budism Hiinas peamiselt sisserändajate seas; budistlike mõtlustehnikate vastu tundsid huvi ka kohalikud taoistid. 4.–6. sajandil langes budismile osaks kuninglik soosing. Budismi hiilgeaeg Hiinas jääb 6.–9. sajandisse, mil toimus olulisemate hiinapäraste koolkondade väljaarenemine.

Budism Jaapanis

 Pikemalt artiklis Budism Jaapanis

Jaapanis levib mahajaana budism. Budism jõudis Jaapanisse aastal 552. Selle tulek seondus Korea kuninga katsega kallutada Jaapani saarestikku poliitilise stabiilsuse suunas. Budism võeti vastu avasüli, kuna Jaapan oli just väljumas sisetülide perioodist ja otsiti stabiliseerivat mõjurit, mis aitaks kaotada ülikutevahelisi pingeid. Järgnevatel sajanditel jäi budism eelkõige ülikute usundiks ega levinud lihtrahva hulka.

Heiani ajajärgul (784–1192) jõudsid Hiinast Jaapanisse tendai (hiina k. tiantai) ja shingoni koolkond. Kamakura ajajärgul (1192–1333) ilmusid Jaapani budismile iseloomulikud vormid, mida iseloomusta rõhuasetus ühele lihtsale teostusviisile ning populaarsus lihtrahva seas; esile kerkisid jōdo ehk puhta maa koolkond, rinzai- ja sōtō- zen ning Nichireni koolkond.

Budism Sri Lankal

Kuningas Ašoka saadetud misjonärid jõudsid Sri Lankale aastal 247. e.m.a. ning tõid endaga kaasa theravaada budismi. Aastal 17 e.m.a. peeti vajalikuks Tipiṭaka esimest korda kirja panna, et kindlustada selle säilimine ka traditsiooni kandvate munkade hääbumise korral. Hiljem levis saarel ka tantristlik theravaada ja mahajaana, mis 12. sajandil konservatiivsemat theravaadat pooldava kuninga poolt keelustati.

Alates 6. sajandist tehakse vahet külamunkade ja metsamunkade vahel. Metsamungad elavad vaiksemates metsakloostrites või -eraklates, mis võimaldab neil järgida ranget mõtlusele ja õpingutele pühendatud elustiili. 10. ja 11. sajandi suri välja nunnade (paali k. bhikkhunī, sanskriti k.bhikṣuṇī) pühitsusliin. Järgnevate sajandite korduvate allakäigu- ja taaselustamislainete kiuste on theravaada traditsioon Sri Lankal säilinud tänaseni.

Budistlik õpetus

Buddha, arhat, bodhisattva

Budistlikud noormungad Tais

Buddha (sanskriti k. "virgunu") on ülimasse täielikku virgumisse (sanskriti k. anuttara-samyaksambodhi) jõudnud isik. Buddhale on omane piiritu kaastunne ja muutumatu õnneseisund ning ta on vabanenud kõikidest meeleplekkidest . Sõna "buddha" kirjutatakse eesti keeles väikese algustähega, juhul kui seda kasutatakse üldnimetusena kõikide virgunute kohta, ning suure algustähega, kui sõna viitab konkreetselt Buddha Šākjamunile . Buddhasuse poole püüdlevat isikut nimetatakse bodhisattvaks (sanskriti k. "virgumisolend") . Bodhisattva eesmärgiks saada buddhaks, et aidata kõikidel olenditel kannatustest vabaneda .

Arhat on teadvuse kõrgtasemele jõudnud isik, theravaadas peetakse arhati isiksuse arengu ülempiiriks, mahajaana vaate järgi ei ole arhati tase aga veel lõplik ning arhat jätkab oma teed bodhisattvana kuni temast saab buddha.

Olemasolu kolm tunnust

Olemasolu kolm tunnust (paali k. tilakkhaṇa) on

1. püsitus (paali k. anicca, sanskriti k. anitya);
2. kannatus (paali, sanskriti k. dukkha = vaev, lõplikku rahulolu mittesisaldav);
3. isetus, ehk omaoleku puudumine (paali k. anatta, sanskriti k. anātman).

