Rembrandt

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Hollandi kunstnikust. Teiste tähenduste kohta vaata Rembrandt (täpsustus)

Rembrandt van Rijn
Rembrandt Harmensz. van Rijn 135.jpg
Rembrandti autoportree
Sünninimi Rembrandt Harmenszoon van Rijn
Sünniaeg 15. juuli 1606
Leiden
Surmaaeg 4. oktoober 1669
Amsterdam
Rahvus hollandlane
Tuntud teoseid "Doktor Tulpi anatoomialoeng", 1632
"Autoportree Saskiaga", umbes 1635
"Belsatsari pidusöök", umbes 1635
"Danae", 1636
"Öine vahtkond", 1642
"Juudi pulm", 1665
"Kadunud poja tagasitulek", umbes 1669

Rembrandt Harmenszoon van Rijn (15. juuli 1606 Leiden4. oktoober 1669 Amsterdam) oli üks Euroopa tuntumaid maalikunstnikke ja Hollandi maalikunsti tuntuim esindaja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rembrandti autoportree 1630. aastast
Ofort, 41×41 mm

Rembrandt sündis 1606. aastal Leidenis Harmen Gerritszoon van Rijni ja Neeltgen Willemsdochter van Zuytbroucki üheksanda lapsena. Tema isa oli veskiomanik ja ema pagari tütar ning perekond oli üpris heal järjel. Emapoolsed sugulased jäid katoliiklasteks isegi pärast Madalmaade kodanlikku revolutsiooni.

Peatselt pärast Leideni Ülikooli astumist katkestas Rembrandt filosoofiaõpingud. Soovides saada maalikunstialast õpetust, asus ta õppima Leideni katoliiklasest maalija Jacob van Swanenburgi käe alla. Tema juures õppis Rembrandt järgnevad kolm aastat, omandades põhilised maalimisvõtted. Kahjuks pole avastatud Rembrandti töid sellest perioodist ning Jacob van Swanenburgist on liiga vähe teada, et otsustada õpetaja mõju üle Rembrandti stiili kujunemisele.

Järgnevalt õppis Rembrandt pool aastat Amsterdamis Itaalias õppinud ning ajaloolistele, mütoloogilistele ja piibellikele süžeedele spetsialiseerunud Pieter Lastmani (15831633) juures. Ta naasis pärast õpingute lõppu Leidenisse, kus avas kas 1624. või 1625. aastal stuudio, mida ta jagas oma sõbra ja kolleegi Jan Lievensiga (16071674).

1627. aastal saabus Leidenisse Constantijn Huygens (15961687), kes oli tuntud luuletaja, helilooja, õpetlane ja valitsusametnik ning kelle kiidusõnad Rembrandti teoste aadressil kasvatasid kiiresti kunstniku kuulsust ja ujutasid ta peatselt üle paljude tellimustega.

Kuulsuse kasv võimaldas Rembrandtil võtta enda juurde õpilasi, kes omandasid väga kiiresti kunstniku meisterliku maalimisstiili, nii et isegi tänapäeval on kunstiajaloolastel kohati väga raske vahet teha, kas tegu on Rembrandti või mõne tema õpilase tööga. Näiteks maali "Kuldse kiivriga mees" peeti pikka aega Rembrandti teoseks ja alles hiljuti leiti, et teose tegelik autor on mõni kunstniku õpilane.

"Autoportree Saskiaga", 1635–1636
Õli lõuendil
161×131 cm
Gemäldegalerie, Dresden

1631. aasta lõpus kolis Rembrandt Amsterdami, kus asus praktiseerima professionaalse portreekunstnikuna. Teda saatis suur edu ja ta hakkas koostööd tegema kunstimüüja Hendrick van Uylenburgiga. Aastal 1634 abiellus ta viimase nõo Saskia van Uylenburgiga. Aastal 1634 sai Rembrandtist ka Amsterdami linnakodanik ning kohaliku kunstnike gildi liige.

