Mine sisu juurde

Monoteism

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia

Monoteism on üheainsa Jumala tunnistamine.[1] Seda eristatakse polüteismist, mille puhul tunnistatakse ja austatakse mitut jumalat. Kui tunnistatakse mitut jumalat, aga austatakse ainult ühte, on tegu henoteismiga. Kui jumalaid üldse ei tunnistata, on tegu ateismiga.

Kitsamas mõttes nimetatakse monoteismiks ühe isikulise ja transtsendentse Jumala tunnistamist, nii et panteism selle määratluse alla ei mahu.[2] Teine kitsam määratlus piirdub küll nõudega, et tunnistataks ühte ja ainsat Jumalat, kuid nõutakse, et see oleks kõikvõimas kõiketeadev headus, kes on kõige muu loov alus.[3]

On erinevaid monoteismi vorme, sealhulgas:

  • Teismi all mõeldakse tavaliselt usku "isikulisse" Jumalasse, see tähendab ainujumalasse erilise isiksusena, mitte lihtsalt jumaliku jõuna.
  • Deism on monoteismi vorm, mille puhul usutakse, et on olemas üks Jumal, kuid Jumal maailma ei sekku, kui mitte arvestada maailma loomiseks vajalikku sekkumist (see välistab palvetele vastamise ja imed).
  • Panteismi järgi universum ongi Jumal. Sõltuvalt sellest, kuidas seda mõistetakse, võib see olla samaväärne ateismi, deismi või teismiga.
  • Panenteism on teismi vorm, mille kohaselt Jumal sisaldab maailma, kuid ei ole sellega samane. Seda vaadet jagab ka protsessiteoloogia.

Üks monoteismi alternatiive on polüteism, mille kohaselt jumalaid on mitu. Dualismi järgi on olemas kaks sõltumatut jumalikku olendit või igavest printsiipi, millest üks on hea ja teine kuri, nagu algul zoroastrismis, kuid täielikumalt gnostilistes süsteemides, näiteks maniluses.

Enamik monoteiste ütleksid, et monoteism on definitsiooni poolest polüteismiga ühitamatu. Polüteistlike usundite järgijad käituvad siiski sageli samamoodi nagu monoteistid. Asi on selles, et usust paljudesse jumalatesse ei tulene paljude jumalate kummardamine. Paljud polüteistid usuvad paljudesse jumalatesse, kuid kummardavad ainult ühte. Sellist praktikat nimetatakse henoteismiks. Ka polüteistlikes kultuurides on monoteistlikke teoloogiaid, näiteks mõned koolkonnad hinduismi raames, mille järgi paljud jumalad lihtsalt esindavad üheainsa aluseks oleva jumaliku väe aspekte. Üheainsa jumala kummardamine panteonist võib areneda omamoodi monoteismiks, nagu näiteks Atoni kultuse puhul Vana-Egiptuse vaarao Echnatoni valitsemise ajal. Et paljudes polüteistlikes religioonides ei ole vahe jumalate ja teiste üleloomulike olendite vahel nii järsk kui monoteismis ja puudub ka ühene hea-kurja eristus, ei ole usundite liigitamine alati nii kerge kui esmapilgul tundub.

Zoroastrismi peavad mõned uurijad kõige varasemaks monoteistlikuks vaateks, mis inimkonnas on välja kujunenud, kuigi tegemist ei ole täieliku monoteismiga, sest peajumal Ahura Mazda ei ole ainus looja. On teooriaid, mille järgi judaism jõudis oma praeguse monoteistliku arusaamani Jumalast zoroastrismi ja vanakreeka filosoofia mõjul. Enne seda peeti Jahvet üksnes hõimujumaluseks, kes hoolitses Aabrahami järeltulijate eest. See arvamus ei ole ühitatav sellega, kuidas aabrahamlikud religioonid (judaism, kristlus ja islam) ennast ise mõistavad. Need rõhutavad, et eksklusiivne monoteism (ürgmonoteism) on kogu inimkonna algne usund ning kõik teised jumalad on iidolid ja loodud olendid, keda on ekslikult hakatud jumalustena kummardama.

Kristlik usk Kolmainsusesse on kristluse enda järgi monoteism. Samas seavad paljud judaistid, muslimid ja unitaristlikud kristlased selle küsimärgi alla. Muslimid arvavad, et Jumalal ei saa olla poega. Kriitikud väidavad, et Kolmainsuse kummardamine on tegelikult triteismi vorm, hüpoteetiline ususüsteem, mille kohaselt on olemas kolm erinevat jumalat – Isa, Poeg ja Püha Vaim.