Buddha on öelnud Anattālakkhaṇasutta's : "Kõik asjad ja nähtused on omaolemuseta, püsitud ning ebarahuldavad. Kõik mis eksisteerib on püsitu ja pidevas, lakkamatus muutumises. Nähtused moodustuvad, hakkavad muutuma ja lagunema ning seejärel kaovad tänu vastavate tingimuste ja põhjuste lõputule jadale". 

Kõik tingitud nähtused (paali k. saṅkhāra, sanskriti k. saṃskāra) on pidevas muutumises, kuna neid saab jagada algosadeks, mille omavahelised suhted pidevalt teisenevad vastavalt ümbritsevatele tingimustele. Nii füüsilised kui ka mentaalsed nähtused (meeleseisundid, mõtted, tunded) on püsimatud, nad tekivad vaid kindlate tingimuste olemasolul ning lakkavad olemast, kui tingimused on muutunud.

Sellest johtuvalt ei ole nähtustel ega ka elusolenditel püsivat omaolekut, muutumatut fikseeritud identiteeti. Inimesel puudub see, mida nimetatakse iseks, minaks või hingeks (paali k. attā, sanskriti k. ātman). "Mina" on vaid asesõna, kuid sellega määratletav on pidevalt muutuv koostisosade (skr skandha, paali k. khandha) kogum. "Mina" pidamist püsivaks ja selle järele haaramist peetakse budismis kannatuse põhjuseks.

Tingitud olemasolu ei saa pakkuda lõpplikku rahuldust, sest rahulolu pakkuvad objektid ise on püsitud ning nende kadumisel lakkab ka nendest tingitud õnneseisund.

Neli õilsat tõde

Neli õilsat tõde (paali k. cattāri ariyasaccāni, sanskriti k. catvāri āryasatyāni) on budsimi põhitõed, mida Buddha kuulutas oma esimeses jutluses "Seadmuseratta käimapanemine" (paali k. Dhammacakkappavattana-sutta). Neid teese tunnustavad õpetuse alustõdedena kõik budistlikud koolkonnad. Need on:

1. tõde kannatusest (paali k. dukkha ariya sacca),
2. tõde kannatuse põhjusest (paali k. dukkha samudaya ariya sacca),
3. tõde kannatuse lakkamisest ja (paali k. dukkha nirodha ariya sacca),
4. tõde kannatuse lakkamisele viivast teest (paali k. dukkha nirodhagāminī-paṭipadā ariya sacca), milleks on õilis kaheksaosaline tee (paali k. ariya aṭṭhangika magga).

Budismi aluseks on tõdemus, et on olemas kannatus (paali k. dukkha) ja et sellest on võimalik vabaneda, kuna kannatusel on põhjus. Kannatuste põhjuseks on janu (paali k. taṇhā) ja meeleplekid (paali k. cittakilesa, sanskriti k. cittakleśa). Taṇhā on budismis mõiste, mis tähistab kõige laiemas mõttes negatiivseid emotsioone, eeskätt viha, iha ja teadmatus. Kannatuse põhjuse kadumisega kaob ka kannatus; selleni viib õilis kaheksaosaline tee.

Kogu edaspidist budistliku mõtteloo arengut ning ülirikkalikku kirjandust ja mütoloogiat mahajaanas võib vaadelda nende põhiseisukohtade arenduse ja laiendusena. Eriti just neljanda õilsa tõe edasiarendusena ehk püüdega leida teed kannatusest välja. Olenevalt ajastust, inimestest ja kultuuridest on seda teed mõistetud ja rakendatud erinevalt.

Sansaara ja nirvaana

Virgumisele viiva tee alguse ja lõpu kirjeldamiseks kasutab budism India kultuurikontekstis ka teistes õpetustes levinud termineid: sansaara (paali k. saṃsāra) ja nirvaana (paali k. nibbāna). Sansaara tähistab tee algust ehk seda seisundit, millest soovitakse eemalduda – kannatust põhjustavate meeleseisundite keerist. Nirvaana on tee siht, seisund, kuhu soovitakse jõuda – see on kannatust põhjustavate meeleseisundite vaibumine, kannatusest vabanemine. See on teadvuse kõrgeim võimalik seisund, kuhu jõutakse dharma harjutamise kaudu.

