Akordion

Allikas: Vikipeedia
Akordion
{{{nimi}}}
Liigitus

Aerofonid/Vabad aerofonid/Klahvpillid

Sugulaspillid

Bandoonium, kontsertiina, harmoonium,

Muusikuid

Akordionistide loend

Pillimeistreid

Höhner, Weltmeister, Excelsior, jne

Akordion on käeshoitav lestkeeltega pill, kus heli tekitavad häälestatud teraslehekesed, mis võnguvad kui lõõtsad suruvad õhu nende vahelt läbi. Paremal pool lõõtsa on klaviatuur või nupuread, vasakul pool nupuread bassinootide ja -akordide mängimiseks. Akordionimängijat nimetatakse akordionistiks.

Esimesed akordionid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oma Handäoline patenteeris Christian Friedrich Ludwig Buschmann 1821. aastal. Seda mängiti kangitaoliste klahvide abil. Akkordion, millel olid saateakordid samal põhimõttel nagu Buschmannil, lõi Viini muusik Cyrillius Demian 7 aastat hiljem. 1852. aastal lisas Busson pillile klaveritüüpi klahvistiku.

Veel 20. sajandi alguses oli akordion rahvapill, mida mängiti kohvikutes, tantsusaalides ja music hall'is. 1931. aastal avati akordionistide kool Saksamaal, Trossingeni linnas. Koha valis Höhneri akordionitehas. Briti akordionistide kolledž avati 1936. aastal.

Tänapäeva akordion[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäevase 120 bassiga pilli Stradella töötas esimesena välja itaallane Mariano Dallape 1876. aastal. Sellel on 2 rida bassinuppe ja 4 rida akordinuppe.

120-bassiga akordion: 1. rida – abirida (suur terts), 2. rida – põhibass, 3. rida mažoorkolmkõla, 4. rida minoorkolmkõla, 5. rida dominantseptakord, 6. rida vähendatud septakord

Valmistatakse väga erinevat tüüpi pille:

Nuppakordioni hääleulatus on suurem kui klahvidega akordionil, sest nupud on klahvidega võrreldes palju väiksemad. Enamik uuemast akordionimuusikast ongi kirjutatud nuppudega akordionile ja klahvidega akordionil on paljusid neist teostest raske või isegi võimatu mängida[1].

Registrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Akordionil on klaviatuuriregistrid ja bassiregistrid. Registrite arv oleneb pilli suurusest, ning nad muudavad pilli tämbrit. Professionaalsete akordionistide pillidel on vähemalt üks register tavaliselt dubleeritud ning asub lisaks teiste registrite kõrval reas olemisele ka kas pilli peal (lülitatakse lõuaga) või piki klaviatuuri serva (lülitatakse peoga). Need asukohad võimaldavad kiiret registrivahetust.

Akordion erinevates muusikažanrites[muuda | redigeeri lähteteksti]

Akordionit kasutatakse väga erinevates muusikažanrites: rahvamuusikas, popmuusikas, klassikalises muusikas, ka kaasaegsetes popmuusikastiilides nagu rock, pop-rock, jne.

Pilli populaarsus levis peale leiutamist kiiresti, sageli seostati seda pilli tavainimestega ja akordion levis koos eurooplastega, kes üle maailma laiali emigreerusid.

Popmuusikasse ilmus akordion aastatel 1900–1960. Seda aega nimetatakse sageli "akordioni kuldajaks". Sel ajal olid eriti tuntud kolm mängijat: Pietro Frosini ja vennad krahv Guido Deiro ja Pietro Deiro.

Klassikalise muusika heliloojad on hakanud üha rohkem akordionile muusikat kirjutama. Esimene teadaolev kontsertteos on Thême varié très brillant pour accordéon methode Reisner, mille kirjutas 1836. aastal Louise Reisner Pariisist. Diatoonilisele nuppakordionile on teoseid kirjutanud muuhulgas Pjotr Tšaikovski, Umberto Giordano, ja Charles Ives. Esimesena kirjutas teose kromaatilisele akordionile Paul Hindemith.[2]

Akordionimäng Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis muutus akordion rahvalikuks pilliks 1920-ndatel aastatel, kui meremeeste vahendusel jõudsid Eestisse esimesed pillid Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja sai eriti populaarseks enne II maailmasõda. Eestis nagu ka teistes Baltimaades mängitakse enamasti klahvidega akordionit. Eestis klassikalisi akordione ei valmistata (samas pillimeistrid valmistasid lõõtspille). Parema puudumisel mängiti Saksa DV-s toodetud vanade Weltmeisteritega[3].

Esimesed akordionistid õppisid pilli mängima iseõppimise teel. Vastavad koolid ja kogenud pillimehed puudusid[4] Peale Teist maailmasõda avati akordioniõpetus muusikaõppeasutustes, (laste-)muusikakoolides. Kõrghariduse tasemel hakati Eestis akordionit õpetama 2002. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Tartu Ülikoolis alates 2005. aastast kui lisati koolimuusika õppekavale instrumendiõpetuse suunamoodul. Alates 2007/2008 õppeaastast on see õppekava üle viidud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse.


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Joamets, V. "Kaks aastat akordionialast kõrgharidust Eestis". – Sirp, 28.mai 2004
  2. Vaata Accordion Composers in German
  3. Püttsepp, J. "Akordionistid ühinevad Tartumaal koorideks". – Tartu Postimees, 26. juuni 1998
  4. Sildoja, R. (2004) "Lõõtspillid"

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]