659. Eesti Pataljon

659. Idapataljon 659. Eesti Pataljon
Tegev	1942–1944
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Väegrupp Nord 18. armee
Liik	jalavägi
Suurus	Pataljon
Ülemad
Võtmeisikud	kapten Richard Tammemägi kapten Paul Paas kapten Rudolf Mikumägi kapten Georg Sooden

659. Eesti Idapataljon (saksa keeles Estnische Ostbatailon 659) oli Eesti vabatahtlike väeosa Saksa sõjaväes aastatel 1942–1944.

659. Eesti Pataljoni tuumikuks oli 1941. aasta sügisel moodustatud 182. Eesti julgestusgrupp.

Pataljoni ülemad

• kapten Richard Tammemägi (hukkus 14. novembril 1942)
• kapten Paul Paas (november 1942 kuni veebruarini 1943)
• kapten Rudolf Mikumägi (veebruarist 1943) (langes 19. märtsil 1943 Kolpino lahingus asumata tegelikult pataljoni juhtima)
• kapten Georg Sooden

659. Idapataljon

Oktoobrist 1942 muutus pataljon tagalateenistusüksusest rindeüksuseks ja 182. Eesti Julgestusgrupp nimetati ümber 659. Idapataljoniks (Ost-Bataillon 659).

Pataljoni ülem oli endine Omakaitse staabiülem Richard Tammemägi, pataljoni koosseisus oli 4 kompaniid.

• 5. kompanii ülem leitnant Albert Nuude,
• 6. kompanii ülem leitnant Edvard Vahuri,
• 7. kompanii ülem, kapten Rudolf Mikumägi, leitnant Anton Kont,
• 8. kompanii ülem leitnant Ants Hanso (1912–1969).

Pärast täiendamist viidi pataljon Gattšina-Luuga raudteele valveteenistusse, kus asuti Divenskaja raudteejaamas.

14. novembril 1942 sõitsid lumetormis pataljoniülemaga koos Saksa soomusrongi alla ja hukkusid pataljoniülem Richard Tammemägi ja dreziinajuht, raskelt said vigastada saksa sideohvitser R. Link ja kapral Luik, tervelt pääses aga leitnant U. Põld.

659. Eesti Pataljon

1942. aasta jõulude ajal (1. jaanuaril 1943) muudeti pataljoni nime veel kord, 659. Eesti Pataljoniks (Estnische-Batailon 659).

1943. aasta veebruaris sai pataljon marsikäsu Novgorodi alla Ilmeni järve äärde, kuhu jõudis ainult 5. kompanii koos staabiga. 6., 7. ja 8. kompanii eraldati 18. armee korraldusel pataljonist ja saadeti Leningradi rindele Kolpino lõigule, kus Punaarmee oli hispaanlaste Sinise Diviis (Divizion Azul) lõigus läbi murdnud. Kolpino rindelõigus oli luureandmetel oodata uut rünnakut marssal Kliment Vorošilovi juhtimisel. Pataljoni kolm kompaniid allutati operatiivselt 658. Idapataljoni ja major A. Rebase üldjuhtimise alla.

19. märtsil 1943 toimunud Punaarmee suurpealetungil kandis pataljon suuri kaotusi kuna pataljoni 7. kompanii lõiku oli suunatud Punaarmee rünnaku põhiraskus. 7. kompanii ridades langes ka alles ametissemääratud pataljoniülem kapten Rudolf Mikumägi. Eesti üksused, vaatamata suurtele kaotustele säilitasid oma positsioonid.

Kolpino lahingute lõppedes suunati pataljoni kolm kompaniid Ilmeni äärde, kus 5. kompanii koos staabiga juba ees oli. Pataljon hakkas kuuluma lahingugruppi Bücher, mis koos 660. Idapataljoniga allus 2. lennuväe välidiviisile (Luftwaffen Felddivision 2). Pataljon võttis osa lahingutegevusest põhja pool Novgorodit Hutõni kloostri piirkonnas.

14. aprillil 1943 sai pataljoniülemaks Georg Sooden.