Ainujumala idee teke

[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja areng

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõna "monoteism" inglise keeles (monotheism) kasutas esimesena Henry More.[5] Sõna on moodustatud vanakreeka sõnadest μόνος 'ainus'[6] ja θεός 'jumal'. Kreekakeelset liitsõna μονοθεισμός kasutatakse ainult uuskreeka keeles. Bütsantsist on teada sõna μονόθεον ühes hümnis.[7]

Kristliku traditsiooni järgi oli monoteism inimkonna algne usund, kuid pärast inimese langemist see üldiselt kaotati. See teooria jäeti 19. sajandil suuresti kõrvale ning asendati arusaamaga, et religioon arenes animismist polüteismi kaudu monoteismini, kuid pärast 1974. aastat on ka see teooria olnud vähem levinud.[2] Wilhelm Schmidt postuleeris 1910ndatel algmonoteismi.[8] Sellele on vastu väidetud, et judaism, kristlus ja islam kujunesid välja vastanduses polüteismile, sarnaselt kreeka filosoofilisele monoteismile.[2] Ja kuigi usk "kõrgesse jumalasse" ei ole universaalne, leidub seda paljudes Aafrika piirkondades ja paljudes teistes kohtades. [9]

Monoteismi kujunemisel polüteismiks võis üks etapp olla monolaatria. Vana-Idamaadel oli paljudel linnadel oma kohalik jumal, kuid selle ühe jumala kummardamine ei tähendanud teiste jumalate olemasolu eitamist. Selle kolm näidet on Atoni kultus Egiptuse vaarao Echnatoni valitsemisajal, Marduki tõus Babüloni linnajumalast universaalset ülemvõimu taotlevaks jumalaks ning Jahve esiletõus heebrea jumalate seast hilisema judaismi ainsa jumalana.[10] Egiptuse päikesejumala Atoni ikonoklastilist kultust levitas vaarao Echnaton (Amenhotep IV), kes valitses aastatel 1358–1340 eKr. Päikesejumal Atoni kultust mainitakse sageli varaseima teadaoleva monoteismi vormina ning mõnikord peetakse seda ka varajase judaismi võimalikuks mõjutajaks seoses heebrea orjadega Vana-Egiptuses. Ent kuigi Echnatoni hümn Atonile annab tunnistust sellest, et Ehnaton pidas Atonit ainsaks loojaks ja kõikvõimsaks jumalaks, ei lakanud väljaspool tema õukonda teiste jumalate kummardamine Atoni kõrval kunagi täielikult. Peale selle taastasid hilisemad polüteistlikud kultused üsna kiiresti oma ülemvõimu.

Zoroastrismis esineb Ahura Mazda kõige kõrgema ja transtsendentse jumalusena. Sõltuvalt Zarathustra dateeringust (tavaliselt paigutatakse ta varasesse rauaaega) võib see olla üks varaseimaid dokumenteeritud monismi ilminguid indoeuroopa usundis.

Vana-Idamaades oli igal linnal oma kohalik kaitsejumalus, näiteks Šamaš Larsas ja Sin Uris. Esimesed väited konkreetse jumala ülemaailmsest ülimuslikkusest pärinevad hilisest pronksiajast, nimelt Echnatoni koostatud "Suurest hümnist Atonile" (mida Sigmund Freud seostas teoses "Der Mann Moses und die monotheistische Religion" oletuslikult judaismiga). Siiski on iisraellaste Egiptusest põgenemise ajalooline tõepärasus vaieldav. Ei ole ka selge, kui monoteistlik (mitte henoteistlik) Echnatoni atonism oli, sest Echnaton samastas end ise jumal Atoniga.

Monismi või monoteismi suundumusi ilmneb veedade aegses Indias juba varakult Rigvedas, eriti suhteliselt hilises kümnendas raamatus, mida seostatakse samuti varase rauaajaga, näiteks hümnis "Nāsadīya Sūkta" (X 139).

Monoteismi eetika ja sellega seotud absoluutse hea ja kurja kontseptsioon ilmnevad zoroastrismis ja judaismis, kulmineerudes hiljem varakristluse kristoloogias ning alates 7. sajandist islami tawḩīd '​is. Islami teoloogias nimetatakse isikut, kes spontaanseid avastab monoteismi, ḩanīf '​iks; algne ḩanīf oli Aabraham.