Saskiaga abiellumisest tingitud seisusliku tõusu tõttu võeti Rembrandt kõrgemas seltskonnas vastu kui võrdne. Jõukuse andsid Saskia varandus ning õpetajatööst ja maalide müümisest laekuv raha.

Aastal 1635 kolisid Rembrandt ja Saskia oma majja. Aastal 1639 kolisid nad uuesti ja seekord veelgi esinduslikumasse majja (selles majas asub tänapäeval Rembrandti majamuuseum) ning sellest sai hiljem ka peamine finantsraskuste põhjus. Rembrandti suurest sissetulekust oleks pidanud hõlpsasti piisama, kuid ta kulutused kasvasid koos ta sissetulekutega. Ta ostis oksjonitelt kokku luksusesemeid ning kunstiteoseid, millest paljusid kujutas ka oma maalidel.

Tegemist oli esimese tööga, mille Rembrandt signeeris oma täisnimega.
"Doktor Tulpi anatoomialoeng", 1632
Õli lõuendil
169,5×216,5 cm
Mauritshuis, Haag

Paari tabasid esimesed mured, kui nende poeg Rumbartus 1635. aastal mõne kuu vanuselt suri. Nende 1638. aastal sündinud tütar Cornelia suri kolme nädala vanuselt. Aastal 1640 sündis neil teine tütar, kellele nad panid samuti nimeks Cornelia. Ta suri veidi üle ühe kuu vanuselt. Alles nende neljas laps, Titus, kes sündis 1641. aastal, kasvas suureks. Saskia suri 1642. aastal peatselt pärast Tituse sündi arvatavasti tuberkuloosi.

1640. aastate lõpus hakkas Rembrandt läbi käima endast palju noorema Hendrickje Stoffelsiga, kes oli varem olnud tema teenijanna. Aastal 1654 said nad tütre Cornelia.

Rembrandt elas üle oma võimete ja ostis kunstiteoseid (vahel isegi enda varasemaid töid). Pillav elu viis ta pankrotti ja ta kunstikollektsiooni sundmüüki. Müüki läinud esemete nimekiri on säilinud ja annab Rembrandti kollektsioonist üsna hea ülevaate. Kuna paljud kunstiteosed müüdi aga naeruväärselt madala hinnaga, pidi Rembrandt müüki panema ka oma maja ja leidma endale tagasihoidlikuma eluaseme.

Aastal 1663 suri Hendrickje, kellega Rembrandt elas vabaabielu, ja 1668 suri Rembrandti poeg Titus. Rembrandt suri 63-aastasena 4. oktoobril 1669.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

"Öine vahtkond", 1642
(Frans Banning Cocqi ja Willem van Ruytenburchi kompanii)
Õli lõuendil
359×438 cm
Rijksmuseum, Amsterdam

Rembrandti esimesed Leidenis loodud teosed peegeldavad tema õpetaja, Amsterdami kunstniku Pieter Lastmani mõjusid, kuigi enne Lastmaniga kohtumist õppis Rembrandt kolm aastat Jacob van Swanenburghi käe all. Rembrandti selle perioodi töid iseloomustavad tugevad selged kontuurid, heroilised karakterid ja suur dramaatika.

Aastal 1626 valmis Rembrandti esimene ofort.

1630. aastate alguses täiustas Rembrandt oma pooltoonide kasutamise oskusi. Sel ajal tegi ta ka esimesi katsetusi suuremõõtmeliste teostega. Samas müüs ta suurtes tiraažides graafikat, millega püüdis tagada tuntust.

Tema esimene suur grupiportree "Doktor Tulpi anatoomialoeng" (1632) leidis suurt tunnustust. Järgmised tööd tegid ta veel tuntumaks ning ja tellijate ring kasvas kiiresti.

