Mine sisu juurde

Eesti taasiseseisvumine

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti iseseisvuse taastamine)
Eesti lipu taas-heiskamine Pika Hermanni torni 24.02.1989

Eesti taasiseseisvumine ehk Eesti iseseisvuse taastamine oli Eesti Vabariigi de facto taastamine 20. augustil 1991 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega Eesti riiklikust iseseisvusest.

Eesti iseseisvus taastati rahvuslikult meelestatud isikute üsna ettevaatliku (eriti alguses), kaalutletud ja järjekindla poliitilise tegevusega. Iseseisvuse taastamine algas 1970.–1980. aastail ja kulmineerus aastail 1987–1991, kui toimusid olulised toetavad, suunavad ning lõpuks otsustavad sündmused.

Sündmusi kuni 1987. aastani

[muuda | muuda lähteteksti]

17. juunil 1940 okupeeris NSV Liit Eesti. Järgnenud dramaatiliste sõjasündmuste ega maailmasõja lõpule järgnenud Nõukogude okupatsiooni repressiivsetes totalitarismi tingimustes ei õnnestunud Eesti iseseisvust tegelikkuses taastada.

1974. aastal jõudis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde märgukiri ÜRO Peaassambleele ja ÜRO peasekretärile, milles paluti abi Eesti omariikluse taastamiseks. Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde programmiliste dokumentide arutelu käigus oli kujunenud välja suund taasiseseisvumisele.[viide?]

1979. aastal saatsid 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikku märgukirja ÜRO peasekretärile ning NSV Liidu, Saksamaa LV, Saksa DV ja Atlandi hartale alla kirjutanud riikide valitsustele. Märgukiri sisaldas nõuet avalikustada Molotovi-Ribbentropi pakt koos selle salaprotokollidega, kuulutada need allakirjutamise hetkest alates õigustühisteks ning taastada Balti riikide iseseisvus.[viide?]

22. septembril 1980 lahvatasid Tallinnas Kadrioru (toona Dünamo) staadionil toimunud jalgpallimängu järel spontaanselt Nõukogude-vastased koolinoorte rahutused, mis jätkusid meeleavaldustega 1. oktoobril. Väljaastumised olid ajendatud Nõukogude Liidu venestavast hariduspoliitikast, aga ka nõukoguliku ühiskonnakorralduse üldisest allakäigust.

28. oktoobril 1980 valmis "Avalik kiri Eesti NSV-st" (tuntud ka kui "40 kiri") mis pandi teele nädal hiljem. Kirja esimese versiooni koostas Jaan Kaplinski.[1] 40 allakirjutanud haritlast püüdsid kaitsta venestamise taustal eesti keelt ja mõni nädal tagasi meeleavaldustes osalenud koolinoori Nõukogude okupatsioonivõimude omavoli eest. See oli katse astuda avalikku poliitilisse dialoogi NLKP kohaliku allüksuse EKP-ga.[viide?]

24. veebruaril 1985 toimusid Eesti NSV XI Ülemnõukogu valimised. Ülemnõukokku valiti 285 saadikut, neist 186 ehk 65% olid eestlased ning 96 slaavi ja kolm muude rahvuste esindajad. (Eelmises koosseisus oli eestlasi 73%.) Saadikutest 82% olid NLKP liikmed, liikmekandidaadid või ÜLKNÜ liikmed (eelmises koosseisus oli neid 81%). Hoolimata vähenenud eestlaste osatähtsusest näitas XI Ülemnõukogu mõne aasta pärast vajalikku otsustusvõimet Eesti sõltumatuse küsimustes.

Sündmusi aastail 1987–1989

[muuda | muuda lähteteksti]

23. augustil 1987 toimus Tallinnas Hirvepargis esimene omaalgatuslik poliitiline meeleavaldus okupeeritud Eestis. Meeleavalduse eesmärk oli nõuda avalikult Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist ning pakti tagajärgede likvideerimist.[viide?]

26. septembril 1987 ilmus Tartu ajalehes Edasi "Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele" (ka IME ja nelja mehe ettepanek). Kirjutise autoriteks olid märgitud Siim Kallas, Tiit Made, Edgar Savisaar ja Mikk Titma. Pakuti välja majandusprogrammi idee, kuidas Eesti NSV peaks saavutama majandusliku iseseisvuse Nõukogude Liidu koosseisus.[viide?]

