JK Tallinna Kalev
See artikkel räägib jalgpalliklubist. Spordiseltsi kohta vaata artiklit Eesti Spordiselts Kalev.
 | |||
| Täisnimi | Jalgpalliklubi Tallinna Kalev | ||
|---|---|---|---|
| Lühend | JK Tallinna Kalev | ||
| Asutatud | 1911, 2002 | ||
| Väljak | Kadrioru staadion | ||
| Mahutavus | 5000 | ||
| President | Ragnar Klavan | ||
| Peatreener | Daniel Meijel ja Aivar Anniste | ||
| Liiga | Premium liiga | ||
| 2023 | Premium liiga, 3. | ||
| Internet | Klubi koduleht | ||
| |||
JK Tallinna Kalev (Jalgpalliklubi Tallinna Kalev) on Eesti jalgpalliklubi, mis tegutseb Tallinnas. Klubi asutati 1911. ja taasasutati 2002. aastal. Alates 2021. aastast mängib Tallinna Kalev Esiliigas, mis on Eesti tasemelt teine liiga. Kodumänge peab klubi Kadrioru staadionil (varem Kalevi Keskstaadionil).
Eesti meistriks tuli klubi aastatel 1923 ja 1930, Eesti NSV meistriks aastal 1955.
2006. aastal tuli Kalev Esiliigas kolmandaks (klubi esindusmeeskondade arvestuse teiseks) ning pääses play-offi, kus alistas Viljandi JK Tuleviku kahe mängu kokkuvõttes 6:0 (Kalev oleks algul 1:1 tänu võõrsil väravale edasi pääsenud, ent Tulevik kasutas mõlemal korral ebaseaduslikku mängijat – seetõttu 6:0[1]) ning tõusid seega 2007. aastaks Meistriliigasse. 2009 lõpetati Meistriliiga viimase ehk 10. kohaga ning langeti taas Esiliigasse.
2011. aastal võitis Kalev Esiliiga ja tõusis automaatselt tagasi Meistriliigasse. 2012. aastal jäi Kalev Meistriliigas 9. kohale, kuid võitis üleminekumängudes Rakvere JK Tarvast ning jäädi püsima. 2014. aastal jäi Kalev Meistriliigas 10. kohale ja langes 2015 hooajaks Esiliigasse. 2017. aastal jäi Kalev Esiliigas 2. kohale ja tõusti 2018 hooajaks Meistriliigasse. Uuesti langeti Esiliigasse 2020. aastal.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Algus[muuda | muuda lähteteksti]
Kui 24. mail 1901 asutati Tallinnas eestlaste jaoks paljutähenduslik Jalgrattasõitjate Selts Kalev, siis kümme aastat hiljem sündis jalgpallimeeskond Tallinna Kalev. Omariikluse algaastatel oli Kalev üks kahest Eesti jalgpalli lipulaevast VS Spordi meeskonna kõrval. Nüüdseks sada aastat erinevates variatsioonides jalgpallikaardil püsinud Tallinna Kalev on etendanud Eesti vutiloos olulist rolli nii klubina kui mitmete silmapaistvate koondislaste kasvatamisel.
1909. aasta kevadel moodustati Tallinnas jalgpalliselts Meteor, kuigi regulaarselt treenima hakati juba aasta varem. Meteori asutasid Tallinna koolinoored eesotsas Julius Reinansi ja Bernhard Abramsiga. Meeskonna mänguvormiks oli sinine särk ja valged püksid. Esimeseks treeneriks kutsuti Tallinnas elanud inglasest linakaupmees John Urchard. Viimane tellis Inglismaalt ka esimese komplekti jalgpallisärke. Meeskonnaga liitus ligi nelikümmend mängijat. Teiste seas sellised hilisemad tuntud spordimehed nagu Voldemar Luik, Otto Silber, Johannes Ellip, Artur Sälg, Johannes Villemson, Sergei Orlov, Rudolf Kuuskman, Ferdinand Raba jt. Meteor mängis 6. juunil 1909 Tallinnas Lasnamäel Valge majaka taga väljakul Eesti esimese ametliku kohtumise teise pealinna klubi Merkuriga ja võitis 4:2. Kuid kaks aastat hiljem Meteori meeskond lagunes. Nimelt 1911. aasta kevadel otsustasid peamiselt kergejõustikuga tegelenud Abrams, Villemson ja Kuuskman siduda end Kaleviga, kus olid sportimiseks paremad tingimused, ning keelitasid ka teisi endale järgnema. Nii läkski kogu Meteori meeskond täies elavjõus üle Kalevisse. Lisaks veel mõned uued koolinoored. See sündis 27. mail 1911. Mõnedel andmetel toimus üleminek siiski alles augustis. Kui esialgu oli Kalevi koduplatsiks Lasnamäel asunud Valge majaka väljak, siis 1913. aastal ehitas linnavalitsus Tiigiveskile avaliku jalgpalliväljaku. Samal kevadel moodustatud Eestimaa Spordiselts Kalev võttis ka jalgpallimehed oma tiiva alla.
