Karl Ristikivi

Allikas: Vikipeedia
Ristikivi bareljeef endise Karl Ristikivi muuseumi ukse kõrval Tartus.
Foto: 3. juuli 2014
K.A. Hermanni 18, Tartu. Karl Ristikivi viimane elukoht.
Foto: 4. juuni 2014
Loone Otsa näidendi "Üksainus araabia öö. Salme Niilendi näidend" ettelugemine Karl Ristikivi Seltsi korteris.
Foto: Janno Loide, 15. oktoober 2012
Stockholmi Metsakalmistu hingedepäeva laupäeval. Esiplaanil on Karl Ristikivi haud.
Foto: Robert Treufeldt, 1. november 2015

Karl Ristikivi (ristitud eesnimega Karp, samuti on kasutanud eesnime Karl Konstantin, 16. oktoober 1912 Saulepi vald, Varbla kihelkond, Läänemaa19. juuli 1977 Solna, Stockholmi lään) oli eesti kirjanik.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ristikivi oli Eesti Rahvusfondi juhatuse liige.

Ristikivi valiti 1966. aastal, 1968. aastal ja 1970. aastal Eesti Komitee Asemike Kogusse.

Ta kuulus Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse eksiilis ja samuti Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Kultuurifondi juhtkonda.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lasteraamatud:
    • "Lendav maailm" (1935)
    • "Semud" (1936)
    • "Sellid" (1938)
    • "Sinine liblikas" (1936)
  • "Hingede öö" (1953; modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel "realistlik muinasjutt")

Ajaloofilosoofiline sari:

Triloogiate vahel ilmusid samasse sarja kuuluvad antiutoopia "Imede saar" (1964, Eestis avaldatud Loomingu Raamatukogu sarjas, 1966 nr 27-30) ja novellikogu "Sigtuna väravad" (1968).

Ristikivi viimaseks romaaniks jäi "Rooma päevik" (1976), mis lõpetas ajaloofilosoofilise sarja.

Postuumselt avaldati lühiproosa kogu "Klaassilmadega Kristus" (1980). Rootsi-perioodil esines Ristikivi ka viljaka kriitikuna, ta on "Eesti kirjanduse loo" (1954) ja lühimonograafia "Bernard Kangro" (1967) autor. Postuumselt avaldatud kogu "Viimne vabadus" koondab esseid ja artikleid kirjandusest, geograafiast ning poliitikast (7. raamat sarjast "Eesti mõttelugu", Ilmamaa, 1996).

Ristikivi ainus luulekogu "Inimese teekond" ilmus 1972. aastal.

2008. aastal avaldati Ristikivi "Päevaraamat (1957–1968)".

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Ristikivile püstitati 1987. aastal mälestusmärk Varblas. Tartus tegutses Karl Ristikivi muuseum Tähtvere linnaosas aadressil Hermanni 18 aastail 1987-2007.[2] 2003. aastal kavandati ka Uue-Varbla mõisa eraalgatusel Ristikivi muuseumi.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Andrei Sõtšov. Eesti õigeusu pagulaskiriku ja Moskva patriarhaadi Eesti piiskopkonna suhted aastail 1958–1966. Acta Historica Tallinnensia, 2006, 10, 193–211
  2. Eesti Elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000 (= Eesti Entsüklopeedia 14) ISBN 9985-70-064-3, lk 429
  3. "Karl Ristikivi elupaika Varblasse sünnib muuseum" Pärnu Postimees, 8. jaanuar 2003 (vaadatud 29.06.2014)

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Endel Nirk. Teeline ja tähed: Eurooplase Karl Ristikivi elu. Tallinn: Eesti Raamat, 1991
  • Karl Ristikivist Ivar Grünthali raamatus "Müütide maagia", Tartu: Ilmamaa, 2001, lk 108–118 (40. raamat sarjast "Eesti mõttelugu")
  • Cornelius Hasselblatt. Geschichte der estnischen Literatur. Berlin, New York 2006 (ISBN 3-11-018025-1), lk 540–542, 569–574
  • Olev Remsu ja Urmas Vadi. Karl Ristikivi. Kohustuslik kirjandus. Vikerraadio vikerraadio.err.ee/helid?main_id=2133811‎

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]