2. veebruaril 1988 (Tartu rahu 68. aastapäeval) toimus Tartus meeleavaldus, mille miilits jõuga laiali ajas.[2]

24. veebruaril 1988 (Eesti Vabariigi 70. aastapäeval) toimus Tallinna kesklinnas Tammsaare pargis rahvakogunemine.

1. ja 2. aprillil 1988 toimus Toompea lossis Eesti NSV loomeliitude ühispleenum, mille ametlik eesmärk oli arutada loomeliitude osa NLKP XXVII kongressi otsuste täitmisel ja XIX üleliiduliseks parteikonverentsiks valmistumisel.[3] Selle asemel kritiseeriti Eesti NSV valitseva ladviku tõrjuvat hoiakut perestroika ja glasnosti suhtes ning demokratiseerimise aeglust. Nõuti Eesti üleviimist isemajandamisele, oma kodakondsuse kehtestamist, Eesti NSV suveräänsust. Resolutsiooni 19. punktis avaldati rahulolematust Karl Vaino ja Bruno Sauli tegevuse üle.[viide?]

13. aprillil 1988 tegi Edgar Savisaar ETV otsesaates "Mõtleme veel" ettepaneku luua Rahvarinne.

Rahvas öölaulupeol juunis 1988

4. juunil 1988 algasid Tallinna vanalinna päevad, mille raames toimusid Tallinna lauluväljakul öölaulupeod, kus lehvitati just äsja lubatuks muutunud sinimustvalgeid lippe. Öölaulupeod on läinud ajalukku rahvuslike meeleavaldustena ning sealt on tekkinud ka mõiste "laulev revolutsioon".

15. juunil 1988 saabusid Tallinna NLKP Keskkomitee sekretär Nikolai Sljunkov ja Vaino Väljas, kellest sai järgmisel päeval NLKP Keskkomitee Poliitbüroo otsusega EKP Keskkomitee uus esimene sekretär. 16. juunil vormistas EKP Keskkomitee pleenum Karl Vaino tagandamise ja valis Väljase EKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks.[4] Karl Vaino läks tööle Moskvasse.

17. juunil 1988 toimus Tallinna lauluväljakul Rahvarinde korraldatud meeleavaldus, kus osales 75 000 – 100 000 inimest. Üritus oli kokku kutsunud NLKP 19. kongressi delegaatide saatmiseks Moskvasse.

11. septembril 1988 toimus Tallinna lauluväljakul Rahvarinde korraldatud üritus "Eestimaa laul", kus osales üle 100 000 inimese.[5][6] See oli laulva revolutsiooni põhisündmusi. Esitati avalikult poliitilisi nõudmisi ja kuulati ning lauldi isamaalisi laule. Ühes kõnes nõudis Trivimi Velliste esimest korda avalikult Eesti iseseisvuse taastamist.[7] Esines ka Heinz Valk, kes ütles seal muuhulgas oma kuulsaks saanud lause "Ükskord me võidame niikuinii!"

16. novembril 1988 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu "Deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest", millega deklareeris oma seaduste ülimuslikkust Eesti NSV territooriumil. Ülemnõukogu võttis vastu ka põhiseaduse muudatuse, mille järgi on Eesti NSV õigusaktid ülimuslikud NSV Liidu õigusaktide suhtes[8][9] ning resolutsiooni liidulepingust.[viide?]

Sini-must-valge lipu heiskamine Pika Hermanni torni 24.02.1989

23. augustil 1989[10] korraldati koos Läti ja Leeduga ühine massimeeleavaldus Balti kett (läti keeles Baltijas ceļš, leedu keeles Baltijos kelias) Ürituse eesmärk oli näidata maailmale Baltimaade vabadustahet ning juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile.[viide?]

6. detsembril 1989 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu seadluse, millega taastati 1. jaanuarist 1990 Eesti haldusjaotuses maakonnad (tollaste rajoonide piiridega).[11]

Sündmusi 1990. aastal

[muuda | muuda lähteteksti]

1. veebruaril 1990 võeti Eesti NSV-s kasutusele ostukaardid. See oli tingitud tarbekaupade süvenevast puudusest NSV Liidus ja vajadusest kaitsta kohalikku tarbijat nõukogude "kaubaturistide" eest. Ostukaartidega astuti ka lühike samm iseseisvama majanduskorralduse suunas ning kohalikud täitevkomiteed said usaldusväärsed elanike nimekirjad.

24. veebruaril 1990 toimusid rahvaalgatuse tulemusel Eesti Kongressi valimised. Kongressi algkoosseisus oli 499 hääle- ja 43 sõnaõiguslikku liiget. Viimased olid valitud Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejate seast.