Esimene meistritiitel[muuda | muuda lähteteksti]
1920ndatel küttis Eesti kodujalgpallis kirgi intrigeeriv vastasseis Kalev vs. Sport. Kohalik derbi, millele stardipauk anti 9. mail 1920 peetud sõprusmänguga. Sealt alates kujunes nende meeskondade mõõduvõtmine spordisündmuseks, mis meelitas pea alati kohale täismaja. Kaks-kolm tuhat pealtvaatajat ei olnud nendel mängudel haruldus. Värsisepad riimisid kahe suure duelle sõnadega:
"Päevakorral Sport ja Kalev Ärevuses linn ja alev –
Kes on hoogsam, kes on parem
Nõuab selgitust kui varem
Olgugi et palju peetud
Lööminguid ja kihla veetud…"
Koduse meistri otsustasid tavaliselt ikka need kaks klubi. 1923. aastal õnnestus kalevlastel võita esimene meistripärg, kui otsustavas kohtumises alistati Sport 1:0. Tallinna Kalevi ridades tegid siis ilma sellised Eesti jalgpalliajaloo suurnimed nagu August Lass, Eduard Ellman-Eelma, Arnold Pihlak, Ernst Joll, Elmar Kaljot jt. Toonane koosseis andis karuosa mängijaid ka Eesti koondisse, mitmed kaitsesid rahvusvärve 1924. aasta Pariisi olümpiaturniiril. Ilmselt oli see ka Kalevi jalgpallimeeskonna kõrgaeg. Tagasilöök tuli 1925. aastal, mil spordiseltsi juhatuse ja mitme juhtmängija vahel tekkinud erimeelsused lõppesid vutimeeste diskvalifitseerimisega. Pettunud mängijad siirdusid TJK meeskonda, mis oli Kalevile tõsiseks tagasilöögiks. Jalgpalliklubi särkides tulid endised kalevlased 1926 ja 1928 Eesti meistriks.
Teine meistritiitel[muuda | muuda lähteteksti]
Ka Tallinna Kalev tuli sõjaeelses Eestis veel kord meistriks. See skandaalseks kujunenud turniir leidis aset 1930. aastal. "Nõgise hooaja lõppakordiks olid skandaalsed esivõistlused," kirjutati spordipressis. Nelja tugevama klubi turniiril oli ilmselgelt tugevam Spordi meeskond, kuid ootamatult ei suudetud noorest Kalevi meeskonnast jagu saada. Tulemusega 0:0 lõppenud mäng tegi võimalikuks ka kogu järgnenud loo. Nii olid mõlemad meeskonnad enne viimast mängu punktide arvestuses ühel pulgal ning kõik jäi 5. oktoobril viimase mänguvooru otsustada. Sporti ootas ees mäng jalgpalliklubiga, Kalev pidi samal ajal mängima Narvas Võitlejaga. Siis sündiski endisel Narva sporditegelasel Aleksander Lugenberg-Mändverel, kes oli üks Kalevi juhte ja jalgpalliliidu juhatuse liikmeid, fantastiline idee Kalev taas troonile upitada. Selleks toodi Sport – TJK mäng pärastlõunaselt ajalt hommikusele. Võitleja meeskond sõidutati aga Tallinna, et kalevlased saaksid nendega siis vastavalt vajadusele skoori teha. Kui Sport võitis viimase mängu 3:0, siis Kalev vajas seejärel Meistrikstulekuks koguni