August von Kotzebue

  Teksti allikas: http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=1&do=autor_ylevaade&aid=55

August von Kotzebue

August Friedrich Ferdinand von Kotzebue (vene keeles Коцебу, Август Карлович) (3. mai ukj 1761 Weimar– 23. märts ukj 1819 Mannheim) oli Saksa näitekirjanik, prosaist, publitsist, teatrijuht ja Venemaa keisririigi riigiametnik. Otto von Kotzebue ja Alexander von Kotzebue isa. Tegutses mõnda aega ka Eestis.

Elulugu

August Friedrich Ferdinand von Kotzebue sündis Saksamaal Weimaris jõuka kaupmehe ja saatkonnanõuniku Lewin Karl Christian Kotzebue (1727–1761) ja Anna Christina Krügeri (1736–1827) pojana. Ta õppis esmalt Weimari gümnaasiumis, mille professoriks oli tema onu Johann Karl August Musäus, tuntud valgustuskirjanik ja muinasjuttude autor.

Aastatel 1777–1779 õppis ta Jena ja Duisburgi ülikoolis õigusteadust, tegeldes samal ajal ka kirjandusega. Oma debüüdi tegi 16-aastaselt Christoph Martin Wielandi ajakirjas Der Teutsche Merkur.

Kotzebue osales Jena üliõpilaste harrastusteatri töös ning asutas hiljem Duisburgis tudengiteatri.

Aastal 1779 rajas ta Jenas kirjandusklubi (Dichterclub) ja astus kohaliku saksa seltsi liikmeks.

1780. aastast töötas Kotzebue Weimaris advokaadina.

Tegevus kultuurialal

Aastal 1781 sai Kotzebue tööle Peterburi kindralkuberneri ja sealse saksa teatri direktori F. W. von Baueri erasekretäri kohale. Pärast von Baueri surma 1783. aastal, asus Kotzebue elama Tallinna, kus töötas ülemapellatsioonikohtu asessorina. 1785 tõusis ta kubermangumagistraadi presidendi ametikohale, omandas ühtlasi Vene päriliku teenistusaadliseisuse ning aadlipatrikli ja abiellus Tallinna komandandi ja Kiideva mõisniku kindralleitnant Reinhold Wilhelm von Esseni tütre Friederike Julie Dorothea von Esseniga (1763–1790).

Aastal 1784 asutas Kotzebue Tallinnas asjaarmastajate teatri (Liebhabertheater), mille tegevusest võttis teiste seas osa toonane Tallinna gümnaasiumi ladina keele professor Friedrich Gustav Arvelius, hiljem ka krahv Peter Manteuffel. Teater avati 8. detsembril 1784 Kanuti gildi majas näidendiga "Die beiden Zauberer". Asjaarmastajate teatri kulul anti 1790. aastal välja Arveliuse „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramatu“ 10 000 eksemplari, mida levitati talurahvale tasuta. Tallinnas valmis mitmeid menukaid näidendeid ja ka melodraama "Menschenhass und Reue" (1789), millega Kotzebue pani aluse oma laiemale tuntusele.

Aastal 1790 avaldas saksa valgustuskirjaniku A. von Knigge nime all paskvilli "Doctor Bahrdt mit der eisernen Stirn", mis kahjustas tugevasti tema mainet. Samal aastal loobus ta riigiteenistusest ning sõitis Pariisi. Seda kajastab reisikiri "Meine Flucht nach Paris im Winter 1790" (1791).

Seosed Eestimaaga

1792. aastal naasis Kotzebue Eestimaale. Tallinna kuberner Heinrich Johann Fabian von Wrangell pantis 1. märtsil 1792 (17 500 hõberubla eest 87 aastaks) riiginõunikuna Eestimaa kubermangu magistraadi presidendi ametis olnud Kotzebuele Koppelmaa mõisa Keila kihelkonnas, kuid juba 4. aprillil 1794 loovutas ta pandi edasi hilisemale Tallinna bürgermeistrile ja sündikule Heinrich Johann von Strahlbornile.

16. juulil 1794 abiellus ta Oleviste kirikus Christine Gertrude von Esseniga (sünd. Krusenstern) (1769–1803).

Aastal 1795 lahkus Kotzebue tervislikel põhjustel riigiteenistusest ning elas kaks aastat Virumaal oma väikeses maamõisas Friedenthalis Jõhvi lähedal, kuhu rajas ka harrastusteatri.

Tegevus Euroopas

Aastal 1798 sõitis ta perega Viini, kus töötas viis kuud õueteatri direktori ja intendandina ning sai seejärel Austria keisrilt Franz II-lt eluaegset pensioni.