Tolleaegse tähtsa kunstiasjatundja Constantijn Huyghensi kaudu sai Rembrandt tellimusi Hollandi valitsejalt Stadtholderilt viie suure Kristuse kannatuslugu kujutava maali valmistamiseks.

Aastal 1642 lõpetas Rembrandt oma suurima (3,6×4,4 m) ja kuulsaima teose "Öine vahtkond". See märkis tema loomingus ühtlasi pöördepunkti, mille tõid kaasa armastatud naise surm, populaarsuse langus ja majandusliku olukorra halvenemine.

1640.1650. aastatel tegeles Rembrandt peamiselt ofortide valmistamisega ja kujutas oma teostel sageli maastikke. Ta ei kustutanud oma esialgse visandi jälgi ja nii jäid gravüüride loomisel kasutatud töövõtted nähtavaks. Jooned muutusid järjest laiemaks ja vabamaks.

Rembrandti hilisemaid teoseid iseloomustas kompositsiooni lihtsustumine ja varasemast veelgi rikkalikum ning peenem värvikäsitlus, mis avaldus eriti nägudel.

Kristus haigeid tervendamas
Laiemalt tuntud nime all "Sajakuldnaleht" selle eest makstud hiigelsumma järgi
u. 1648–1650
Ofort

Omapärane valgusekäsitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rembrandtile oli iseloomulikuks omapärane valgusekäsitlus. Ta ei valgustanud kogu maali, vaid ainult osa sellest. Samas puudus tihti valgusallikas ja kujutatud objekt näis valgust justkui seestpoolt kiirgavat.

Õpilased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rembrandtil oli palju õpilasi, nende seas Ferdinand Bol (16161680), Govert Flinck (16151660), Gerrit Dou (16131675), Nicolaes Maes (16431693) ja Aert de Gelder (16451727).

Tema võimekaim õpilane oli Carel Fabritius (16221654), kes elas oma elu lõpus Delftis ning oli tähtis ühenduslüli Rembrandti ja Johannes Vermeeri (16321675) vahel.

Tsitaate õpilastelt[muuda | redigeeri lähteteksti]

1678. aastal kirjutati "Öise vahtkonna" kohta:

See on oma mõttelt nii maalijalik, nii hoogsa liikumisega ja nii võimas, et selle kõrval rippuvad pildid näivad "mängukaartidena".

Üks Rembrandti õpilane

Rembrandt tegi enam kui 100 autoportreed nii maalide, ofortide kui ka joonistuste kujul.

Autoportreed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rembrandt lõi endast enam kui 100 autoportreed oma eri eluetappidel ja neid portreesid võib vaadata kui omalaadset autobiograafiat.

Tema varasemad autoportreed olid tihti ainult visandid ja käeharjutused ning püüdsid tabada kiirelt mööduvaid hetki. Esimestel Amsterdamis veedetud aastatel ilmus portreedesse aga ka oma jõukuse eksponeerimist ja mõningast rahulolu (näiteks "Autoportree Saskiaga"). Hiljem lisandus portreedesse rohkem väärikust (näiteks autoportree, mis sarnaneb Tiziani maaliga "Ariosto"). Viimastel autoportreedel kujutab Rembrandt end rahulikus poosis, kuid endiselt väga elavate värvidega.

Nimi ja allkiri[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rembrandti varasemad tööd olid signeeritud kas tähega "R" või monogrammiga "RH" (Rembrandt Harmenszoon ehk Rembrandt Harmeni poeg). Alates aastast 1629 olid teosed signeeritud tähekombinatsiooniga "RHL", kus "L" tähendas arvatavasti Leidenit. Üks 1632. aasta ofort kannab signatuuri "RHL-van Rijn", kuid järgmistele töödele kirjutas ta nime Rembrant, millele ta 1633. aastal lisas d-tähe. Sellest lisandusest hoolimata kasutati Rembrandti eluajal tema kohta käinud dokumentides ikkagi nimekuju Rembrant.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]