kaheksaväravalist võitu, mis tegelikkust arvestades oli ebareaalne. Aga Võitleja, kes muidu oli pealinna meeskondade hirmuks, oli eesotsas väravavahi Viruverega sedakorda justkui halvatud. Poolajaks juhtisid kalevlased 7:0, millele teisel poolajal lisati veel neli. Kalev võitis 11:0 ja sellega koos tuli teist korda Eesti meistriks. Kohe pärast mängu küsiti Lugenbergi käest, kui palju Kalev maksis iga löödud värava eest. "Iga värava eest maksti 250 krooni." Vaevalt osati sel hetkel arvata, et lõõpimisel tõsi taga oli. Tegelik selgus saabus seitse aastat hiljem. 1937. aasta veebruaris toimunud Eesti Jalgpalliliidu esindajatekogul tegi Aleksander Mändvere teatavaks, et kui tema oli 1930. aastal Kalevi jalgpalliosakonna esimees, läinud Kalevile meistritiitli saamine maksma 1000 krooni. Ajaleht Uus Eesti märkis: "Nagu nüüd Mändvere avaldas, maksnud Kalev Võitlejale sõidukuludeks 500 krooni. Kuhu jäi teine 500 krooni, sellest Mändvere ei kõnelenud. Avaliku saladusena kõneldi aga sellestki, et teine viissada kuulus Narva meeskonna väravavahile Viruverele." Kui spordiselts Kalev tähistas 1931. aastal oma 30. tegevusaastat, kirjutati jalgpalli kohta: "Ühendagu jalgpallisport meie pere hüüdsõnaks: Mäng olgu aus. Ainult kindla moraaliga kasvatame omale järeletuleva põlve." Omariikluse päevil enam meistrikulda ei saadud, kuid esikolmikusse maanduti veel kolmel korral. 1939. aastal jõuti isegi karikafinaali, kus kaotati TJK-le 1:4. 1930ndate silmapaistvaim mängija oli Ralf Veidemann, kes kuulus mitmel hooajal kindlalt Eesti koondisse.
NSV Liidu aeg[muuda | muuda lähteteksti]
Sõjajärgses Nõukogude okupeeritud Eestis omandas Tallinna Kalevi jalgpallimeeskond sootuks teise tähenduse. Nimelt mängis sellenimeline klubi tervelt 11 hooajal Eesti esindusmeeskonnana NSV Liidu meistrivõistlustel. Seda aastatel 1947–1954 ja 1960–1962. Viimati 1946. aasta kodustel meistrivõistlustel mänginud kalevlased olid kolmandad, kuid sealt edasi esindas Kalevit koduses liigas juba teine koosseis. Kui 1955. aastal omandas õiguse esindada Eesti NSV üleliidulises sarjas pealinna Dünamo, pääses Tallinna Kalevi esindusmeeskond lõpuks ka Eesti NSV meistrivõistlustele. Tasuks võideti esimene ja seni ka viimane sõjajärgne meistrikuld. Tasavägiselt kulgenud turniiril kindlustasid Tallinna Kalevi mehed, kelle seas üks põhitegija oli ka hilisem Eesti koondise peatreener Uno Piir, endale esikoha alles lisamänguga. Põhiturniiril koguti Tartu Dünamoga võrdselt 28 punkti. Seejuures nende viimast 0:0 lõppenud mängu vaatas 6000 pealtvaatajat. Lisamängu võitis Kalev 3:1.