11.–12. märtsil 1990 toimus Estonia kontserdisaalis Eesti Kongressi esimene istungjärk. Kongressi liikmed valisid enda hulgast täidesaatva organi Eesti Komitee. Selle esimeheks valiti Tunne Kelam. Eesti Kongressi peaeesmärk oli taastada Eesti Vabariik selle seaduslike kodanike poolt õigusliku järjepidevuse alusel.[viide?]

18. märtsil 1990 toimusid Eesti NSV XII Ülemnõukogu valimised. Need olid esimesed üldjoontes demokraatlikud ülemnõukogu valimised. Esimest korda said konkureerida eri poliitiliste liikumiste ja vaadete esindajad. Ülemnõukogu 105 kohale kandideeris 392 inimest. Valimisaktiivsus oli 78,2%. Valituks osutunud saadikuist olid 73 iseseisvus- ja 27 impeeriumimeelsed. Neli kohta oli määratud NSV Liidu sõjaväe esindajaile. Ülemnõukogu esimeheks valiti Arnold Rüütel ja juhatajaks Ülo Nugis.[12] Ülemnõukogu uus eestimeelne koosseis võimaldas astuda samme Eesti iseseisvuse taastamise suunas.

30. märtsil 1990 esimesele istungile kogunenud Eesti NSV XII Ülemnõukogu võttis vastu otsused, millega kinnitas, et Eesti Vabariigi okupeerimine NSV Liidu poolt 17. juunil 1940 ei ole katkestanud Eesti Vabariiki de jure (õiguslikult), tunnistas NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust Eestis alates selle kehtestamisest ja kuulutas välja üleminekuperioodi Eesti Vabariigi taastamiseks.

8. mai 1990 otsustas Eesti NSV Ülemnõukogu lõpetada Eesti NSV lipu, vapi ja hümni kasutamise ning taastas ametliku nimetuse "Eesti Vabariik".

11. mail 1990 kohtus valitsusjuht Edgar Savisaar Moskvas Boriss Jeltsini, NSV Liidu siseministri Vadim Bakatini ja kaitseministri Dmitri Jazoviga.

14. mail 1990 allkirjastas NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov seadluse, millega tunnistati kehtetuks Eesti NSV Ülemnõukogu poolt 30. märtsil 1990 vastu võetud otsus Eesti riiklikust staatusest.[13]

Interrinde meeleavaldajate lahkumine Toompealt 15. mail 1990

15. mail 1990 toimus Toompeal Interrinde meeleavaldus, mille käigus sajad vihased meeleavaldajad tungisid punalippude all Toompea lossi õue. Valitsusjuht Edgar Savisaar otsustas rahva poole pöörduda. Eesti Raadio otse-eetris palus ta eestlasi appi: "Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!". Valges saalis andsid sõjatehaste juhid Ülemnõukogu juhatajale Ülo Nugisele üle ultimaatumi, milles nõuti Eesti NSV sümboolika kohest taastamist.

16. mail 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse Eesti valitsemise ajutise korra alustest.

19. mail 1990 kuulutas NSV Liidu president seadlusega kehtetuks seaduse Eesti valitsemise ajutise korra alustest (mille Eesti Ülemnõukogu oli 16. mail 1990 vastu võtnud).[14]

1. augustil 1990 kirjutasid Eesti valitsusjuht Edgar Savisaar ja NSV Liidu siseminister Vadim Bakatin alla kokkuleppele, millega läks Siseministeerium Eesti valitsuse alluvusse.

6. augustil 1990 tunnistas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu NSV Liidu relvajõudude viibimise Eesti territooriumil rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaks.

7. augustil 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu seaduse, millega võeti riigilipuna ja -vapina kasutusele kuni 1940. aasta augustini Eestis kehtinud riigilipp ja -vapp. Ülemnõukogu tühistas samal päeval Eesti NSV õigusaktid Eesti NSV riigilipu ja riigivapi kohta, tunnistas kehtetuks 16. novembril 1988 vastu võetud resolutsiooni liidulepingu kohta ning otsustas korraldada Eesti Vabariigi ja NSV Liidu suhted Tartu rahulepingu alusel.

