JK Tallinna Kalev

Allikas: Vikipeedia
Jalgpalliklubi Tallinna Kalev
Täisnimi Jalgpalliklubi Tallinna Kalev
Asutatud 1911, 2002
Väljak Kalevi Keskstaadion
(mahutavus 12000)
President Flag of Estonia.svg Raimo Nõu
Peatreener Flag of Germany.svg Frank Bernhardt
Liiga Meistriliiga
2012 Meistriliiga, 9.
Internet Klubi kodulehekülg
Fännklubi(d) Kalevite Kants

JK Tallinna Kalev on Eesti jalgpalliklubi, mis tegutseb Tallinnas. Klubi asutati aastal 1911 ja taasasutati 2002. aastal. Hetkel mängib klubi Meistriliigas, mis on Eesti kõrgeim liiga. Kodumänge peab klubi Kalevi Keskstaadionil.

Eesti meistriks on tuldud 1923, 1930. ja 1956. aastal.

2006 tuli Kalev Esiliigas kolmandaks (klubi esindusmeeskondade arvestuse teiseks) ning pääses play-off`i, kus nad alistasid JK Viljandi Tuleviku kahe mängu kokkuvõttes 6:0 (Kalev oleks algul 1:1 tänu võõrsil väravale edasi pääsenud, ent Tulevik kasutas mõlemal korral ebaseaduslikku mängijat – seetõttu 6:0) ning tõusid seega 2007. aastaks Meistriliigasse.

2011. aastal võitis Kalev Esiliiga ja tõusis tänu sellele automaatselt tagasi Meistriliigasse. 2012. aastal jäi Kalev Meistriliigas 9. kohale, aga üleminekumängudes Rakvere Tarva vastu päästeti koht Meistriliigas.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui 24. mail 1901 asutati Tallinnas eestlaste jaoks paljutähenduslik Jalgrattasõitjate Selts Kalev, siis kümme aastat hiljem sündis jalgpallimeeskond Tallinna Kalev. Omariikluse algaastatel oli Kalev üks kahest Eesti jalgpalli lipulaevast VSS Spordi meeskonna kõrval. Nüüdseks sada aastat erinevates variatsioonides jalgpallikaardil püsinud Tallinna Kalev on etendanud Eesti vutiloos olulist rolli nii klubina kui mitmete silmapaistvate koondislaste kasvatamisel.

1909. aasta kevadel moodustati Tallinnas Jalgpalliseltsi Meteor, kuigi regulaarsete treeningutega oli alustatud juba aasta varem. Meteori asutasid Tallinna koolinoored eesotsas Julius Reinansi ja Bernhard Abramsiga. Meeskonna mänguvormiks oli sinine särk ja valged püksid. Esimeseks treeneriks kutsuti Tallinnas elanud inglasest linakaupmees John Urchard. Viimane tellis Inglismaalt ka esimese komplekti jalgpallisärke. Meeskonnaga liitus ligi nelikümmend mängijat. Teiste seas sellised hilisemad tuntud spordimehed nagu Voldemar Luik, Otto Silber, Johannes Ellip, Artur Sälg, Johannes Villemson, Sergei Orlov, Rudolf Kuuskman, Ferdinand Raba jt. Meteor mängis 6. juunil 1909 Tallinnas Lasnamäel Valge majaka taga väljakul Eesti esimese ametliku kohtumise teise pealinna klubi Merkuuriga ja võitis 4:2. Kuid kaks aastat hiljem Meteori meeskond lagunes. Nimelt 1911. aasta kevadel otsustasid peamiselt kergejõustikuga tegelenud Abrams, Villemson ja Kuuskman siduda end Kaleviga, kus olid sportimiseks paremad tingimused ning keelitasid ka teisi endale järgnema. Nii läkski kogu Meteori meeskond täies elavjõus üle Kalevisse. Lisaks veel mõned uued koolinoored. See sündis 27. mail 1911. Mõnedel andmetel teostus üleminek siiski alles augustikuus. Kui esialgu oli Kalevi koduplatsiks Lasnamäel asunud Valge majaka väljak, siis 1913. a ehitas linnavalitsus Tiigiveskile avaliku jalgpalliväljaku. Samal kevadel moodustatud Eestimaa Spordiselts Kalev võttis ka jalgpallimehed oma tiiva alla.

Esimene meistritiitel[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920ndatel küttis Eesti kodujalgpallis kirgi intrigeeriv vastasseis Kalev vs Sport. Kohalik derby, millele stardipauk anti 9. mail 1920 peetud sõprusmänguga. Sealt alates kujunes nende meeskondade mõõduvõtmine spordisündmuseks, mis meelitas pea alati kohale täismaja. Kaks-kolm tuhat pealtvaatajat ei olnud nendel mängudel haruldus. Värsisepad riimisid kahe suure duelle sõnadega:

”Päevakorral Sport ja Kalev Ärevuses linn ja alev –

Kes on hoogsam, kes on parem

Nõuab selgitust kui varem

Olgugi et palju peetud

Lööminguid ja kihla veetud…”


Koduse meistritiitli otsustasid tavaliselt ikka need kaks klubi. 1923. a õnnestus kalevlastel võita esimene meistripärg, kui otsustavas kohtumises alistati Sport 1:0. Tallinna Kalevi ridades tegid siis ilma sellised Eesti jalgpalliajaloo suurnimed nagu August Lass, Eduard Ellman-Eelma, Arnold Pihlak, Ernst Joll, Elmar Kaljot jt. Toonane koosseis andis karuosa mängijaid ka Eesti koondisse, mitmed kaitsesid rahvusvärve 1924. a Pariisi olümpiaturniiril. Ilmselt oli see ka Kalevi jalgpallimeeskonna kõrgaeg. Tagasilöök tuli 1925. a, mil spordiseltsi juhatuse ja mitmete juhtmängijate vahel tekkinud erimeelsused lõppesid vutimeeste diskvalifitseerimisega. Pettunud mängijad siirdusid TJK-i meeskonda, mis oli Kalevile tõsiseks tagasilöögiks. Jalgpalliklubi särkides tulid endised kalevlased 1926 ja 1928 Eesti meistriks.

