Valter Ojakäär

Allikas: Vikipeedia
Valter Ojakäär
Sünniaeg 10. märtsil 1923
Sünnikoht Pärnu

Valter Ojakäär (sündinud 10. märtsil 1923 Pärnus) on eesti helilooja ja publitsist.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valter Ojakäär sündis 1923. aastal Pärnus, 1940. aastal pärast juunipööret ja Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt astus komsomoli ning kaasati 1941. aasta juunis Eestis moodustatud Pärnu hävituspataljoni, millega osales Liivamäe lahingus.

1956 Tallinna Riiklik Konservatoorium õppis Mart Saare ja Heino Elleri kompositsiooniklassis. Mänginud klarnetit ja saksofoni mitmes orkestris ja ansamblis.

19451970 Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio estraadiorkestri saksofonirühma kontsertmeister.

19641967 ja 19751980 Tallinna Riikliku Konservatooriumi levimuusikaajaloo- ja orkestratsiooniõppejõud.

19821992 juhatas bigbändi "Kalev".

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valter Ojakäär on tutvustanud aastakümneid levi- ja džässmuusikat ajakirjanduses, raadios ja televisioonis.

Aastast 1958 regulaarsed saated Eesti Raadios, neist 2009. aasta septembrini kestnud sari "Helisev kroonika" algas 1971. Mitu saatesarja ka Eesti Televisioonis. Stsenaariumid telefilmidele "Helisev päev" (esimene ETV muusikafilm, 1960), "Vanu viise veeretades" (kolmeosaline sari Eesti levimuusikaajaloost, 1996), "Nostalgia" (30 aastat ajaloolisest Tallinna džässifestivalist, kus esines Charles Lloydi kvartett, 1997).

Helilooming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süit altsaksofonile ja kammerorkestrile
Duettino per due quartetti
  • 1973 romansitsükkel "Klaasmaastikud" (A.Kaalepi tekst)
  • 1977 muusikal "Suveöö ilmsi"
  • 1980 muusikal "Winnetou"
  • 1986 džässvariatsioonid saksofonikvartetile
  • 1987 operett "Maskeraad Ungrus" (Ardi Liivese libreto)
  • 1988 akordionipala "Liblika lend"

Ojakäär on kirjutanud ka mitmeid levilaule, millest kuulsamad on "Oma laulu ei leia ma üles", "Sõit pilvelaeval" (kuulus 2004 laulupeo kavva), "Meeletu maailm", "Olematu laul" jt.

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valter Ojakäär koostas aastaid ilmunud laulikutesarja "Laulge kaasa!". Avaldanud levimuusika alaseid raamatuid:

See raamat on esimene katse vaadelda ajaloolise tervikuna Eesti levimuusika algusaastaid, selle arengut 1940. aastateni. Rahvusliku ärkamisaja lõpul hakkasid levima esimeste eesti heliloojate rahvalikud laulud. Linna- ja maarahva meelt lahutasid laulu- ja mänguseltside koorid ja orkestrid. Rahvalikud ringmängud taandusid järk-järgult seltskonnatantsude ees, kuni 20. saj. moetantsude laine tõi kaasa uueaegse tantsumuusika ning saksa, hiljem ameerika lööklaulude ja džässi mõjutusi. Palju tähelepanu on pööratud 1920.-1940. aastate tantsuorkestreile ning leviheliloojaile ja -lauljaile, heliplaatidele ja nooditrükistele, ka ringhäälingule ja lõbustusasutustele. Raamatus käsitletakse ka mitmete teenimatult unustatud levimuusikute elu ja tegevust.
  • 2003 "Omad viisid võõras väes" (2. osa) raamat Eesti levimuusika ajaloost 1940-1945 kirjastus Ilo
Järg raamatule "Vaibunud viiside kaja", milles vaadeldi eesti levimuusikat tema juurtest kuni esimese iseseisvusaja lõpuni. Käesolev köide käsitleb aastaid 1940-1945, mil Eesti kaotas oma iseseisvuse, mil kaks vallutajat tõid Teise maailmasõja Eesti pinnale ja sundisid eestlased sõdima võõrvägedes - ühed ühel, teised teisel poolel. Kaheks oli rebitud ka Eesti muusikaelu. Pool sajandit tunnistati ainult Nõukogude tagalas lauldud, mängitud ja loodud muusikat. Siiapoole rindejoont jäänut kattis vaikimise vaip, mida autor on püüdnud jõudumööda kergitada.
  • 2008 "Sirp ja saksofon"

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ojakääru abikaasa on pianist Heljo Sepp, emeriitprofessor. Nende poeg on raadioajakirjanik Jaak Ojakäär.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]