22. oktoobril 1990 kehtestas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seadusega Eesti Vabariigi majanduspiiri süsteemi ja kontrolli. Eesti Vabariigi majanduspiiri seaduse alusel kontrolliti ja reguleeriti Eesti Vabariigi majanduspiiril sõidukite ja nendega veetavate kaupade liikumist, teostati tollikontrolli kaupade, esemete, raha, väärtpaberite ja väärismetallide sisse- ja väljaveo üle, teostati karantiinikontrolli ning rakendati kuritegevuse vastase võitluse abinõusid.[15]

18. detsembril 1990 kõneles NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel, kes tegi teatavaks, et Eesti ei kirjuta alla NSV Liidu liidulepingule. 12. jaanuaril 1991 kirjutasid Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin ja Arnold Rüütel Moskvas alla Vene NFSV ja Eesti Vabariigi riikidevaheliste suhete aluste lepingule, mille Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ratifitseeris juba 15. jaanuaril 1991. Lepingu järgi tunnustasid Eesti ja Venemaa teineteise suveräänsust.

Sündmusi 1991. aastal

[muuda | muuda lähteteksti]

Sündmusi kuni 1991. aasta augustini

[muuda | muuda lähteteksti]

13. jaanuaril 1991 moodustas Ülemnõukogu Presiidium Eesti Vabariigi Erakorralise Kaitsenõukogu, kuhu kuulus kolm liiget: Arnold Rüütel, Edgar Savisaar ja Ülo Nugis. Erakorralise Kaitsenõukogu moodustamine oli ajendatud samal päeval Leedu pealinnas Vilniuses toimunud veresaunast, kus NSV Liidu sõjaväelased ja julgeoleku eriüksus Alfa ründasid Vilniuse teletorni kaitsjaid.

13. jaanuaril sõitis Boriss Jeltsin Tallinna, et kohtuda Balti riikide juhtidega. Kohtumisel võtsid Läti (Läti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Anatolijs Gorbunovs), Leedu (Leedu Vabariigi Ülemnõukogu esimehe Vytautas Landsbergise volitatud esindaja), Venemaa (Vene NFSV Ülemnõukogu esimees Boriss Jeltsin) ja Eesti juhid vastu ühisavalduse, milles tunnustati vastastikku Läti, Leedu, Venemaa ja Eesti riiklikku suveräänsust, kutsudes samas kõiki maailma riike otsustavalt hukka mõistma Nõukogude Liidu relvastatud vägivalla akte Balti riikide iseseisvuse ja nende rahumeelse elanikkonna vastu. See aitas takistada Nõukogude Liidu juhtkonnal kukutada Eesti, Läti ja Leedu valitsust.

14. jaanuaril 1991 toimus Toompeal meeleavaldus, kus nõuti Eesti valitsuse tagasiastumist ja Eesti Ülemnõukogu laialisaatmist. Seda nõudmist toetasid oma streikidega Tallinnas ja Narvas asunud üleliidulise alluvusega ettevõtete impeeriumimeelsed töötajad.

25. jaanuaril 1991 võttis USA Kongress vastu resolutsiooni Balti riikide iseseisvustaotluste toetuseks.

11. veebruaril 1991 võttis Islandi parlament (Althingi ehk Althing) vastu resolutsiooni, milles avaldati toetust Eesti, Läti ja Leedu iseseisvumisele ning rõhutati selle saavutamist rahumeelsete läbirääkimistega.

1. märtsil 1991 asus senise miilitsa asemel tööle Eesti politsei.

3. märtsil 1991 toimus Eestis referendum Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise küsimuses.[viide?] Referendumist võttis osa 82,86% hääleõiguslikest elanikest. Iseseisvuse taastamise poolt anti 737 964 (77,83%) ja vastu 203 199 (21,43%) häält. Kehtetuks tunnistati 6967 hääletussedelit.

23. juulil 1991 esitasid Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe linnade võimud nõude anda Kirde-Eestile eristaatus. Selles nõudes võis näha vene impeeriumimeelsete katset õhutada piirkondlikku ja rahvuslikku eraldumist (nagu Transnistria-Gagauusia konfliktis Moldovas).

Riigipöördekatse 1991. aasta augustis

[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude soomukid Augustiputši ajal Moskvas tänavaid blokeerimas

19. augustil 1991 algas NSV Liidus Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee korraldatud riigipöördekatse. See oli ajendatud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei tagurliku tiiva rahulolematusest perestroika ja NSV Liidu nõrgenemise suhtes.[viide?]

Riigipöördekatse alguses viidi Moskvasse sõjaväeüksused soomukite ja tankidega ning tänavatel blokeeriti liiklust. Samal ajal võtsid riigipöördes osalejad valve alla puhkusel olnud NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi, kuid kätte ei õnnestunud saada Boris Jeltsinit, keda peagi tänavatele valgunud rahvas asus kaitsma.