Tegu ja teovili

India teiste mõttesuundadega sarnased on budismis ka teo (paali k. kamma, sanskriti k. karma) ja teovilja (paali k. kammavīpaka, sanskriti k. karmaphala) mõisted. Teo ja teovilja kontseptsioon tähendab üldiselt seda, et igal teol on tagajärg. Olenevalt tegudest on nende tagajärjed kas oskamatud ehk halvad (paali k. akusala) või oskuslikud ehk head (paali k. kusala). Teovilja võib jagada kaheks: teo vahetu tagajärg ja harjumuse tekkimine, kalduvus sarnaseid tegusid uuesti teha. Inimene saab valida, milliseid tegusid ta teeb ja sellega oma teovilja ise määrata. Buddhad on karma seadusest vabad, kuna nad ei toimi enam teadvustama tungide ajel, vaid isetult teisi olendeid aidates.

Sõltuvuslik tekkimine

Sõltuvuslik tekkimine (paali k. paṭiccasamuppāda, sanskriti k. pratītyasamutpāda) kirjeldab üldist põhjuslikkuse seadust. Sõltuvusliku tekkimise kohaselt ei teki nähtused (seadmused, paali k. dhamma, sanskriti k. dharma) iseenesest vaid sõltuvalt põhjustest ja tingimustest, olles ise põhjuseks teistele seadmustele. Kõige tuntum sõltuvusliku tekkimise ahel on kaheteistkümne-lüliline sansaara ja kannatuse tekkimise kirjeldus, mida tuntakse kaheteistkümne nidānana. See põhjuslikkuse jada algab teadmatusega (paali k. avijjā, sanskriti k. avidyā), mis on kannatuse algpõhjus.

Tühjus

Tühjuse (paali k. suññata, sanskriti k. śūnyatā) õpetuse kohaselt puudub kõikidel asjadel ja nähtustel püsiv omaolek (paali k. sabhāva, sanskriti k. svabhāva), nad on suhtelised ja sõltuvad kontekstist. See kehtib ka kõikide mõistete, väidete ja seisukohtade, aga ka tajude ja teadvuse seisundite kohta. Tänu sellele, et seadmused ehk nähtused alluvad muutusele, on nad võimelised toimima ja tänu sellele on võimalik ka virgumine. Tühjus ei viita aga nihilismile, see ei tähenda, et midagi ei ole olemas. Nähtused ehk seadmused (paali k. dhamma, sanskriti k. dharma) ei eksisteeri selles mõttes, nagu tavateadvus neid käsitleb – kindlalt piiritletud püsivate üksustena. Just seda väärkujutelma püsivast ja muutumatust maailmast peab budism teadmatuse aluseks ja kannatuse põhjustajaks.

Kolm kalliskivi

 Pikemalt artiklis Kolm kalliskivi

Kolm kalliskivi (paali k. tiratna, sanskriti k. triratna) on budismis kolm kõige kõrgemat austust pälvivat objekti: virgunu ehk Buddha, seadmus ehk dharma (paali k. dhamma, sanskriti k. dharma) ja kogudus ehk sangha. Neid nimetatakse kolmeks kaitseks ja nende kaitse alla minekut samastatakse budismi omaksvõtmisega, see väljendab täielikku usaldust nende kolme institutsiooni vastu.

Buddha

 Pikemalt artiklis Buddha

Buddha (sanskriti, paali k. "virgunu") on teadvuse kõrgeima võimaliku seisundini jõudnud isik, kes on vabanenud kõikidest meeleplekkidest. Buddha Šākjamuni on budistliku traditsiooni rajajaks. Mahajaanas peetakse buddhaks saamist isiksuse vaimse arengu kõrgeimaks sihiks.

Eesti keeles kirjutatakse sõna "Buddha" suure algustähega, kui viidatakse konkreetselt Buddha Šākjamunile, ning väikese algustähega, kui seda kasutatakse üldmõistena kõikide buddhade kohta.

Dharma

 Pikemalt artiklis Dharma

Dharma (sanskriti k., paali k. dhamma), eesti keeles ka "seadmus", on mitmetähenduslik sõna, mis viitab eelkõige Buddha õpetusele ja pühakirjadele, aga ka teadvust moodustavatele algosakestele, samuti harjutaja enda hüvestavatele mõttemustritele.