1799. aastal elas A. von Kotzebue põgusalt Weimaris, mille lähedale ostis endale maja. Samal aastal ilmus trükist tema pamfletilik näitemäng "Der hyperboreeische Esel".

Pagendus Siberisse ja naasemine

1800. aastal, pärast Venemaale naasmist, vahistati Kotzebue Palanga lähistel, kust saadeti poliitiliselt kahtlase isikuna (jakobiinlus) Siberisse. Paari kuu möödudes sai Kotzebue keiser Paul Ilt, kellele meeldinud tema teos Der alte Leibkutscher Peter des Dritten (1799), armu ning hüvituseks ka Vooru kroonumõisa Tarvastu kihelkonnas Liivimaal. Lisaks nimetati ta Peterburi saksa õukonnateatri direktoriks. Värvikast Siberi-seiklusest kõneleb tema autobiograafiline teos Das merkwürdigste Jahr meines Lebens (1801). Pärast Paul I-le tehtud atentaati aastal 1801 loobus Kotzebue teatrijuhi ametist ning asus elama sünnilinna Weimarisse.

Tegevus Saksamaal

Weimaris üritas Kotzebue (kirjandus)seltskonnas tulutult läbi lüüa. Konflikt J. W. Goethega, kes soovis lavastada tema 1803. aastal kirjutatud komöödiat Die deutschen Kleinstädter), paisus näidendis leiduvate irooniliste vihjete tõttu Goethe ja vararomantikute aadressil sedavõrd, et ta lahkus 1802. aastal Berliini. Nimetatud 1803 Preisi Teaduste Akadeemia erakorraliseks liikmeks (1812 sai temast auliige), andis Kotzebue Berliinis koos Garlieb Merkeliga välja ajakirja Der Freymüthige (1804–1806), kuid loobus peagi tüli tõttu koostööst. 1803–1804 viibis ta Pariisis, seejärel Liivi- ja Eestimaal, Saksamaal ning Itaalias. Itaalia-reisi käsitleb 1805. aastal ilmunud teos "Reisimälestused Liivimaalt Rooma ja Napolisse" (Erinnerungen von einer Reise aus Liefland nach Rom und Neapel).

Seosed Eestimaaga 2

1804 aastal, aasta pärast abikaasa surma Berliinis, abiellus A. von Kotzebue Otto Wilhelm von Krusensterni Lohu mõisas sündinud tütre Wilhelmine Friederike von Kurselliga (1778–1852) ja asus elama naise kaasavaraks saadud Järlepa mõisa Eestimaal, kuhu rajas ka koduteatri.

Tegevus Prantsusmaal

Samal aastal sõitis A. von Kotzebue Pariisi, kust põgenes pärast Napoleoni võitu 1806 taas Eestimaale.

Seosed Eestimaaga 3

Aastani 1813 elas ta Vardi mõisas Nissi kihelkonnas Eestimaal, kuhu rajas samuti koduteatri. Vardil tegeles A. von Kotzebue aktiivselt nii kirjandusega, andes välja Napoleoni-vastaseid ajakirju Die Biene (1808–1809) ja Die Grille (1811–1812), kui ka põllumajandusega. Pidevalt töötav kutseline teater Tallinnas õnnestus rajada alles 1809 Laiale tänavale ehitatud uues hoones. Samal aastal kutsus ta Eestisse maalikunstniku ja graafiku Carl Sigismund Waltheri (1783–1866), kes asus tööle Vardi mõisas ja Hageri poistepansionis joonistusõpetajana ja maalis Eestis olles üle 20 altarimaali.

1812–1813 töötas taas teatrijuhina ning andis 1813 välja ajalehte "Vene-Saksa Rahvaleht" (Russisch-Deutsches Volksblatt.)

Atentaat

Pärast Napoleoni kaotust nimetati Kotzebue 1814. aastal Venemaa peakonsuliks Preisimaal Königsbergis, kus ta asus ühtlasi tööle sealse teatri kunstilise juhi kohale. Venemaa peakonsulina koostas ta igakuiseid aruandeid keiser Aleksander I-sele olukorrast Preisimaa kuningriigist ja ka Prantsusmaalt idapoole levivatest poliitilistest ideedest.