Tähelepanuväärsed on Tallinna Kalevi ajaloos aastad 1960 ja 1961. Nimelt esindas Kalev neil kahel hooajal eesti jalgpalli NSV Liidu meistrivõistluste kõrgliigas. Võimalus selleks avanes siiski tänu üleliidulise jalgpalliföderatsiooni soovile laiendada vutigeograafiat ja kaasata turniirile kõik rahvusregioonid. Teiste seas said nii endale kõrgemas seltskonnas koha ka Baltimaad, sealhulgas Eesti NSV. Kodus otsustati, et Eesti NSV esindab 22 meeskonnaga liigas Kalev ja peatreeneri rolli asus Elmar Saar. Teda abistas Uno Piir. Sisuliselt vabariigi koondisena esinenud Kalev saavutas hooaja lõpuks 19. koha. Seljataha jäid Vilniuse Spartakas, Bakuu Neftyannik ja Chișinău Moldova. Teine hooaeg kõrgliigas lõppes aga viimase 22. kohaga ja langemisega esiliigasse. Ometi näitas Kalev mitmeid suurepäraseid mänge. Nii viigistati kodumurul 2:2 pronksi võitnud Moskva Spartaki ja 0:0 Moskva Dinamoga. Kusjuures Spartaki vastu juhiti veel 69. minutil 2:0. Toonases meeskonnas andsid tooni sellised tuntud nimed nagu Ants Veldermann, Mati Gilden, Benno Tael, Erich ja Karl Kollo, Raul Nell jt.
Taasloomine[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti jalgpallikaardile tuli Tallinna Kalev jalgpalliklubina tagasi 2002. aastal, mil 1. septembril asutati iseseisev klubi. Asutajateks olid Rein-Vello Ojavere, Mati Liim, Kaido Mägi ja Raimo Nõu, juhatusse valiti Ojavere, Mägi ja Nõu.
Järgmisel aastal võideti juba esikoht III liiga põhja tsoonis ja 2004. aastal II liigas. 2005. aastal mängiti I liigas ja saavutati hooaja lõpuks 4. koht. Veel aasta ja liigas jõuti esikolmikusse ning üleminekumängudega tagati endale 2007. aastaks koht meistriliigas. Tallinna Kalevi tagasituleku hooaeg suures seltskonnas, kus viimati oli omariikluse päevil oldud 1940. aasta kevadel, lõppes 6. kohaga. Kuulsusrikka klubi president oli siis Rein-Vello Ojavere ja meeskonna peatreener Aavo Sarap.
2009. aasta suvel lõpetas klubi Sarapiga töölepingu, peatreeneri ülesandeid asus hooaja lõpuni täitma Daniel Meijel. 2010. aasta jaanuaris tõi klubi president Nõu klubi uueks peatreeneriks Sergei Ratnikovi.
2011. aasta hooajal võitis Tallinna Kalev Esiliiga ning teenis sellega pääsme Meistriliigasse. Klubi jaoks oli aasta oluline ka sel põhjusel, et 27. mail möödus klubi esmasest asutamisest 100 aastat ning Eesti Spordiseltsi Kalev käest võeti rendile Kalevi Keskstaadion, mis võimaldas klubil oluliselt paremini oma igapäevast tööd korraldada.
27. mail tähistati klubi 100. aastapäeva suure mänguga, mille eel andis klubi president Raimo Nõu Eesti Jalgpalli Liidu presidendile Aivar Pohlakule ja klubi taasasutamises olulise panuse andnud Kaido Mägile üle klubi kuldmärgid ning mitmele sponsorile ja abilisele hõbemärgid. Kaitseväe Orkestri sissemarsiga alanud mängu võitis 670 pealtvaataja ees Kalev tänu Rimo Hundi viimase minuti väravale 1:0[2]. Mängule järgnes kontsert, kus esinesid ansamblid Traffic ning Tanel Padar & The Sun.
2012. aasta hooaeg lõppes Sergei Ratnikovi juhtimisel küll Meistriliigas üheksanda kohaga, kuid üleminekumängudel Rakvere JK Tarva vastu suudeti päästa koht Meistriliigas.
2013. aastal asus Kalevi peatreeneriks varem Eesti Jalgpalli Liidus noortekoondiste peatreener olnud Frank Bernhardt ning klubi seadis eesmärgiks poolprofessionaalseks muutumise. Ent klubi tabas suvel kihlveoskandaal, kui mängijad Elvis Liivamägi ja Sander Karu püüdsid manipuleerida Levadia – Kalev mängu tulemust.[3] Klubi lõpetas hooaja 8. kohaga ning Frank Bernhardtiga lepingut ei pikendatud.
2014. aastaks alustati ettevalmistust Tarmo Rüütli käe all, kes aga siirdus hooaja alguses Kasahstani. Rüütli asemele asus Sergei Zamogilnõi, kuid klubi jaoks oli see Meistriliiga ajaloo halvim hooaeg: 3 võidu ja 3 viigi kõvale saadi 30 kaotust, väravate vahe oli koguni 21:146.
