Betti Alver

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Betti Alveri muuseum: Betti Alver on vasakult esimesel fotol
Betti Alver (1930)

Betti Alver (õieti Elisabet Alver, aastast 1937 Elisabet Talvik, aastast 1956 Elisabet Lepik; 23. november (vkj. 10. november) 1906 Jõgeva19. juuni 1989 Tartu) oli eesti luuletaja, prosaist ja tõlkija.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Elisabet Alver sündis raudteelase perekonnas.[viide?]

19141917 õppis ta Tartu Puškini-nimelises Tütarlaste Gümnaasiumis ja Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1924. 1924–1929 õppis ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi auvilistlane. [viide?]

Pärast ülikooliõpingute katkestamist elas ta vabakutselise kirjanikuna Tartus.[viide?]

Betti Alver debüteeris 1927. aastal novelliga "Liivi Deevidiivi", teosega "Tuulearmuke" sai ta II auhinna "Looduse" romaanivõistlusel. Samuti kirjutas ta teosed "Invaliidid", "Viletsuse komöödia" ja "Kõmpa", mis toetub tema lapsepõlvemälestustele.[viide?]

Värsse hakkas Alver avaldama 1931. aastal ja kujunes kiiresti silmapaistvaks luuletajaks. Poeem "Lugu valgest varesest" kujutab irooniaga tõusikute ebavaimset seltskonda. Seda teemat jätkavad ka poeemid "Vahanukk", "Pirnipuu" ja "Mõrane peegel". Poeemis "Pähklikoor" on ühendatud realistlik olustikukujutus ja legendipärane esitus. Samuti on ta kirjutanud poeemid "Raudsed roopad", "Leib" ja "Pärast pikka põuda".[viide?]

Betti Alveri hauasammas Raadi kalmistul Tartus

Aastast 1934 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta kuulus luulerühmitusse Arbujad.[viide?]

1940. aastate teisel poolel ja 1950. aastatel tõlkis ta saksa ja vene kirjandust. Tema tähtsaimaks tõlkeks on Aleksandr Puškini "Jevgeni Onegin" (1964). Ta on tõlkinud eesti keelde ka Kristian Jaak Petersoni saksa keeles kirjutatud värsid.[viide?]

Tema haud on Tartus Raadi Vana-Jaani kalmistul.[viide?]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

2006. aastal avati Jõgeval Betti Alveri Muuseum[1]. Muuseumi juurde on kujundatud mälestuspark[2] ja pargis on Betti Alveri mälestusmärk (skulptor Terje Ojaver).

Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond annab välja Betti Alveri kirjandusauhinda.[3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli abielus luuletaja Heiti Talvikuga. 1956. aastal abiellus ta kirjandusteadlase Mart Lepikuga.[viide?]

Eduard Alver ja Siim Kallas on Betti Alveri sugulased[4].

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Luuleraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Luuletused koguteostes[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat", Tartu 1938
  • Kümme luuletust. – "Ammukaar": kirjanduslik koguteos. I, Tallinn 1942
  • "Leib": luuletus. – "Ammukaar": kirjanduslik koguteos. II, Tallinn 1943
  • "Kummituslikud laulud", Stockholm 1965 (luulevalimik)
  • "Me hoiame nõnda ühte", Tallinn 1982 (luulevalimik)
  • "Tasakaal", Tallinn 1982 (luulevalimik)
  • "Seitse naist", Scarborough 1988 (7 eesti naisluuletaja luuletused)

Betti Alveri luule tõlked[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aastal oli Göteborgi raamatumessi peakülaliseks Eesti ja selle tarbeks tõlgiti rootsi keelde 21 eesti kirjandusteost, nende seas Betti Alveri "Lugu valgest varesest". See on Põhjamaade suurim raamatumess, mida igal aastal külastab üle 100 tuhande inimese.[5]

Proosa[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Tuulearmuke", Tartu 1927 (romaan)
  • "Invaliidid", Tartu 1930 (romaan)
  • Kirjandusnädala album: "Vabaharidustöö" kirjandusnädala erinumber: II-III, Tallinn 1930 (koguteos)
  • "Viletsuse komöödia", Tartu 1935 (proosapoeem; 2. trükk Tallinn 1990)
  • "Teosed", 2. kd: "Tuulearmuke", "Invaliidid", "Viletsuse komöödia", "Kõmpa". Proosa 1927-1976, Tallinn 1992

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Muuseumi kujunemise lugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. september 2016. Vaadatud 10. novembril 2016.
  2. "Muuseumi veebileht". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 10. novembril 2016.
  3. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 349
  4. Juhan Alwer. Alwer'ite suguvõsa kroonika. Tallinn, 1939
  5. "Kes? Mis? Kus?" 2008, lk 353

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]