NATO osalus Bosnia sõjas

Allikas: Vikipeedia
Sarajevo parlamendihoone pärast pommitamist 1992; Ratko Mladić; Norra ÜRO sõdur Sarajevos.

NATO osalus Bosnias koosnes mitmest operatsioonist, mille eesmärk oli kehtestada ja säilitada rahu Bosnia sõja ajal ja pärast seda.

Bosnia sõja ja NATO osaluse algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märtsis 1992, kui sai selgeks, et Bosnia ja Hertsegoviina kuulutab välja iseseisvuse ning lahkub Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust vabariigist, asus Jugoslaavia Rahvaarmee pealetungile. 1992. aastal lõhenes Bosnia ja Hertsegoviina kaheks vaenupooleks – ühel poolel serblased ning teisel horvaadid ja muslimid. Bosnia ja Hertsegoviina vabariik eksisteeris ka sõja ajal, aga omas võimu ainult 30% maa üle. Sõja ajal tapeti 200 000–300 000 inimest, nendest enamus moslemid. Sajad tuhanded inimesed põgenesid, kas nendesse riigiosadesse, mida valitsus veel kontrollis, või üritati põgeneda naaberriiki Horvaatiasse või Lääne-Euroopasse.[1] NATO osalus selles konfliktis algas veebruaris 1992 tehtud poliitilise avaldusega, mis kutsus vaenupooli austama vaherahulepet, et lubada piirkonda ÜRO rahuvalvajaid.[2]

Mereväeoperatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Operatsioon "Maritime Monitor"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Operatsioonil "Maritime Guard" osalenud USS Theodore Roosevelt

Operatsioon kestis 16. juulist kuni 22. novembrini 1992. 10. juulil peetud Helsingi tippkohtumisel arutasid NATO välisministrid organisatsiooni osalemist ÜRO Julgeolekunõukogu kehtestatud sanktsioonide jälgimisel. Tervitades Lääne-Euroopa Liidu ministrite otsust asutada uus mereseireüksus, nõustusid NATO välisministrid välja saatma ka sarnase NATO üksuse. Lepiti kokku, et NATO teeb Lääne-Euroopa Liidu sõjalise üksusega tihedat koostööd.[2] NATO sõjalaevad patrullisid Aadria mere piirkonnas ja kontrollisid, et vaenupooled peaksid ÜRO Julgeolekunõukogu relvaembargost kinni. Sellele järgnes jõustamisoperatsioon "Maritime Guard". [3]

Operatsioon "Maritime Guard"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jätkuks seiremissioonile "Maritime Monitor" patrullisid NATO sõjalaevad Aadria merel, et sõdivad pooled peaksid kinni relvaembargost.[3] Kokku kontrollisid NATO ja Lääne-Euroopa Liidu väed, Aadria mere ja Otranto väina piirkonnas, 12.367 kaubalaeva. Nendest laevadest inspekteeriti lähemalt 1,032 alust. Üheksa laeva puhul leiti, et nende kaup on vastuolus ÜRO embargoga. Operatsioon lõppes 15. juunil 1993, kui algas NATO ja Lääne-Euroopa Liidu ühismissioon "Sharp Guard"".[4] Operatsioon kestis 22. novembrist 1992 kuni 15. juunini 1993. [3]

Operatsioon "Sharp Guard"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast NATO ja Lääne-Euroopa Liidu nõupidamist otsustati mõlema poole operatsioonid Aadria merel ühendada, et tagada ÜRO kehtestatud relvaembargost kinnipidamine.[3] NATO ja Lääne-Euroopa Liit kontrollisid majandussanktsioonide ja relvaembargo täitmist üle kolme aasta. See aitas konflikti ohjeldada ja tagada sobivad tingimused rahukõnelusteks. Missiooni vältel ei rikkunud mitte ükski laev relvaembargot. 22. novembrist 1992 kuni 18. juunini 1996 kontrolliti merel üle 6000 laeva ja 1400 laeva suunati kontrollimiseks sadamatesse.[5]

Õhuväeoperatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Operatsioon "Sky Monitor"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Operatsioonil "Sky Monitor" kasutatud Boeing E-3 Sentry

Operatsioon kestis 15. oktoobrist 1992 kuni 12. aprillini 1993. 9. oktoobril 1992 võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 781, millega kehtestati Bosnia ja Hertsegoviina õhuruumis kõikidele sõjalennukitele lennukeeld. Erandina olid lubatud ÜRO operatsioone toetavad sõjaväelennud ja humanitaarabi saatmine.[6] NATO sõjalennukid jälgisid, et ÜRO Julgeolekunõukogu poolt sõdivate poolte lennukitele kehtestatud lennukeelust Bosnia õhuruumis kinni peetaks. Sellele järgnes jõustamisoperatsioon "Deny Flight". [3]

