Paul Pinna

Paul Otto Hermann Pinna (3. oktoober (vkj 21. september) 1884 Tallinn – 29. märts 1949 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja ja teatrijuht.

Teda on nimetatud "alguste alguseks", "muusade lemmikuks", "eesti kutselise teatri isaks".^[viide?]

Pinna oli üks neist, kes panid 1906. aastal alguse kutselisele Estonia teatrile.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pinna sündis Tallinna linnaametnike peres. Ta õppis Tallinna linnakoolis ja lõpetas 1916. aastal eksternina Tallinna Reaalkooli.

Aastatel 1910–1911 andis koos Theodor Altermanniga välja teatriajakirja Näitelava.

Teatritegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Lavategevust alustas ta 1899. aastal Estonia Seltsis.

1906. aastal oli ta kutselise Estonia teatri üks rajajaid ja juhte ning lavastas ja näitles seal kuni 1914. aastani.

Täiendas end 1908. aastal Berliinis Emanuel Reicheri teatrikursustel, hiljem käis õppereisidel Peterburis, Pariisis ja Brüsselis.

1914. aastal siirdus ta lahkhelide tõttu Venemaale, kus töötas samuti teatritruppidega.

Esimese maailmasõja puhkemisel naasis Eestisse ning leidis eest olukorra, kus Estonia teater oli muudetud hospidaliks ning osa meesnäitlejatest olid mobiliseeritud sõjaväkke. Pinna otsustas teatritegevust jätkata Moskvas, ent juba järgmisel aastal tuli kodumaale tagasi, et elavdada Eesti teatritegevust.

Vabadussõja ajal sidus ta end Draamateatriga, kus töötas aastatel 1918–1921 komandandi, näitleja ja lavastajana.

1923. aastal pani ta aluse Rahvateatrile, kus osalesid asjaarmastajatest näitlejad. Rahvateater polnud eriti populaarne ning 1927. aastal läks see pankrotti. Karl Jungholzi kutsel jätkas ta teatritegevust Estonias.

Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti ta tööpataljoni, hiljem määrati Eesti NSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse.

Pärast sõja lõppu töötas ta elu lõpuni Estonias.

Paul Pinna on maetud Metsakalmistule. Pinna ärasaatmine Estonia kontserdisaalis ja matus toimus 1. aprillil 1949 koos 28. märtsil 1949 lahkunud Agu Lüüdiku matusega. ^[1]