1991. aasta 20. augusti pealelõunal saabus Pihkva dessantdiviisi polk soomukitega Tallinna ja üritas hõivata teletorni. Vabatahtlikud asusid julgestama Toompead ning raadio- ja telemaja. Rahvarinne korraldas Vabaduse väljakul meeleavalduse, kus nõuti Eestile iseseisvust.[viide?]

Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest

Otsuse vastuvõtmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikut (kristlikud demokraadid eesotsas Mart Laari ja Illar Hallastega) olid alguses riikliku iseseisvuse otsuse vastu. Alalhoidliku hoiakuga olid nn EKP tiiva 14 sõltumatut demokraati, sh Jaak Allik, Indrek Toome ja Mikk Titma.[16] Hiljem otsustas mõni neist poolt hääletada.[17] Vastased põhjendasid oma seisukohti erinevalt. Illar Hallaste küsis: "Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?", Jaak Allik aga ütles: "Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipildujapesa ette viskume?"[16]

20. augustil kell 23:03 oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 105 saadikust kohal 70.[viide?] Otsuse poolt hääletas 69 saadikut, vastaseid ega erapooletuid ei olnud. Kaido Kama oli küll kohal, kuid jättis hääletamata.[16][17] 20. augustil kell 23.03 kinnitas Ülo Nugis haamrilöögiga Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest.[16]

Otsuse taustast

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus põhines Eesti Vabariigi järjepidevusel rahvusvahelise õiguse subjektina. Otsus oli kooskõlastatud Eesti Komiteega.[18] Otsustati ka moodustada Põhiseaduse Assamblee Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks ning korraldada Riigikogu valimised 1992. aastal uue põhiseaduse alusel.[19] Põhiseaduse Assamblee koosseis kujundati "delegeerimise teel Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimuorgani Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongressi poolt".[19]

Tagantjärele on Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi ühisele otsusele jõudmist peetud oluliseks sündmuseks.[20][21] Paul-Eerik Rummo sõnul oli niihästi pragmaatiliselt kui ka puht-riigiõiguslikult väga hea, et otsustati taastada 1918. aastal loodud Eesti Vabariik ega tekitatud mingit uut, Nõukogude Liidust lahku löönud moodustist.[22]

Iseseisvuse taastamine või taasiseseisvumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 1991. aasta "Otsus Eesti riiklikust iseseisvusest" põhines Eesti Vabariigi õiguslikul järjepidevusel, seetõttu on peetud korrektsemaks sõnastust "Eesti iseseisvuse taastamine". "Taasiseseisvumine" ei ole nii täpne. Ülemnõukogu otsustas "kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust". See eeldab, et õiguslik järjepidevus ei olnud vahepeal katkenud. Samal põhjusel ei peeta korrektseks kasutada Eesti puhul "esimene vabariik" ja "teine vabariik", mida Prantsusmaa eeskujul on mõnikord tehtud.[viide?]

Eeltoodud seisukohaga ei nõustu sugugi kõik ajaloolased ja poliitikud. Eelkõige Edgar Savisaare ja Keskerakonna algatusel on hakatud tähistama 20. augustil Eesti taasiseseisvumispäeva.[viide?]

Järgnenud olulisi sündmusi

[muuda | muuda lähteteksti]

21. augustil 1991 kukkus riigipöördekatse Moskvas läbi, misjärel stabiliseerus ja varsti normaliseerus üldine olukord ka Eestis.

22. augustil tunnustas Island esimesena Eesti Vabariiki.

24. augustil tunnustas Vene NFSV Eesti iseseisvust.

6. septembril tunnustas Balti riikide iseseisvust NSV Liidu Riiginõukogu.

17. septembril võeti Eesti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks.[viide?]

Ebaõnnestunud riigipöördekatse järel lagunes NSV Liit osadeks. Mitu liiduvabariiki kuulutas välja iseseisvuse ning detsembris 1991 saatis president Mihhail Gorbatšov NSV Liidu laiali.[viide?]

Juunis 1992 korraldati Eestis rahareform, millega vahepeal tohutu inflatsiooniga väärtuse kaotanud Vene rublad vahetati Eesti kroonide vastu.[viide?]

28. juunil toimunud referendumil kiitis rahvas suure ülekaaluga heaks uue Eesti põhiseaduse.[viide?]

20. septembril 1992 toimusid esimesed Riigikogu valimised pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Samal päeval toimus ka presidendivalimiste esimene voor.[viide?]