Operatsioon "Deny Flight"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seiremissiooni "Sky Monitor" jätkuna jälgisid NATO sõjalennukid ÜRO kehtestatud lennukeelust kinnipidamist. Järgnenud lisandused operatsioonile "Deny Flight", sisaldasid õhuvägede otsest toetust ÜRO rahuvalvajatele ning õhurünnakuid, et tagada ÜRO resolutsioonide püsimine. 28. veebruaril 1994 sekkus NATO oma ajaloo esimesse lahingutegevusse, kui NATO hävitaja lasi alla neli Serbia lahingulennukit, kes rikkusid ÜRO kehtestatud lennukeeldu. Operatsioon algas 12. aprillil 1993 ja lõppes 21. detsembril 1995.[3]

Operatsioonid "Deadeye" ja "Deliberate Force"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Operatsioonid toimusid vastavalt 30.–31. augustini ja 5.–14. septembrini 1995. Pärast tugevat pommitamist ühel Sarajevo turuplatsil palusid ÜRO rahuvalvajad NATO õhuväe toetust. NATO lahingutegevus Bosnia serblaste õhukaitse vastu algas 30 augustil 1995. Kui lühiajaline sõjategevuse lakkamine ei toonud kaasa Bosnia serblaste vägede taandumist vastavalt ÜRO nõuetele, alustas NATO operatsiooni "Deliberate Force". Operatsiooni kohaselt hakkasid NATO väed pommitama Bosnia serblaste juhtimisstruktuure ja laskemoonaladusid. Tänu nendele õhurünnakutele nõustusid serblased osalema rahuläbirääkimistel.[3]

Rahuvalve- ja stabiliseerimisjõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahuvalvejõud IFOR[muuda | redigeeri lähteteksti]

NATO esimene rahuvalveoperatsioon, koodnimega IFOR (rahutagamisjõud), kindlustas Bosnia rahukokkuleppe kohaselt sõdivate poolte eraldatuse ja terve rahuvalveoperatsiooniga seotud tegevuste tarbeks ka turvalise keskkonna. Missioon kestis 20. detsembrist 1995 kuni 20. detsembrini 1996. Sellel ühismissioonil osales umbes 60 000 sõjaväelast 16 NATO liikmesriigist ja 17 muust riigist, sh Venemaalt. [3]

Stabiliseerimisjõud SFOR[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast operatsiooni "Joint Endeavour" lõppu ning ka algsete rahuvalveeesmärkide saavutamist otsustas NATO operatsiooni mahtu vähendada. Väiksem rahuvalvejõud, mis sai nimeks SFOR (stabiliseerimisjõud), vahetas välja senise IFOR-i.[3] SFOR-i peamine eesmärk oli rahu tagamiseks, säilitada turvaline keskkond. Algselt kuulus SFOR-i Bosnias umbes 32 000 sõjaväelast, mida oli umbes kaks korda vähem kui IFOR-il.[7]

Missioonide lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast olukorra paranemist ja Bosnia suveräänsuse suurenemist otsustas NATO oma stabiliseerimisjõu koosseisu vähendada. Operatsioon lõppes 2. detsembril 2004, kui Euroopa Liit võttis NATO-lt piirkonna enda kontrolli alla.[3] Euroopa Liidu poolt jätkatud missiooni nimeks sai ALTHEA, mis nägi ette 7000 sõjaväelase saatmise Bosniasse ja Hertsegoviinasse. Missiooni eesmärgiks oli turvalise keskkonna ja rahulepingu tingimuste täitmise tagamine.[8] 20. juunil 1998 alustatud operatsioon lõppes ametlikult 2. detsembril 2004. [3]

Kasutatud allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Bjarnason, Magnus. The War and War-Games in Bosnia and Herzegovina from 1992 to 1995. (2001),
  2. 2,0 2,1 JFC Naples/AFSOUTH, 1951-2009: Over Fifty Years Working For Peace And Stability, http://www.afsouth.nato.int/JFCN_Factsheets/JFC_Naples_history.html
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 nato.int, NATO’s Operations 1949 – Present http://www.aco.nato.int/resources/21/NATO%20Operations,%201949-Present.pdf
  4. globalsecurity.org, Operation Maritime Guard http://www.globalsecurity.org/military/ops/maritime_guard.htm
  5. manp.nato.int , Operation Sharp Guard http://www.manp.nato.int/NAVSOUTH/SharpGuardFactSheet.htm
  6. afhso.af.mil, NATO Operation Sky Monitor, http://www.afhso.af.mil/topics/factsheets/factsheet.asp?id=15870
  7. nato.int , Historyof the NATO-led Stabilisation Force (SFOR) in Bosnia and Herzegovina. http://www.nato.int/sfor/docu/d981116a.htm
  8. consilium.europa.eu, EU military operation in Bosnia and Herzegovina(Operation EUFOR ALTHEA),http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cmsUpload/080929%20Althea%20update%2011_EN.pdf