Sangha

 Pikemalt artiklis Sangha

Sangha (paali k. saṅgha; sanskriti k. saṃgha) on Buddha õpetuse järgijatest koosnev kogudus. Koguduse all mõeldakse eelkõige budistlikke munkasid ja nunnasid (paali k. bhikkhu ja bhikkhunī), õpetajaid, aga ka kõiki ilmikutest budiste ja hüvesõpru.

Bhikkhudel puudub vara ja nende isiklike tarbeesemete hulk on viidud miinimumini. Toitu saadakse almusena ja kehtib tsölibaat. Bhikkhude elukorraldust määrasid 227 reeglit (nende hulk varieerub veidi vastavalt koolkonnale, nunnadel 311). Varased bhikkhud olid rändmungad, neil puudus püsiv eluase. Ajapikku jäi kogudus paikseks ja moodustusid kloostrid (sanskriti ja paali vihāra), mis muutusid tõelisteks kultuuri- ja teaduskeskusteks, klooster-ülikoolideks. Tuntuim neist oli Indias Nālandā. Mungakogudusega koos kujunes välja ka ilmikutest järgijaskond.

Jaapani stiilis zen-budistlik mõtlus-saal

Meeleharjutused

 Pikemalt artiklis Budistlikud meeleharjutused

"Seadmuste eel käib meel, seadmuste juht on meel, meel on seadmused loonud," ütleb Buddha "Dhammapadas". Seetõttu on just meele (paali k. citta) muutmine olulisim teel virgumisele.

Meele treenimiseks on Buddha andnud kaks põhilist meetodit:

• meelerahu arendamine (paali k. samatha-bhāvanā), mille eesmärgiks on hajevil meele keskendamine ühele objektile;
• taipamise/mõistmisvõime arendamine (paali k. vipassanā-bhāvanā), mille eesmärgiks on keskendumise objekti põhjalik uurimine ja analüüsimine.

Meelerahu arendamise tulemusena tekib seisund, kus meel keskendub ühele objektile ning muutub väga kirkaks, õnnelikuks ja selgeks (sanskriti, paali k. samādhi). Selline seisund on eeltingimuseks vipassanā harjutuste edukaks sooritamiseks.

Zen (jaapni k., hiina k. chan) koolkonna peamisteks meeleharjutusteks on kōan'idele (公案, jaapani k. kōan, hiina k. gōng'àn) keskendumine rinzai koolkonnas (hiina k. linji) ning lihtsalt istumine (jaapani k. shikantaza) sōtō (hiina k. caodong) koolkonnas.

Vadžrajaanas kasutatakse lisaks eelkirjeldatule meeleharjutustena ka mantraid ja kujustamist.

Kosmoloogia

Erinevates suttades on Buddha rääkinud 31-st erinevast olemasolu vallast, mille jaotus on samuti erinev sõltuvalt jaotuse aluseks olevast. Sõltuvuslikku teket selgitavas "Liigituste sutta's" jagab Buddha olemasolu (paali k. bhava) vallad kolme rühma, milleks on (1) meeleliste ihade vald (paali k. kāmabhava), (2) vormide vald (paali k. rūpabhava) ja (3) vormideta vald (paali k. arūpabhava).

Abhidhammatthasaṅgaha’s on valdade jaotus mõnevõrra erinev, siin kasutatakse valdade kirjeldamiseks sõna paalikeelset sõna bhūmi ning neljast klassifikatsiooni, milleks on: (1) viletsuse (õnnetu) vald (paali k. apāya-bhūmi), (2) naudingute õnnelik vald (paali k. kāmasugati-bhūmi) (3) vormide vald (paali k. rūpāvacara-bhūmi) ja (4) vormideta vald (paali k. arūpāvacara-bhūmi).

"Suures lõvimöirge sutta's" on Buddha andnud valdade viiese jaotuse, milleks on: (1) õnnetu maailm ehk põrguvald (paali k. niraya-loka), (2) loomade maailm (paali k. tiracchāna-loka), (3) peetade maailm (paali k. peta-loka), (4) inimeste maailm (paali k. manussa-loka) ja (5) jumalate (deva’de ja brahma’de) maailm (paali k. deva-loka).