Juulis 1993 nurjati lõplikult 1991. aastast vindunud impeeriumimeelsete gruppide separatismipüüded Kirde-Eestis. Seda aitas korraldada kohapeale saadetud valitsuse eriesindaja Indrek Tarand.[23]

26. juulil 1994 kirjutasid Venemaa president Boriss Jeltsin ja Eesti president Lennart Meri Moskvas alla Vene vägede Eestist väljaviimise lepingule. 30. juulil 1994 allkirjastati Eesti ja Venemaa kokkulepe Paldiskis asunud Vene Paldiski mereväebaasi likvideerimiseks.

NSV Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni relvajõud lahkusid lõplikult Eestist 31. augustil 1994.

  1. ↑ Meiel, Kaupo; Saluorg, Jane (28. oktoober 2020). "Möödus 40 aastat 40 kirja sünnist". ERR. Vaadatud 28.10.2020.
  2. ↑ "Tartu rahu aastapäeva tähistamine 1988. aasta veebruaris ülikoolilinnas". Eesti Päevaleht. Vaadatud 25. oktoobril 2024.
  3. ↑ Triin Junkur. 1988. aasta ENSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenumi ja selle kõnede analüüs. Tartu 2011. Magistritöö.
  4. ↑ Toomas Sildam, Kommunistid pagendasid Vaino Moskvasse, www.postimees.ee, 15. juuni 200
  5. ↑ Einar Ellermaa (9.7.2019). "Einar Eellermaa: kuidas tekkis müüt "Eestimaa laulu" 300 000 külastajast". Õhtuleht. Vaadatud 7.1.2021.
  6. ↑ "UUS! Eestimaa Laul". Rahvusarhiiv. 8. juuli 2025. Vaadatud 12. novembril 2025.
  7. ↑ Urmi Reinde (10.9.2008). "EESTIMAA LAUL 11. september 1988". Kesknädal. Vaadatud 7.1.2021.
  8. ↑ Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Seadus Muudatuste ja täienduste tegemise kohta Eesti NSV konstitutsioonis (põhiseaduses) – Eesti NSV Ülemnõukogu ja Valitsuse Teataja 1988, 48, 684.
  9. ↑ Iseseisvuse taastamine ja neljas põhiseadus (1992-…) www.estonica.org
  10. ↑ Taasiseseisvumine 1989 (9.7.1989). "Tampa Businesses". Õhtuleht. Vaadatud 7.5.2023. https://library.oapen.org/bitstream/id/91d777a1-8839-47ba-bb66-21b3cb4b9723/external_content.pdf
  11. ↑ Omavalitsusliku haldussüsteemi loomisest, ENSV Teataja 1989, nr. 40, art. 614
  12. ↑ https://www.riigikogu.ee/tutvustus-ja-ajalugu/riigikogu-ajalugu/ensv-ulemnoukogu-ev-ulemnoukogu/
  13. ↑ О признании недействительным Постановления Верховного Совета Эстонской ССР «О государственном статусе Эстонии», 14. mai 1990
  14. ↑ Указ Президента СССР от 19.05.1990 № 200, 19. mai 1990
  15. ↑ Eesti Vabariigi majanduspiiri seadus, Ülemnõukogu seadus 22.10.1990
  16. 1 2 3 4 Andrus Allika. 19. august 1991: kelamlaste-enamlaste uus liit iseseisvumise vastu, www.pealinn.ee, 15.08.2010 (vaadatud 20.08.2018)
  17. 1 2 Kadri Must. Taastades iseseisvust kellaosutiga võidu. Postimees, 19. august 2006 (vaadatud 20.08.2018).
  18. ↑ "Estonica". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. juuli 2021. Vaadatud 6. juulil 2016.
  19. 1 2 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest. - RT 1991, 25, 312. (vaadatud 17.02.2022)
  20. ↑ Parek: 20. august on eneseületamise päev Postimees, 20. august 2010
  21. ↑ Ilmar Raagi jaoks tähistab 20. august erimeelsuste unustamist Postimees, 20. august 2010
  22. ↑ Rummo: iseseisvuse taastamist ei saa monopoliseerida. Postimees, 23. august 2010 (vaadatud 21.08.2018).
  23. ↑ "30 aastat Narva ja Sillamäe referendumist. Indrek Tarand: kui see oleks läbi läinud, poleks me Euroopa Liidus ega NATO-s". Eesti Päevaleht. Vaadatud 25. oktoobril 2024.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_taasiseseisvumine&oldid=7024270"