2017. aastal sai klubi presidendiks Eesti jalgpallikoondise kapten Ragnar Klavan.[4] Samal aastal lahkus peatreeneri kohalt Marko Pärnpuu, kelle asemele nimetati endine Tallinna FC Flora tüür Argo Arbeiter.[5]
2019. aastal Kalevi peatreeneriks sai tuntud Eesti jalgpallur Aleksandr Dmitrijev ja temaga Kalev saavutas 8. koha Premium Liigas.
2020.aasta hakkas meeskond Liivo Leetma käe all. Kuid tema juhtimisel sai Kalev ainult 9 punkti ja 19.voorust Leetma asemele asus endine Narva Transi ja Kuressaare peatreener Dmitrijs Kalašņikovs, kes sai ülejäänud 11 vooru jooksul saavutada 11 punkti, kuid see ei aidanud Kalevil jätkata Premium Liigas ning klubi lõpetas hooaja viimasel, kümnendal kohal.
Staadion[muuda | muuda lähteteksti]
JK Tallinna Kalev koduväljakuks on Kalevi Keskstaadion (Staadioni 8), mis mahutab ligikaudu 12 000 pealtvaatajat.
Kunagi kandis see nime Komsomoli staadion ning seal on läbi aegade peetud mitmeid väga suuri rahvusvahelisi spordivõistlusi. Teiste ürituste seas peeti seal 1956. aasta 6. juunil Tallinna Dünamo ja Stockholmi Sture vahel jalgpallimatš, mida jälgis koguni 20 000 pealtvaatajat.
2001. aastal renoveeriti enam kui 6 miljoni krooni eest staadioni kergejõustikukate ning 2003. aastal remonditi ligi 2 miljoni eest staadioni olmehoone. 2005. aastal paigutati harjutusväljakule III põlvkonna kunstmurukate.
2013. aastal paigaldati harjutusväljakule uus kunstmuru.
Seoses Kalevi Kunstmurustaadioni kehva seisuga kolis JK Tallinna Kalev 2020 hooajaks Kadrioru Staadionile.[6]
Mängijad[muuda | muuda lähteteksti]
Vaata kategooriat: JK Tallinna Kalevi jalgpallurid
Praegune meeskond[muuda | muuda lähteteksti]
Seisuga 2021
Märkus: Lipud näitavad rahvuskoondist vastavalt FIFA reeglitele. Mängijatel võib olla aga mitu kodakondsust.
|
|
Duublid[muuda | muuda lähteteksti]
Naiskonnad[muuda | muuda lähteteksti]
Personal[muuda | muuda lähteteksti]
Praegune tehniline personal[muuda | muuda lähteteksti]
|
Peatreenerite ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
|
Presidendid[muuda | muuda lähteteksti]
|
Saavutused[muuda | muuda lähteteksti]
- A-klass/Liiduklass (Alates 2014 Premium liiga)
- 2. koht (1): 1939
- Võitjad (1): 2004
- Võitjad (1): 2003
Statistika ja loendid[muuda | muuda lähteteksti]
Varasemad liigahooajad[muuda | muuda lähteteksti]
| Hooaeg | Liiga | Koht | Me | Mä | Võ | Vi | Ka | Lv | Vv | Va | Pu | Suurim väravakütt | Karikas |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| 2003 | III liiga põhi | 1. | 10 | 18 | 14 | 3 | 1 | 56 | 11 | +45 | 45 | Vitali Kosterev (20) | |
| 2004 | II liiga ida/põhi | 1. | 8 | 28 | 22 | 3 | 3 | 90 | 32 | +58 | 69 | Tiit Tikenberg (27) | |
| 2005 | Esiliiga | 4. | 10 | 36 | 18 | 9 | 9 | 85 | 71 | +14 | 63 | Tiit Tikenberg ja Andrei Afanasov (15) | 1/8-finaalid |