Mahajaanas, eriti Tiibeti budismi järgi jaguneb kannatav maailm ehk sansaara kuut tüüpi olendite vahel. Need on hierarhilises järjestuses ja neid kujutatakse olemisrattana (skr. bhāvacakra, paali k. bhavacakka). Olendid võivad sündida erinevates valdades ja samuti ümber sündida ükskõik millises neist valdadest ehk maailmadest. Sündimist kolmes madalamas vallas peetakse halvaks ja sündimist kolmes ülemises heaks. Halbade tegude viljana sünnitakse põrgus, näljase vaimu ehk peetana või loomana. Põrgu on neist valdadest kõige madalam. Heade tegude tulemusel sünnitakse inimesena, jumalana või pooljumala ehk asurana. Jumalate ilm on neist valdadest kõrgeim. Kõige parem on sündida inimesena, sest vaid inimene saab sellest ahelast väljuda – ta võib virguda ehk saada Buddhaks. Ka jumalad kuuluvad budismi järgi kannatuste maailma, kuigi nende elu on väga naudinguterohke, alluvad nad siiski muutustele. Samas, Theravaada kohaselt on võimalik virguda ka jumalikus vallas (paali k. devaloka).

Seadmuseratas ehk Dharma ratas (Vello Väärtnõu illustratsioon)

Tekstid

Tipiṭaka

 Pikemalt artiklis Tipiṭaka

Paalikeelne Tipiṭaka (paali k. ti – kolm + piṭaka – korv, kogu) on ainus tervikuna säilinud mitte-mahajaana koolkondade kaanon. Tipiṭaka koostati juba esimesel budismi suurkogul (umbes kolm kuud) pärast Buddha surma ning seda peetakse kõige autentsemaks Buddha õpetuseks. Tipiṭaka’t tunnistavad pühakirjana kõik budismi koolkonnad, eriti oluline on Tipiṭaka theravaada koolkonnas.

Paalikeelne Tipiṭaka koondab kolm suuremat õpetuste kogu:

1. Vinaya Piṭaka,
2. Sutta Piṭaka ja
3. Abhithamma Piṭaka.

Laṅkāvatāra suutra hiinakeelne tõlge

Traditsiooni kohaselt loodi piṭaka’d esimese suurkogu ajal, kuid tekstide uurijad pole selles osas päris üksmeelel. Esiteks, mitmed pitakades sisalduvad tekstid pärinevad perioodidest pärast Buddha surma. Mõnel juhul saame seda öelda seetõttu, et need seostuvad sündmustega pärast esimest suurkogu, teistel juhtudel aga sisaldavad tekstid õpetusi või õpetuste erivorme, mis arendati välja Buddha surma ajast oluliselt hiljem. Kogu Abhithamma Piṭaka on viimaste heaks näiteks, mida kinnitab juba tõsiasi, et varasemad viited kaanonile kui tervikule räägivad vaid dhamma-vinaya’st.

Mahajaana suutrad

 Pikemalt artiklis Mahajaana suutrad

Peale Tipiṭaka austatakse mahajaanas pühakirjana veel suurt hulka suutraid, mille autorluse osas ei ole saavutatud lõplikku üksmeelt. Neid on peetud nii Buddha Šākjamuni originaalõpetuseks kui ka hilisema aja virgunud õpetajate loominguks. Hiina ja Jaapani budismis on mahajaana suutrad olnud oluliselt mõjukamad kui Tipiṭaka. Olulisemate mahajaana suutrate hulka kuuluvad "Ületava mõistmise suutrad" (skr Prajñāpāramitā-sūtra) , nende hulgas "Teemantsuutra" ja "Südasuutra"; "Lootossuutra", "Vimalakīrti õpetuse suutra" ja "Lillevaniksuutra" (skr Avataṃsaka-sūtra).

Koolkonnad

Sangha jagunemine

Varajane sangha oli üks. Need, kes soovisid, võisid Buddha järgijateks saada kolme kalliskivi (paali k. tiratana) kaitse alla minnes. On tõendeid selle kohta, et esialgu tehti seda läbi lihtsa kahekordse tõotuse Buddhale ja Dharmale, kuid hiljem asendus see meile tuttava kolmekordse tõotusega, kuna ka sangha tähtsus oli kasvanud.

Aja jooksul levis Buddha õpetus aina laiemal territooriumil ning geograafiline äralõigatus soodustas jagunemist koolkondadeks. Lahknemise otsesteks põhjusteks olid enamasti minoorsed erinevused käitumisjuhistes ja kloostrielu reeglistikus. Tänaseni on säilinud seitse vinajat, nende erinevused puudutavad pisidetaile nagu mungarüü värvus ja kandmise viis.

