Toomas Liiv

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib luuletajast ja kriitikust; ajakirjaniku ja kurjategija kohta vaata artiklit Toomas Meola (endise nimega Toomas H. Liiv).

Toomas Liiv Stockholmi Eesti Majas 1989. aastal

Toomas Liiv (30. detsember 1946 Tallinn20. detsember 2009 Tallinn) oli eesti luuletaja ja kirjanduskriitik.

Hariduskäik ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Toomas Liiv lõpetas Tallinna Reaalkooli 1965. aastal ning Tartu Ülikooli 1970. aastal eesti filoloogina.

Liiv töötas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktorina ning Tallinna Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli juhataja ja kirjandusprofessorina, õpetades mitmeid Eesti luuletajaid ja kirjandustegelasi (nt Jaak Urmet, Jürgen Rooste, Jana Lepik, Ivar Sild, Sirly Hiiemäe, Aarne Ruben). 1990ndail tema käe all õppinuist võrsus kirjandusrühmitus Tallinna Noored Tegijad. Teadlasena uuris ta peamiselt eesti novelli 20. sajandil (1920ndail ja 1930ndail). Aastal 1981 võeti Liiv vastu Eesti Kirjanike Liitu. Ta oli Wellesto liige. 2003 pälvis ta Kultuurkapitali kirjanduspreemia.

Kirjanduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjanduses debüteeris Liiv 1965 proosapalaga "Jõe ääres", luuletajana äratas tähelepanu tema tsükkel "Kase põlemine" luulekogus "Närvitrükk" (koos Jüri Üdi, Johnny B. Isotamme ja Joel Sangaga 1971). Liivi esikkogust "Kurbus vikerkaarest" on üks tuntumaid luuletus "Luigele kes tappis tanki".

"Eesti kirjanike leksikon" nimetab Liivi 1970. aastate silmapaistvamate luuletajate seas kõrvuti Viivi Luige ja Juhan Viidinguga.[1] Kalev Kesküla sõnul oli ta "romantilise eneseiroonia kehastus eesti luules", kes dekonstrueeris poeesiat; aastatega kasvas tema luules iroonia osakaal. [viide?]Vormilt iseloomustab Kesküla tema luulet kui "proosarütmis lausetega värssideks murtud tihedat poeetilist teksti".[viide?] Nekroloogis tituleerib Elo Lindsalu Liivi Eesti Baudelaire'iks. Liiv oli ka üks Eesti viljakamaid kirjanduskriitikuid.


Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud, valimikud:

  • "Kase põlemine" kogumikus "Närvitrükk" (Tallinn, Perioodika, Loomingu Raamatukogu 1971)
  • "Kurbus vikerkaarest" (Tallinn, Eesti Raamat 1971)
  • "Fragment" (Tallinn, Eesti Raamat 1981)
  • "Achtung" (Tallinn, Perioodika 2000)
  • "Luuletused 1968–2002" (Tallinn, Tuum 2003)

Kogumikud:

  • "Proosast" (Tallinn, Virgela 1997)
  • "Toomas Liiv. Tekst teeb oma töö: arvustusi, esseid ja artikleid 1976-2009." Koostanud Elo Lindsalu, toimetanud Ülle Kurs ja Elo Lindsalu; järelsõnad: Maie Kalda, Elo Lindsalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2012.

Kuuldemängud:

  • "Pesukaru ja kummaline poiss" (1970)
  • "Härrasmehed" (1980)

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Looming 2010, nr 5, artiklid: Rolf Liiv, "Mälestusi isast" (lk 697–699); Elo Lindsalu, "Mälestusi Toomas Liivist" (lk 700–704); Maie Kalda, "Toomas Liiv kirjandusteadlasena" (lk 705–707); Paul-Eerik Rummo, "Vaade Toomas Liivi luulemeetodile" (lk 708–712).
  • Toomas Haug, "Toomas Liiv ja tema aeg". Sulane 2011, nr. 1 (lk 18–21).
  • Inga Vennola. "Minu veerandsada ehk Kuidas ma sõdisin saksa mundris NSV Liidu eest" (OÜ Infotrükk 2009)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti kirjanike leksikon. Koostanud Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat 2000. S. 292.