| 2006 | Esiliiga | 3. | 10 | 36 | 20 | 6 | 10 | 84 | 63 | +21 | 66 | Tiit Tikenberg (16) | Veerandfinaalid |
| 2007 | Meistriliiga | 6. | 10 | 36 | 13 | 4 | 19 | 44 | 77 | −33 | 43 | Tiit Tikenberg (20) | 1/32-finaalid |
| 2008 | Meistriliiga | 8. | 10 | 36 | 6 | 8 | 22 | 37 | 70 | −33 | 26 | Tiit Tikenberg (10) | Veerandfinaalid |
| 2009 | Meistriliiga | 10. | 10 | 36 | 4 | 4 | 28 | 32 | 89 | −57 | 16 | Vahur Vahtramäe (6) | 1/8-finaalid |
| 2010 | Esiliiga | 5. | 10 | 36 | 17 | 6 | 13 | 67 | 65 | +2 | 53 | Ilja Monakov (12) | 1/8-finaalid |
| 2011 | Esiliiga | 1. | 10 | 36 | 21 | 10 | 5 | 102 | 39 | +63 | 73 | Rimo Hunt (35) | Veerandfinaalid |
| 2012 | Meistriliiga | 9. | 10 | 36 | 4 | 9 | 23 | 27 | 87 | −60 | 21 |  Hiroyuki Mitsuyama (5)
|
1/8-finaalid |
| 2013 | Meistriliiga | 8. | 10 | 36 | 10 | 4 | 22 | 35 | 77 | −42 | 34 | Maksim Paponov ja  Aladin Šišic (8)
|
1/32-finaalid |
| 2014 | Premium liiga | 10. | 10 | 36 | 3 | 3 | 30 | 21 | 146 | −125 | 12 |  Lasha Omanidze (7)
|
1/32-finaalid |
| 2015 | Esiliiga | 6. | 10 | 36 | 13 | 7 | 16 | 47 | 59 | −12 | 46 | Silver Alex Kelder (13) | 1/8-finaalid |
| 2016 | Esiliiga | 7. | 10 | 36 | 13 | 6 | 17 | 56 | 58 | −2 | 45 | Aleksei Belov (13) | 1/64-finaalid |
| 2017 | Esiliiga | 2. | 10 | 36 | 24 | 2 | 10 | 95 | 44 | +51 | 74 | Andre Järva (21) | Veerandfinaalid |
| 2018 | Premium liiga | 8. | 10 | 36 | 7 | 7 | 22 | 54 | 68 | -14 | 28 | Hidetoshi Wakui (9)
|
1/32-finaalid |
| 2019 | Premium liiga | 8. | 10 | 36 | 6 | 6 | 24 | 29 | 89 | -60 | 24 |  Wale Musa Alli (6)
|
1/8-finaalid |
| 2020 | Premium liiga | 10. | 10 | 30 | 5 | 5 | 20 | 20 | 68 | -48 | 20 | Hannes Anier (8) | Poolfinaalid |
| 2021 | Esiliiga | 2. | 10 | 30 | 21 | 8 | 1 | 78 | 32 | +46 | 71 | Ats Purje (24) | Veerandfinaalid |
| 2022 | Premium liiga | 8. | 10 | 36 | 10 | 5 | 21 | 42 | 92 | -50 | 35 | Ats Purje (10) | 1/8-finaalid |
| 2023 | Premium liiga | 3. | 10 | 36 | 14 | 11 | 11 | 49 | 41 | +8 | 53 | Tristan Toomas Teeväli (10) | 1/8-finaalid |
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ https://sport.postimees.ee/1598591/jalgpalliliit-tuhistas-kalevi-ja-tuleviku-mangude-tulemused Jalgpalliliit tühistas Kalevi ja Tuleviku mängude tulemused
- ↑ JK Tallinna Kalev – Pärnu Linnameeskond 1:0 (0:0)
- ↑ http://sport.postimees.ee/1293728/tallinna-kalev-viskas-karu-ja-liivamagi-pettuse-tottu-meeskonnast-valja Tallinna Kalev viskas Karu ja Liivamägi pettuse tõttu meeskonnast välja
- ↑ "Jalgpalliklubi Tallinna Kalevi presidendiks saab Ragnar Klavan". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2018.
- ↑ "Argo Arbeiter liitub Kaleviga". Originaali arhiivikoopia seisuga 19.11.2018. Vaadatud 16.02.2018.
- ↑ "Kalev kolib uueks hooajaks kodumängud Kadriorgu".