Aja jooksul tekkisid ka õpetuse osas erinevad seisukohad. Seda soodustas asjaolu, et Buddha ei nimetanud endale ühtegi järeltulijat, kes oleks saanud peale tema surma sangha juhiks. Seetõttu kujunes sangha mittetsentraliseeritud struktuuriks. Buddha soovitas igaühel jääda iseendale saareks: "Niisiis, Ānanda, nii nüüd kui ka peale minu lahkumist, kes te ka olete, peate te jääma omaenda saareks, omaenda kindluseks, nii, et dharma on teie saar ja dharma on teie kindlus, ning mitte muretsema teiste saarte ja teiste kindluste pärast." Koolkondade teket soodustas ka õpetuse tõlkimine ja säilitamine eri keeltes ja dialektides.

Paistab ka, et eri mungad spetsialiseerusid konkreetsetele suutratele või suutrarühmadele ning seetõttu hakati eri koolkondadest tähtsustama erinevaid tekste.

Theravaada ja teised mitte-mahajaana (hinajaana) koolkonnad

 Pikemalt artiklis Hinajaana

 Pikemalt artiklis Theravaada

Tai theravaada traditsiooni noviits mõtlust harjutamas

Mitte-mahajaana, ka hinajaana, on koondnimetus, millega tähistatakse koolkondi, kes ei tunnista mahajaana õpetusi. Tänaseks hääbunud mitte-mahajaana koolkondade hulka kuuluvad mahasanghika, sthaviravaada, pudgalavaada, sarvastivaada ja sautraantika koolkonnad. Selle suuna ainus tänaseni säilinud esindaja on theravaada, mis on levinud eelkõige Kagu-Aasias.

Mahajaana koolkonnad

 Pikemalt artiklis Mahajaana

Esimesel sajandil e.m.a kuni esimesel sajandil m.a.j hakkasid esile kerkima õpetused, mis kritiseerisid varasemate budistlike koolkondade õpetusi ning muutsid õpetuse rõhuasetust. Kui varasemates koolkondades on peamine rõhk arhati teel, siis mahajaana õpetuste on kesksel kohal bodhisattva tee, mis seisneb Buddha Šākjamuni eeskujul bodhisattvana täieliku buddhasuse saavutamises eesmärgiga vabastada kannatustest eranditult kõik olendid. Bodhisattva tee ei ole iseenesest mahajaana leiutis, see on olemas ka theravaada õpetustes, kuid ei ole seal keskset kohta. Nimetus "mahajaana" tähendab sanskriti keeles "suurt sõidukit" viidates mahajaana ideaalile vabastada kannatustest kõik olendid. Osalt võib mahajaanat näha uuenduslike ideede väljapakkujana, osalt aga ka algse õpetuse taastajana (tõukudes juba tekkinud koolkondlikest tõlgendustest).

India koolkonnad

Peamisteks Indias välja kujunenud mahajaana koolkondadeks on madhjamaka ja joogatšaara.

Hiina ja Jaapani koolkonnad

Hiinas, Koreas, Vietnamis ja Jaapanis levib valdavalt mahajaana budism. Peamisteks Hiina koolkondadeks on

• Chan budism (Jaapanis zen budism), mis jaguneb sōtō ja rinzai alakoolkondadeks; keskendub vahetule mõtluskogemusele;
• Tiantai koolkond (Jaapanis tendai), mis keskendub "Lootossuutra" tõlgendamisele;
• Huayan'i koolkond, mis keskendub "Lillevaniksuutra" (sanskriti k. Avataṃsaka-sūtra) tõlgendamisele;
• Jingtu ehk puhta maa õpetus (Jaapanis jōdo-kyō), mis keskendub piiritu valguse buddha Amitābhaga seonduvatele harjutamisviisidele.

Peale nende koolkondade esineb Jaapanis veel Nichireni koolkond, mis nagu tendai koolkondki keskendub "Lootossuutrale".

