Mart Sander

Allikas: Vikipeedia
Mart Sander (vasakul) ja Katrin Siska esinemas Tallinna Vanalinnapäevadel 6. juunil 2010

Mart Sander (Martin Laurent Sander; sündinud 10. augustil 1967 Tallinnas[1]) on eesti laulja, näitleja, saatejuht, dirigent ja ettevõtja.

Sander hakkas muusikaga tegelema seitsmeaastaselt, õppides viiulit ning klaverit Tallinna Muusikakeskkoolis[viide?]. Ta on õppinud ka Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist, Eesti Humanitaarinstituudis semiootikat ja ajalugu ning Tallinna Pedagoogikaülikoolis inglise ja saksa keelt[2]. 2005. aastal sooritas ta eksternina Cambridge'i ülikooli kõrgeimad välismaalastele mõeldud inglise keele eksamid (Proficiency In English).

Muusikukarjääri alustas ta Estonias koorilauljana 1985–91.[2]

Ta oli pikka aega laulja 1930.-40. aastate estraadimuusikale keskendunud populaarses ansamblis Modern Fox. Tal on ilmunud ligi kakskümmend heliplaati.[2]

Sandri hobideks on raamatute kirjutamine ja maalimine.

Diskograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kohv ja suudlused (singel) (Eesti Raadio, 1986, CD )
  • Modern Fox (Melodija, 1987, CD LP )
  • Modern Fox (Bang Trax / Megarecords, 1989, CD )
  • Ööbiku Suudlus (THEKA, 1993, CD MC )
  • Horror Radio Parimad Palad (THEKA, 1993, MC )
  • Mercator (Raamat, 1994, CD )
  • Modern Fox 10 (Urmas Kõiv, 1994, MC )
  • Modern Fox: Juubelialbum (Mart Sander / Jüri Leiten, 1999, CD )
  • Bel-Etage: 1900 (Mart Sander, 2003, CD )
  • Swing Mind Ikka Lohutab (Global Music, 2003, CD )
  • The Monckton Album (Divine Art, 2004, CD )
  • Nüüd lendame! (Theatre Bel-Etage, 2005, CD )
  • Five-Fifteen. A Tribute to the BBC Dance Orchestra (Divine Art, 2005, CD )
  • Five Fifteen - A Tribute to Swing Swindlers (Divine Art, 2005, CD )
  • Landessender Reval. German Swing Music 1940-1945 (Divine Art, 2006, CD )
  • The Finck Album (Divine Art, 2006, CD )
  • Deutsche Swingmusik 1939-1945 (Mart Sander, 2006, CD )
  • Deutsche Swingmusik 1939-1945 (Mart Sander & Theatre Bel-Etage, 2006, CD )
  • Tähtede Taga (koos Riho Sibul, Liisi Koikson ja Rebecca Kontus, Crescendo, 2007, CD )
  • The Swing Swindlers - In Concert and on Film (DVD; Bel-Etage Film, 2007, CD )
  • Swing & Sweet (Theatre Bel-Etage, 2012, CD )
  • The Finck Album (comp -Herman Finck; Theatre Bel-Etage, 2012, CD )[3]
  • "Raskete aegade laulud - Valgre ja sõbrad" (2013) Bel-Etage Svingorkesteriga [4]

Teater[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teatris on Mart Sander esinenud peamiselt operettides ja muusikalides, kuid ka sõnalavastustes. Ta on kirjutanud muusikalise fantaasia "The Vaudevillains" (2005).[2]

2000. aastal asutas Sander teatri Bel-Étage ning 2003. aastal Bel-Étage'i tantsuorkestri The Swing Swindlers. Ta on olnud teatris lavastaja ja näitleja[2] ning kuulub mittetulundusühingu Teater Bel-Etage juhatusse.[5]

Aastast 2010 on ta tegutsenud Rahvusooperis Estonia lavastaja ja kunstnikuna, tuues lavale etendused "Silva" (2010) ja "Savoy Ball" (2014).

Film ja televisioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sander on mänginud filmides "Iskelmäprinssi" (1991), "Senkiföldje" (1993), "Candles in the Dark" (1993) ja "Kallis härra Q" (1998), samuti teleseriaalis "Kättemaksukontor" (2011, osad "Blondid 1" ja "Blondid 2").[1]

Ta on lavastanud kolm filmi, nende seas "Varas" (1992)[6] ja "Berlin 1945: Musik Unter Bomben" (2007), mida näidati ka 2008. aastal Cannes'i filmifestivali lühifilmide programmis[7].

Mart Sander oli teleseriaali "Tantsud tähtedega" saatejuht, 2006 koos Kristiina Heinmets-Aigroga [8] ja 2007 koos Merle Liivakuga [9]. Ta on olnud saatejuht ka Eurovisiooni Eesti voorudes (1999)[1] ning ka saates "Tähed muusikas".

Samuti on Sander olnud kohtunik TV3 saatesarjas "Eesti otsib superstaari".[10]

Kevadel 2013 startinud Su nägu kõlab tuttavalt, kus Sander on saatejuht, sai kiirelt Eesti telemaastiku kõige vaadatumaks teleshowks.