Argumendid Jumala ainsuse kasuks

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Jumala ainsus

Lihtsuse argument

[muuda | muuda lähteteksti]

Jumalat mõeldakse sageli lihtsana selles mõttes, et kõiki tema reaalseid omadusi peetakse omavahel identseteks ning identseteks tema olemise või loomusega (Jumala lihtsus). Sellest tundub järelduvat, et saab olla ainult üks Jumal. Tõepoolest, olgu kaks lihtsat olendit x ja y. Olendil x on lihtsuse omadus S ja mis tahes omadus P, millest piisab identsuseks olendiga x. Et x on lihtne, siis S=P. Aga ka olendil y on omadus S. Järelikult ka olendil y on omadus P, nii et y=x.[11][3]

Aga Jumala lihtsus on Jumala teist järku omadus, tema esimest järku omaduste (tarkus jne) omadus. Pole selge, kas Jumala lihtsusest järeldub, et tema (reaalsed) teist järku omadused (sealhulgas lihtsus) on identsed tema (reaalsete) esimest järku omadustega. Et Jumala teist järku omadused kaasuvad tema esimest järku omadustega, siis esimest järku omadused toovad kaasa teist järku omadused, kuid ümberpöördu ei pruugi kehtida. Kui ei kehti, siis lihtsus ei ole Jumala esimest järku omadustega identne.[3]


Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Monotheism Britannica (inglise).
  2. 1 2 3 Monotheism. – F. L. Cross, E. A. Livingstone. The Oxford Dictionary of the Christian Church, 2. trükk, Oxford: Oxford University Press 1974.
  3. 1 2 3 William Wainwright. Monotheism, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2018.
  4. ↑ Brahmanism World History Encyclopedia (inglise).
  5. ↑ Henry More. An Explanation of the Grand Mystery of Godliness, London: Flesher & Morden 1660, lk 62.pä
  6. ↑ Theos. Henry George Liddell, Robert Scott. A Greek-English Lexicon.
  7. ↑ Canones Junii 20.6.43; A. Acconcia Longo, G. Schirò. Analecta hymnica graeca vol. 11 e codicibus eruta Italiae inferioris, Roma: Istituto di Studi Bizantini e Neoellenici, Università di Roma 1978.
  8. ↑ Karen Armstrong. A History of God, lk 3.
  9. ↑ E. A. Nida. Customs, Culture and Christianity, Tyndale Press 1963, lk 141–142.
  10. ↑ Mark S. Smith. The Origins of Biblical Monotheism: Israel's Polytheistic Background and the Ugaritic Texts, Oxford University Press 2003, lk 5.
  11. ↑ Brian Leftow. The Roots of Eternity. – Religious Studies, 1988, 24: 189–212, siin lk 199–200.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Schelling. Le Monothéisme (1828), Vrin 1992.
  • Hans Köchler.The Concept of Monotheism in Islam and Christianity, Vienna: Braumüller 1982, ISBN 3-7003-0339-4.
  • William J. Wainwright. Monotheism. – Robert Audi, William J. Wainwright (toim). Rationality, Religious Belief, and Moral Commitment, Ithaca, NY: Cornell University Press 1986.
  • Sigmund Freud. L'Homme Moïse et la religion monothéiste, Gallimard 1986.
  • Cornelius Plantinga, Jr. Social Trinity and Tritheism. – Ronald J. Feenstra, Cornelius Plantinga, Jr. (toim). Trinity, Incarnation, and Atonement, Notre Dame, IN: University of Notre Dame Press 1988.
  • Linda Zagzebski. , Christian Monotheism. – Faith and Philosophy, 1989, 8: 3–18.
  • T. W. Bartel, Could There be More than One Lord? – Faith and Philosophy, 1994, 11: 357–378.
  • Fritz Stolz. Einführung in den biblischen Monotheismus, Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1996, ISBN 3-534-18967-1.
  • Oswald Loretz. Des Gottes Einzigkeit. Ein altorientalisches Argumentationsmodell zum „Schma Jisrael“' Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1997, ISBN 3-534-13276-9.
  • Polymnia Athanassiadi, Michael Frede. Pagan Monotheism in Late Antiquity, Oxford: Clarendon Press 1999.
  • Jean Soler. Aux origines du Dieu unique - L'invention du monothéisme, Éditions de Fallois, 2002, ISBN 9782877064378
  • André Lemaire. La Naissance du monothéisme : Point de vue d'un historien, Bayard 2003.
  • Jonathan Kirsch. God Against The Gods: The History of the War Between Monotheism and Polytheism, Penguin Books 2005.
  • Eberhard Bons, Thierry Legrand. Le monothéisme biblique. Evolution, contextes et perspectives, Ed. du Cerf 2011, ISBN 2204093114

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Monoteism&oldid=7047597"