Heiti Talvik

Allikas: Vikipeedia

Heiti Talvik (9. november 1904 Tartu18. juuli 1947 Tjumeni oblast) oli eesti luuletaja. Ta kuulus rühmitusse Arbujad.

Heiti Talvik õppis Treffneri gümnaasiumis, kuid katkestas õpingud 1921. aastal ja läks tööle Kohtla-Järve põlevkivi kaevandusse. 1926. aastal jätkas ta katkenud õpinguid ja lõpetas Pärnu õhtugümnaasiumi. Samal aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus ta oli mitme katkestusega (pikemalt sõjaväeteenistuse tõttu) üliõpilaste nimekirjas 1934. aastani.

1945. aastal Talvik arreteeriti NKVD poolt ja saadeti peale mõneajalist vangistust Eestis asumisele Tjumeni oblastisse, kus ta suri Urmanovo haiglas 1947. aastal.

Talviku eluajal ilmus temalt kaks luulekogu - "Palavik" (1934) ja "Kohtupäev" (1937).

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Heiti Talviku isa oli leeprauurija Siegfried Talvik. Tema ema Elfriede Talvik oli pianist. 1937. aastal abiellus Heiti Talvik Betti Alveriga.

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Luuletused" (koostaja ja järelsõna autor Karl Muru), Eesti Raamat,Tallinn 1988
  • "Mu südamelt murti pitsat: luuletused" (koostaja ja järelsõna autor Karl Muru), Tänapäev, Tallinn 2006
  • "Legendaarne" (koostanud Karl Muru ja Hando Runnel), Ilmamaa, Tartu 2004

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]