Kunst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunstnik Sandra Jõgeva on kritiseerinud Sanderi amatöörkunsti presenteerimist Eesti ajakirjanduses võrdväärsena professionaalse kunstiga: "Mart Sanderi kui mitte kunstiharidust saanud inimese maale vaadates on kohe aru saada, et tegemist on asjaarmastaja ning diletandiga. /---/ Seda üllatavam on, et Mart Sanderit, tuntud tele- ja meelelahutustegelast intervjueerisid hiljuti ka kui kunstnikku nii Eesti Päevalehe kultuuritoimetaja Kaarel Kressa kui ajakirja Naised tarvis selle toimetaja, ka filmikriitikuna tuntud Dagmar Reinolt. /---/ Asi muutub kahtlaseks alles siis, kui isegi kultuuriajakirjanikud amatöörluse ja professionaalsuse mõiste lootusetult segamini ajavad ning oma olemuselt art brut'i esindaja ei tea ise ka enam, kelleks ennast pidada."[11] Vastuseks kritiseeris Sander Jõgeva teoseid ning avaldas nördimust sallimatuse pärast: "Ma ei tea, kas autor esindab kogu akadeemilist kunstikonda, või kas viimasedki tema vere- ja kakamänge ametlikul tasandil hindavad. Ent nüüd on ka Sandra Jõgeva kuulus"[12]. Sellest hoolimata on Sander alates aastast 2009 pidevalt esinenud personaalnäitustega nii oma galeriis kui Eesti Kontserti Tallinna ja Tartu saalides ning osalenud mitmel koondnäitusel (ka Eesti Kunstnike Liidu portreenäitusel). Tema teoseid on ostnud nii Eesti kui välismaa kollektsionäärid. Aastal 2011 toetas Kultuuriministeerium Mart Sanderi Tallinna vanalinna vaadetega kalendri "Euroopa Kultuuripealinn Tallinn" väljaandmist. Aastal 2013 pääses tema üks teos maailma ühe nimekamia portreekunsti võistluse, Inglise Kuningliku Portreemaalijate Ühingu (Royal Academy Of Portrait Painters) aastanäituse finaali, samuti Art Renewal Center'i (USA) iga-aastase ülemaailmse maalivõistluse finaali. Tema teosed on esindatud Saatchi Gallery's (London).

Sander ise on kritiseerinud tänavakunsti, väites 2010. aastal, et "lööks sodijad maha" ja oleks nõus maksma "mätserdaja" tabajale omast taskust 10 000 krooni preemiat[13]. Sellegipoolest oli ta 2012. aastal valmis juhtima Tartu ettevõtlusnädala raames korraldatavat noore kunsti oksjoni, kus tulnuks müüki ka tänavakunst; seoses maalivõltsingute skandaaliga asendati Sander oksjonijuhina siiski Berk Vaheriga.[14]

Sander tegeleb ka kunstikaubandusega, talle kuulub kunstiteoste müügi ja galeriipidamisega tegelev ettevõte Literarity OÜ[5]. 2011-12 juhtis ta saatesarja "Antiigireporter" (2011 Kanal 2-s, 2012 TV3-s), kus korraldas oksjoneid inimeste kodudest leitud maalidele.[15]

2012. aasta septembris sattus Sander ajakirjanduse huviorbiiti seoses tema kunstigaleriis toime pandud võltsingutega: veebioksjonitelt ostetud vähetuntud Lääne kunstnike teostele oli lisatud tuntud Eesti kunstnike allkirju, mis võimaldas neid Eesti oksjonitel märksa kallimalt müüa. Vahel lisati ka muid asjakohaseid detaile, näiteks maaliti ühel Ria Picco-Rückerti allkirjaga teosel vedurile viisnurk ning asendati allkiri Andrus Johani omaga. Intervjuus Eesti Päevalehele väitis Sander, et võltsingutes on süüdi mõni tema assistentidest, ehkki majandusaruande kohaselt firmas ühtki palgalist assistenti polnud[15]. Ka on ta keeldunud nimetamast konkreetseid nimesid[16]. Õhtulehele avaldas ta arvamust, et võltsingute taga on mõni tema konkurentidest ning et ajakirjanduse tähelepanu juhiti neile sihilikult[17]. Päevalehe päringu peale eemaldas Sander samal õhtul toimunud "Antiigireporteri" oksjonilt kahtluse alla sattunud maalid[15] (72 teosest 7)[17]. Mõned päevad pärast skandaali teatas Politseiamet, et kahtlusalune on üks Sanderi galerii vabatahtlik kaastöötaja, kes ka on politseile oma süüd tunnistanud.

Tema kunstigalerii paikneb Tallinnas aadressil Tõnismägi 3; lisaks tema enda personaalnäitustele esitleb see ka teiste Eesti kunstnike ülevaatenäitusi.

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mart Sander on avaldanud raamatuid eesti ja inglise keeles. 1994. aastal ilmus tema eestikeelne raamat "Mercator: 2 novelli" (Tallinn: Underwelt)[18] ning 2008. aastal ingliskeelne romaan "Lux Gravis" (Tallinn: LiteRarity), 2005. aastal aga ingliskeelne novellikogu "Z, The Terminal Letter".[19] 2013 aasta lõpul ilmus temalt ingliskeelne näidend "The Swan Prince" mis räägib helilooja Tsaikovski surma salapärastest asjaoludest; sama aasta jõulude ajal tõusis tema raamat "Lugusid suurtest heliloojatest" müügiedetabeli tippu. 2014. aastal valmis tema massiivne ingliskeelne ajalooline romaan "The Goddess Of The Devil", mis räägib Natsipartei sünnist läbi Saksamaa okultistlike organisatsioonide.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]