1817 edutati Peterburis Venemaa välisministeeriumi riiginõunikuks. Sestpeale viibis Kotzebue Venemaa keisri isikliku referendina Saksamaal Weimaris, kus asutas nädalalehe Das Litterarische Wochenblatt. Ajalehes ilmunud ägedate sõnavõttude pärast Saksamaa üliõpilasühingute poliitiliste sihtide ning demokraatia ja sõnavabaduse vastu oli Vene keisri spiooniks peetud menukirjanik Saksamaa liberaalsetes ja rahvuslikes ringkondades väga vihatud. 1819. aastal kolis Mannheimi. Sama aasta 23. märtsil tegi Jena teoloogiatudeng Karl Ludwig Sand (1795–1820) talle kui "isamaa reeturile" ja "noorsoo kiusatusse ajajale" pistodaga atentaadi. Sündmuse ajel hakati Saksa Liidumaades liberaalseid ja rahvuslikke püüdlusi jõuliselt maha suruma.

Perekond

August von Kotzebue oli kolm korda abielus ja tal oli kokku 18 last, neist üks poeg ja kolm tütart surid noorena.

21. veebruaril 1785. aastal abiellus Kiiklas Friederike Julie Dorothea von Esseniga (1763–1790), kes oli Tallinna komandandi ja Kiideva mõisniku kindralleitnant Reinhold Wilhelm von Esseni tütar. Abielust sündisid:

• Wilhelm von Kotzebue (1785–1812), tsaar Aleksander I tiib-adjutant ja kindralstaabi juhataja 1812 Polotskis
• Otto von Kotzebue (1787–1846), Triigi mõisnik, maadeuurija ja mereväeohvitser, kes osales ka Adam Johann von Krusensterni ekspeditsioonil 1803–1806.
• Moritz von Kotzebue (1789–1861; ru), kindralleitnant, Ivangorodi komandant, senaator, maadeuurija ja kirjanik, osales Adam Johann von Krusensterni ekspeditsioonil 1803–1806.

16. juulil 1794. aastal abiellus Tallinna Oleviste kirikus Varangu mõisa pärijanna Christina Gertrude von Krusenstierniga (1769–1808), kes oli Adam Johann von Krusensterni onutütar ja varem abielus olnud Erra ja Tudu mõisniku, maanõuniku Karl Philipp von Esseniga (1754–1813). Abielust sündisid

• Amalie Sophie von Kotzebue (1795–?),
• Emilie von Kotzebue (1797–1866)
• August von Kotzebue (1799–1876), kindralmajor, abiellus 1842 paruness Emma Charlotte von Stempeliga, kindralmajor Paul von Kotzebue (1845–1896) isa.
• Krahv Paul Demetrius Kotzebue (1801–1884; ru), kindraladjutant (aastast 1874 krahv), Odessa sõjaväeringkonna vägede ülemjuhtaja, Varssavi kindralkubermangu kindralkuberner (1874–1880), Ravila mõisnik

7. augustil 1804. aastal abiellus kirjaniku Wilhelmine Friederike von Kurselliga (sünd. Krusenstern, 1778–1852), kes oli Otto Wilhelm von Krusensterni Lohu mõisas sündinud tütar, Leedi ja Mõisamaa mõisniku major Moritz von Kurselli (1776–1834) esimene abikaasa. Abielust sündisid:

• Karl von Kotzebue (1805–1896), tõeline riiginõunik, Kernu mõisniku ja diplomaadi Ernst von Kotzebue (vene: Эрнст Карлович Коцебу; 1838–1914) isa, Venemaa kindralleitnandi Paul von Kotzebue (vene: Павел Аристович фон Коцебу; 1865–1933) vanaisa
• Friedrich von Kotzebue (1808–1875), tõeline riiginõunik
• Georg von Kotzebue (1810–1875), kindralmajor, abiellus 1843 Ingliste mõisniku tütre Hedwig Charlotte Eveline von Staaliga (1824–1871)
• Wilhelmine von Kotzebue (1812–1851), abiellus 1832. aastal Adam Johann von Krusensterni poja, viitseadmirali ja polaaruurija Paul Theodor von Krusensterniga (1809–1881).
• Wilhelm von Kotzebue (1813–1887; ru), Venemaa diplomaat ja publitsist, Oru mõisnik.
• Alexander von Kotzebue (1815–1889; ru), Baieri haru esivanem, maalikunstnik, professor, abiellus 1845 Järlepa ja Umbru mõisniku Friedrich Philipp von Krusensterni tütre Charlotte Emilie Johanna von Krusensterniga (1824–1903)
• Eduard von Kotzebue (1819–1852)

Välislingid

• Elulugu Eesti vanema kirjanduse digitaalse tekstikogu lehel
• Väljavõte Eestimaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust
• Armukade naine Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR
• Suured segadused Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR
• Õepoeg Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR
• Piirjärwe rentnik Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR
• Virrvarr Teos digiteerituna digitaalarhiivis DIGAR