Estonia kaevandus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Estonia kaevanduse mälestuskivi

Estonia kaevandus on Eesti Energia tütarettevõttele Eesti Energia Kaevandused AS kuuluv 1972. aastal käiku lastud Eesti ja ka maailma[1] suurim põlevkivi tootev allmaakaevandus.

Kaevandus asub Ahtme ja Viru kaevandusest lõuna pool, Jõhvist 20 km Tartu suunas Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas Väike-Pungerjal.

Estonia kaevanduses kaevandatakse 40–70 meetri sügavuselt. Põlevkivikihi paksus on umbes 2,5 m, kaevanduse kõrgus umbes 5 m. 2010. aasta seisuga oli kaevanduse aastane toodang umbes 5,5 miljonit tonni. Sellise kaevandamismahu puhul jätkub kaevanduses varusid veel umbes 30 aastaks (kokku on aktiivseid varusid umbes 180 miljonit tonni).

Kaevandus koosneb väga paljudest väikestest ristkülikutest. Põlevkivikihid on Peipsi järve suunas sügavamale kaldu.

Oma kaevandamise sügavuse poolest on Estonia kaevandus põlevkivikaevanduste seas maailmas ainulaadne.

Kaevanduses töötab umbes 1000 töötajat, kellest umbes 600 on allmaatöötajad.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Estonia kaevanduse projekti koostas Leningradi instituut Giprošaht 1960. aastate algul Eesti Põlevkivi tellimisel. Kaevanduse ehitamine algas 1964. aasta sügisel ja kestis kaheksa aastat. Ehitustööde maksumuseks oli 50 miljonit rubla. Aastal 1972 lasti kaevandus käiku tootlikkusega 5,4 mln tonni kaubapõlevkivi aastas. See oli tollal maailma põlevkivikaevandustest suurim.

3. novembril 1988 puhkes Estonia kaevanduses suur tulekahju (Estonia kaevanduse põleng). Tulekolde piiramine ja kustutustööd algasid kolm päeva hiljem. Päästetehnikat kaasati nii tervest Eestist kui ka Nõukogude Liidust (Ukrainast). Põlengu tõttu jäi kaevandamata ligikaudu miljon tonni põlevkivi. Põlengu põhjus on senini teadmata, paljuski kahtlustati toona süütamist.

Keskkonnaamet pikendas 2019. aastal vastavalt Enefit Kaevandused taotlusele Estonia kaevanduse kaevuluba aastani 2049. Samuti suurendati lubatud põlevkivi kaevandamise mahtu 8,2 kuni 10 mln tonnini aastas.[2]

2019. aastal pandi kaevanduses tööle esimene robot, et teha mõõdistustöid vanades kamberplokkides, kuhu inimestel on ohtlik minna. Maa-aluste tervikute seisukorda uuritakse, sest Eesti Energia plaanib kaevanduskäikude kohale rajada regiooni ühe suurima päikeseelektrijaama.[3]

Pärast kaevanduse sulgemist plaanitakse Estonia kaevanduse territooriumil toota elektrienergiat. Päikeseelektrijaam peaks valmima aastal 2020 ja 2020. aastate teisel poolel lisanduks ka pumphüdroelektrijaam.[4]

Keskkonnamõjud ja looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Estonia kaevandus juhib oma väljapumbatavad veed läbi läänepoolsete Kurtna järvede, häirides järvede looduslikku koostist rohkete sulfaadilisanditega. Kaevandusvete eemaldamiseks kasutatakse ka Milloja ja Rannapungerja jõge, mis suubub Peipsi järve.

Kaevandustest eemaldatava vee tõttu jäävad kuivaks ka kohalikud madalamad kaevud. Seetõttu võetakse meetmeid kohalike elanike varustamiseks majapidamiseks vajaliku veega. Karjäärialadel segi pööratud pinnasekihid soodustavad pinnavee kiiret nõrgumist põhjavette, läbimata korrapärast looduslikku filtreerimist.

Kui Estonia kaevandus hakkas Mäetaguse vallas lähenema Seli soole, on see sellest peale kuivama hakanud. Esimesed kaevandusepoolsed laukad on nüüdseks peaaegu kinni kasvanud. Laugasterohkusega silma paistev Selisoo raba on Muraka soostiku idapoolseim lahustükk. Maakonnaplaneeringus kajastati raba just kaevanduse mäeeraldises olemise tõttu probleemalana. Detsembris 2003 andis keskkonnaministeerium Põlevkivi Kaevandamise ASile sinna kaeveloa. Mäetaguse valda loodav Selisoo kaitseala välistab sellesuunalise laienemise ja võtab enda alla ka 250 hektarit Estonia kaevanduse mäeeraldise piires olevat maad, kust oli kavas kaevandada üle kaheksa miljoni tonni põlevkivi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]