Mais 1943 saadeti pataljon Poberesje küla juures asuva Punaarmee sillapea vastu, mis oli seal püsinud juba Volhovi lahingutest saadik. Seal oldi võideldes kuni sügiseni, kui rindelõigu võttis üle 28. Jäägridiviis. 659. pataljon saadeti tagasi Novgorodi alla Jurjevo kloostri lähikonda.

10. jaanuaril 1944 on pataljonis 275 meest.

14. jaanuaril 1944 murdis Punaarmee marssal Meretskovi juhtimisel Volhovi sillapeal Podperezje juurest, kus suvel olid ka Soodeni ja Rebase pataljonid, hõredast Saksa rindest läbi. Teine rünnakukiil tungis läbi Ilmjärve otsa Staraja Rakoma küla kohal rünnaku raskuspunktiga Soodeni pataljoni lõiku. Kuna rünnak oli ootamatu ja väga suurte massidega jõudsid venelased eestlaste positsioonidesse ja murdsid selle läbi. Mõned kilomeetrid tagapool suudeti küll Soodeni pataljoni poolt rünnak peatada. Rindele paisati ka 300 Eesti tööteenistuslast, kellest järelejäänud kaks veoautotäit noormehi liideti hiljem Eesti pataljonidega.

Nõrk Saksa rinne ei suutnud enam rinnet hoida ja oli sunnitud taganema Luuga suunas. Soodeni ja Rebase pataljonid aitasid rinnet, tänu Rebase suurele organiseerimistööle, küll stabiliseerida ja taganemist katta kuid ei enamat.

Soodeni ja Rebase pataljon koos 58. jäägrirügemendi ühe pataljoniga lõid hävitavalt Punaarmee etterutanud rünnakukiilu Voškovo juures. Punaarmee kaotused olid üle 3000 langenu.

Rünnakukiilu peatamine kolme pataljoni poolt Voškovo juures andis Wehrmachti 5. ja 18. armeele võimaluse peajõudude väljatõmbamiseks Leningradi ja Volhovi rindelt ja Punaarmeest lahtirebimiseks.

Punaarmee tankikiilud möödusid kahelt poolt Voškovost ning eestlased on sunnitud tagasi tõmbuma. Pärast taganemist peatuti Tortšinovost lõunas.

Pärast Tšortsinovot muutus taandumine juba plaanipärasemaks. Punaarmeele seati üles mitmedki lõkse kuhu sissejoostes olid punaarmee kaotused suured, peetakse pidevalt tõrjelahinguid. Oldi korduvalt ka ise piiramisrõngas, kuid suudeti sealt välja murda. Hävitati korduvalt Punaarmee rünnakukiile ja teeniti vaenlaselt nimetus "Soodeni verekoerad".

1944. aasta veebruari teisel poolel saadeti pataljon Eestisse. 1. märtsil 1944 jõuti Tartusse, kust saadeti kohe Krivasoosse Putki lahingusse Punaarmee läbimurret tõkestama. Seal satuti järjekordselt piiramisrõngasse, kust vabastati alles neljandal päeval.

Pataljoni võitlusvõimet näitavad päevakäsud ja tunnustuskirjad niisugustelt väejuhtidelt nagu kindralooberst Georg Lindemann, rindel langenud kindralmajorid Basse ja Guurran, kindralmajorid Kochling ja Reymann kindralleitnandid Herzog ja Speth ja paljudelt teistelt.

Kaotused märtsis 1944: langenud 1 ohvitser ja 4 allohvitseri ning alamväelast, haavatud 1 ohvitser ja 22 allohvitseri ning alamväelast (kõik Eestist).

1. aprillil 1944 oli pataljoni koosseisus sakslasi: 1 ametnik, 6 allohvitseri, 2 alamväelast; Eestist: 5 ohvitseri, 40 allohvitseri ja 215 alamväelast.

Pataljoni likvideerimine

Aprillis 1944 liideti 659. Eesti Pataljon 20. Eesti SS-diviisiga selle 47. Relva-SS Grenaderirügemendi I pataljoniks ning täiendati täiskoosseisuliseks. Pataljoniülemaks jäi major Georg Sooden.