Vadžrajaana koolkonnad

 Pikemalt artiklis Vadžrajaana

 Pikemalt artiklis Tiibeti budism

Vadžrajaana on mahajaana budismi osa, mis erinevalt ülejäänud mahajaana koolkondadest peab pühakirjadeks ka tantraid ning kasutab rohkelt mantraid ja kujustamisharjutusi. Vadžrajaana, nagu ka muude mahajaana koolkondade, ülimaks eesmärgiks on saada buddhaks, et kõiki olendeid kannatustest vabastada, kui vadžrajaana pakub eesmärgini jõudmiseks kiiremat ja vahetumat teed. Tänapäeval on vadžrajaana levinud eelkõige Tiibetis, kus see jaguneb nelja peamisse koolkonda, milleks on

• ningma,
• kagjü,
• geluk,
• sakja.

Peale Tiibeti esinedab vadžrajaanat ka Jaapani shingoni (Hiinas zhenyani) koolkond.

Budism Eestis

 Pikemalt artiklis Budism Eestis

Budoloog Alexander Staël von Holstein (1877–1937) ja filosoof krahv Hermann von Keyserling (1880–1946) olid väljapaistvad teadlased ja mõtlejad, kuid neid ei saa pidada otseselt Eesti budistliku kultuuri alusepanijateks, sest oma töid kirjutasid nad enamasti saksa keeles ning avaldasid väljaspool Eestit. Budismi praktilist külge esindas budismi propageerija Karl Tõnisson ehk Vend Vahindra (1873–1962), kes 1893. aastal oli Burjaatias mahajaana budismiga kokku puutunud.

1960ndate lõpul hakati budistlikke tekste algkeeltest eesti keelde tõlkima. Tõlkijad on olnud Linnart Mäll, Andres Herkel, Maret Kark, Märt Läänemets, Teet Toome, Martti Kalda, Alari Allik ja Rein Raud.

1970. aastatel sagenesid ekspeditsioonid NSV Liidu piirkondadesse, kus oli säilinud elav budistlik traditsioon ja kultuur. Sel perioodil kujunesid traditsiooniks Tartu Riikliku Ülikooli juures tegutsenud orientalistikakabineti korraldatud orientalistikapäevad. Orientalistikapäevade budismiteemalised loengud olid üheks teguriks, mis kinnistasid kuulajates budismihuvi ka tulevikuks.

1982. aastal asutas Vello Väärtnõu Tallinnas esimese organiseeritult toimiva budistliku grupi Eestimaa Budistliku Vennaskonna ehk Taola, mis järgis Tiibeti budismi ningma koolkonna õpetust. 1980. aastatel rajas vennaskond Eestisse neli stuupat ning tõlkis peamiselt inglis- ja venekeelseid budismiteemalisi kirjutisi. Tänu Burjaatias loodud kontaktidele saabusid paaril korral Eestisse ka sealsed laamad. 1980. aastate lõpupoole, Eesti jaoks murrangulisel perioodil, hakkasid mõned Vennaskonna liikmed aktiivselt osalema ka poliitikas (vt Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei), mis tõi kaasa vennaskonna põhiliikmete Eestist lahkumise ja organisatsiooni lagunemise.

Esimeseks ametlikult registreeritud ühenduseks sai pärast 1988. aastat tegutsema hakanud Eesti Budistlik Liit mis järgis üldbudistlikku suunda ning oli avatud kõikidele budistlikele õpetustele. Budistliku Liidu kutsel saabusid Eestisse õpetama esimesed õpetajad väljastpoolt endise NSV Liidu territooriumi. Tallinnas registreeritud Eesti Budistliku Liidu liikmeskonnast lähtus hiljem mitu iseseisvat budistlikku ühendust, nende hulgas Eesti Budistlik Kogudus Drikung Kagjü Ratna Šri Keskus, Budakoda ning Tiibeti Budismi Nyingma Eesti Kogudus. Mõned Eesti Budistliku Liidu endised liikmed on aktiivselt tegevad ka muudes budismiga seotud ühendustes, sh Eesti Akadeemiline Orientaalselts ja Budismi Instituut.

Vaata ka

• budismi ajalugu
• budismi sümbolid
• budistlik eetika
• budistlik kirjandus
• budistlik loogika
• budistlik mütoloogia
• zen-budism

Välislingid

• Ida mõtteloo leksikon
• Budakoja koduleht rikkaliku budismialase teabega
• Tipitaka
• Mahajaana
• Vadžrajaana
• Seadmuseratta käimapanemine
• Budismi taust I
• Budismi taust II