Nimede eestistamine

Nimede eestistamine toimus alates 1920. aastast eraorganisatsioonide ja asjaomaste isikute algatusel ja kulul Riigikohtu otsustamisel, aastail 1930–1934 kohtu- ja siseministri otsustena ning alates 1935. aastast riikliku poliitikana lihtsustatud korras kohalike perekonnaseisuametnike otsustena.^[1] Kuni 1934. aasta lõpuni eestistati 1081 perekonnanime kokku 2659 isikul. Alates 1. jaanuarist 1935 oli nimede eestistamine tasuta.

1921. aastal alustas Akadeemiline Emakeele Selts suurejoonelist nimede eestistamise kampaaniat. 1925. aastal viidi Eesti Kirjanduse Seltsi juurest Akadeemilise Emakeele Seltsi juurde täielikult üle ka nimede eestistamise toimkond, kes andis asjatundlikku nõu võõrapäraste nimede eestipärastamiseks, ilmutas ja levitas sobivaid eesti nimesid.

Nimede eestistamise sihiks oli (sageli moraalse survega) mõjutada eestlasi võtma seniste võõrapäraseks peetud (saksapäraste) ees- ja perekonnanimede asemele uusi, rõhutatult eestipäraseid. Samal ajal toimus ka kohanimede eestistamine, mis oli kavandatud sunduslikuna. Kaarel Eenpalu rõhutas, et ka kirikutele ja palvelatele tuleb panna uued eestipärased nimed seniste Palestiina külade ja rahvale tundmatute pühakute omade asemele. "Mujal maailmas püütakse liigsest "püha maa" vaimustusest vabaneda, sest "püha maa" ei ole praegu enam mingi püha maa, vaid seal kestab juba pikemat aega verine vaen juutide ja araablaste vahel. Iga rahvas püüab usule anda rahvuslikku sisu, siduda usulisi tõdesid võimalikult palju kodumaa pinnaga^[2]."

Nimede eestistamise lihtsustatud korra sisseseadmist ning selle riikliku propaganda vankri ette rakendamist on peetud asendustegevuseks pärast 12. märtsi 1934. aasta riigipööret, mil algas Vaikiv ajastu ning poliitiline tegevus oli summutatud.^[3]

Eluliseks vajaduseks nimede eestistamise kampaaniale olid tollase narratiivi kohaselt Eesti avaliku elu tegelaste ülekaalukalt saksapärased nimed, mis andis välismaal võimaluse pidevaks Eesti- ja eestlastevastaseks propagandaks. "Välismaalane, kes mõne kümne aasta eest külastas Eestit, imestas tihti selle üle, et meil kõik ärid on nende omanike perekonnanimede järgi otsustades muulaste käes, et meie arstid, advokaadid, avaliku elu tegelased, ametnikud, samal põhjusel ka üldse kõik vähegi silmapaistvad isikud nähtavasti on muulased. Pole siis ime, kui mõnel korral jõuti otsusele, et eestlane on sarnase madala vaimlise tasapinnaga, et ta kõlbab ainult kõige lihtsamaks füüsiliseks tööks, või et arvati, et eestlane võibolla polegi midagi muud, kui ainult veel entsüklopeedias esinev mõiste!"^[4]

26. aprillil 1936 korraldas Nimede Eestistamise Liit rünnakpäeva võõrapärasele nimele.

Eesti iseseisvusajal ning järgnenud Saksa okupatsiooni ajal eestistas oma nime umbes 195 000 inimest. Varasemad, üle 210 000 eestistajani küündinud numbrid on üle pakutud.^[1] 330 000 võõrapärasest nimest eestistati 200 000, neist maal 135 000 ja linnades 65 000. Kokku muutsid umbes pooled võõrapärase perekonnanimega inimestest oma nimed, pooled jätsid muutmata.

Võetud nimedest 30% kattuvad Julius Mägiste ja Elmar Elisto koostatud soovitusnimestikus "Eesti nimi. Valik uusi perekonnanimesid" leiduvate nimedega, olles suure tõenäosusega sealt valitud. Muutmiskordi arvestades võtsid nime soovitusnimestikust isegi 37% muutjatest. Vana nime esitäht säilitati 57% kordadest, enim säilitati R- ja L-alguliste nimede esitäht (77%), eelistati 6–8-tähelisi konsonandiga algavaid nimesid. Vaid ühel korral võetud nimesid oli ligi 10%.^[1]

Nimede eestistamise katkestasid Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud. Vähesel määral (138 korral) jätkus nimemuutmine Saksa okupatsiooni ajal aastail 1942–1944.^[1]

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on nimesid eestistatud vabatahtlikult. Näiteks on oma nimed eestistanud poliitik Max Kaur (varem Maksim Jermakov), muusik Igor Maasik (varem Maksimov) ja kirjanik Olev Remsu (varem Olev Remsujev).

Samasugused nimede rahvuskeelseks muutmise liikumised toimusid alates 19. sajandi lõpust ka Ungaris, Soomes ja Lätis, pärast Teist maailmasõda Poolas.^[1]

Vaata ka

Viited

1 2 3 4 5 Puss, Fred (2021). "Kakasonist Kaljulaks. Perekonnanimede eestistamise andmebaasi analüüs". Keel ja Kirjandus (8–9): 797-818.
↑ Eesti kirikule eesti nimi! Esmaspäev, 14. november 1936, nr 46, lk 4
↑ Raun, Toivo U. (2012). "The movement to Estonianize surnames in interwar Estonia". Acta Historica Tallinnensia. 18 (1): 97-107.
↑ Oskar Angelus. Mispärast eesti keel ja eesti nimi? Maaomavalitsus, 1937, nr. 1, lk. 7–8.

Kirjandus

Mag. Aavik perekonnanimede muutmisest. Vaba Maa, 30. jaanuar 1929, nr 25, lk 6.
Ristinime muutmisel pole uut ristimist vaja. Kaja, 22. jaanuar 1935, nr 19, lk 5.
Marge Allandi. „Igale eestlasele eesti nimi!“. https://www.rara.ee/uudised/igale-eestlasele-eesti-nimi/
Fred Puss. Kakasonist Kaljulaks. Perekonnanimede eestistamise andmebaasi analüüs. Keel ja Kirjandus, 2021, nr 8/9, lk 797-818.

Välislingid

http://www.ra.ee/apps/onomastika/index.php/et/nimemuutused/nimemuutusedPtl

[:0-1] 1 2 3 4 5 Puss, Fred (2021). "Kakasonist Kaljulaks. Perekonnanimede eestistamise andmebaasi analüüs". Keel ja Kirjandus (8–9): 797-818.

[2] Eesti kirikule eesti nimi! Esmaspäev, 14. november 1936, nr 46, lk 4

[3] Raun, Toivo U. (2012). "The movement to Estonianize surnames in interwar Estonia". Acta Historica Tallinnensia. 18 (1): 97-107.

[4] Oskar Angelus. Mispärast eesti keel ja eesti nimi? Maaomavalitsus, 1937, nr. 1, lk. 7–8.

[1]

[2]

[3]

[4]