Kihnu

Allikas: Vikipeedia
Kihnu
Mererand Kihnu lõunaosas
Mererand Kihnu lõunaosas
Koordinaadid 58° 7′ 43″ N, 23° 59′ 5″ Ekoordinaadid: 58° 7′ 43″ N, 23° 59′ 5″ E
Pindala 16,38 km²
Pikkus 7 km
Laius 3,3 km
Rannajoone pikkus 36,2 km
Kõrgeim koht 8,5 m üle merepinna
Elanikke 570
34,8 in/km²
EE Kihnu.PNG

Kihnu on saar Liivi lahes. Kihnu kuulub Pärnu maakonda ja moodustab Kihnu valla. 1994. aasta seisuga on praegu saarel 4 küla 570 elanikuga.

Kihnu on võimalik sõita lennukiga (Pärnust), laevaga (Pärnust) ja praamiga (Munalaiust Tõstamaa lähedal), talvel üle jäätee (samuti Munalaiust).

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saare pindala on 16,38 km², koos ümbritsevate laidudega 16,65 km². Kõrgeim punkt asub vaid 8 meetrit üle merepinna. Mandrist eraldab Kihnut umbes 12 kilomeetri laiune Kihnu väin. Liivase ja kivise pinnaga saarel on nõmme- ja palumännikuid, palu-salumetsa, puis-, aru- ja rannaniite ning rannikul liivikuid.

Kihnu rannajoon ja tema lähedased laiud muutusid 2005. aasta jaanuaritormi tagajärjel palju. Niisugune torm tabas saart viimati üle 75 aasta tagasi.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saart on esimest korda mainitud 1386 (Kyne), asustuse kohta on teateid aastast 1518.

Halduslikult kuulus Kihnu keskajal Saare-Lääne piiskopkonna, Vana-Pärnu kihelkonna Audru ametkonda. Liivi sõjas käis Kihnu käest kätte: 1562–1565 kuulus Taanile, 1565–1575 ja 1582–1600 Rzeczpospolitale, 1575–1582 Moskva tsaaririigile. 1600–1710 oli saar nagu kogu Eestigi Rootsi Kuningriigi koosseisus, olles 16271680 algul von Thurni ja seejärel de la Gardie eravaldus. 1710. aastal läks Kihnu Vene tsaaririiki.

1624. aastal on esmakordselt mainitud Kihnu Püha Nikolai kabelit. 1642 asutas Pärnu krahvinna Magdaleena Thurn zu Walsasina Kihnu Püha Nikolai kiriku. Kihnu algne kirik oli puust õlgkatusega ehitis, kus aegajalt Audru kiriku koguduse õpetaja käis jumalateenistust pidamas.

Venemaa keisririigi Liivimaa kubermangus kuulus Kihnu, Kihnu kroonumõisa. 1784. aastal ehitati Kihnu uus kivist kirik. Aastatel 1846–1847, usuvahetusliikumise ajal läks suur enamus vene õigeusku üle ja luteri Kihnu Püha Nikolai kirik kasutusele vastloodud õigeusukoguduse kirikuna. 1848. aasta märtsis asutati Riia piiskopi Filareti poolt Kihnu õigeusu kihelkond.

Kihnu saare lõunatipul Pitkänä neemel asub 1865. aastal malmosadest monteeritud Kihnu tuletorn.

Alates 1930. aastast[1] kasutati saart väljasaadetavate asukohana, teiste hulgas viibis seal Ned de Baggo[2]. Suvistepühade puhul 1934 korraldas üks Pärnu noorteselts ekskursiooni Kihnule väljasaadetavate eluga tuvumiseks koos rahvapeo ja näidendi ettekandmisega[3]. 22. augustil 1934 valiti Tartu Vanemuise aias suveprintsiks Kihnu saarele saadetud Karl Jänes, kellel selleks puhuks võimaldati ajutiselt Tartusse naasta.[4]

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kihnu kultuuriruum kuulub UNESCO suulise pärandi meistriteoste nimekirja. Kihnu kultuuri silmapaistvamad näited on rahvarõivad, ülalistmine ning paljud traditsioonilised käsitööoskused.

Haridus[muuda | redigeeri lähteteksti]

31. augustil 2006. aastal avati Kihnus läbi aegade esimene lasteaed, milles käis sel ajal 17 mudilast. Lasteaia ruumid rajati koolimaja suurde saali, sest kehalise kasvatuse tunde peetakse rahvamajas.

Lasteaia rajamiseks kulunud 1,3 miljonist kroonist ligi neljandiku ehk 350 000 krooni sai vald hasartmängumaksu regionaalsete investeeringute toetamise projektist. Põhiosas valmisid lasteaiaruumid aga laenurahaga.

Tuntud kihnlasi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Virve Köster (Kihnu Virve)

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Pealinnast välja! Rahvaleht, 4. jaanuar 1930, nr. 2, lk. 4
  2. Eesti "sahhalinistide" keskel. Esmaspäev, 13. november 1933, nr. 46, lk. 5
  3. Suur väljasõit Kihnu. Hommikleht, 19. mai 1934, nr. 111, lk. 1.
  4. Kihnu Jänes Tartu suveprintsiks. Vaba Maa, 23. august 1934, nr. 197, lk. 3.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]