Teine meistritiitel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ka Tallinna Kalev jõudis sõjaeelses Eestis veelkord meistritiitlini. See skandaalseks kujunenud turniir leidis aset 1930. a. “Nõgise hooaja lõppakordiks olid skandaalsed esivõistlused,” kirjutati spordipressis. Nelja tugevama klubi turniiril oli ilmselgelt tugevam Spordi meeskond, kuid ootamatult ei suudetud noorest Kalevi meeskonnast jagu saada. Tulemusega 0:0 lõppenud mäng tegi võimalikuks ka kogu järgnenud loo. Nii olid mõlemad meeskonnad enne viimast mängu punktide arvestuses ühel pulgal ning kõik jäi 5. oktoobril viimase mänguvooru otsustada. Sporti ootas ees mäng jalgpalliklubiga, Kalev pidi samal ajal mängima Narvas Võitlejaga.Siis sündiski endisel Narva sporditegelasel Aleksander Lugenberg-Mändverel, kes oli üks Kalevi juhte ja jalgpalliliidu juhatuse liikmeid, fantastiline idee Kalev taas troonile upitada. Selleks toodi Sport – TJK-i mäng pärastlõunaselt ajalt hommikusele. Võitleja meeskond sõidutati aga Tallinna, et kalevlased saaksid nendega siis vastavalt vajadusele skoori teha. Kui Sport võitis viimase mängu 3:0, siis Kalev vajas seejärel Meistrikstulekuks koguni kaheksaväravalist võitu, mis tegelikkust arvestades oli ebareaalne. Aga Võitleja, kes muidu oli pealinna meeskondade hirmuks, oli eesotsas väravavahi Viruverega sedakorda justkui halvatud. Poolajaks juhtisid kalevlased 7:0, millele teisel poolajal lisati veel neli. Kalev võitis 11:0 ja sellega koos tuli teistkordselt Eesti meistriks. Kohe pärast mängu küsiti Lugenbergi käest, palju Kalev maksis iga löödud värava eest? “Iga värava eest maksti 250 krooni.” Vaevalt osati sel hetkel arvata, et lõõpimisel tõsi taga oli. Tegelik selgus saabus seitse aastat hiljem. 1937. a veebruaris toimunud Eesti Jalgpalliliidu esindajatekogul tegi Aleksander Mändvere teatavaks, et kui tema oli 1930. a Kalevi jalgpalliosakonna esimees, läinud Kalevile meistritiitli saamine maksma 1000 krooni. Ajaleht Uus Eesti märkis: “Nagu nüüd Mändvere avaldas, maksnud Kalev Võitlejale sõidukuludeks 500 krooni. Kuhu jäi teine 500 krooni, sellest Mändvere ei kõnelenud. Avaliku saladusena kõneldi aga sellestki, et teine viissada kuulus Narva meeskonna väravavahile Viruverele.” Kui spordiselts Kalev tähistas 1931. a oma 30. tegevusjuubelit, kirjutati jalgpalli kohta: “Ühendagu jalgpallisport meie pere hüüdsõnaks: Mäng olgu aus. Ainult kindla moraaliga kasvatame omale järeletuleva põlve.” Omariikluse päevil enam meistrikulda ei saadud, kuid esikolmikus maanduti veel kolmel korral. 1939. a jõuti isegi karikafinaali, kus kaotati TJK-ile 1:4. 1930ndate silmapaistvaim mängija oli Ralf Veidemann, kes kuulus mitmel hooajal kindlalt Eesti koondisse.

Kolmas meistritiitel ja NSVL aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjajärgses Nõukogude okupeeritud Eestis omandas Tallinna Kalevi jalgpallimeeskond sootuks teise tähenduse. Nimelt mängis sellenimeline klubi tervelt 11 hooajal Eesti esindusmeeskonnana NSV Liidu meistrivõistlustel. Seda aastatel 1947–1954 ja 1960–1962. Viimati 1946. a kodustel meistrivõistlustel mänginud kalevlased olid kolmandad, kuid sealt edasi esindas Kalevit koduses liigas juba teine koosseis. Kui 1955. a omandas õiguse esindada Eesti NSV üleliidulises sarjas pealinna Dünamo, pääses Tallinna Kalevi esindusmeeskond lõpuks ka Eesti NSV meistrivõistlustele. Tasuks võideti esimene ja seni ka viimane sõjajärgne meistrikuld. Tasavägiselt kulgenud turniiril kindlustasid Tallinna Kalevi mehed, kus üks põhitegija oli ka hilisem Eesti koondise peatreener Uno Piir, endale esikoha alles lisamänguga. Põhiturniiril koguti Tartu Dünamoga võrdselt 28 punkti. Seejuures nende viimast 0:0 lõppenud mängu vaatas 6000 pealtvaatajat. Lisamängu võitis Kalev 3:1.

Tähelepanuväärsed on Tallinna Kalevi ajaloos aastad 1960 ja 1961. Nimelt esindas Kalev neil kahel hooajal eesti jalgpalli NSV Liidu meistrivõistluste kõrgliigas. Võimalus selleks avanes siiski tänu üleliidulise jalgpalliföderatsiooni soovile laiendada vutigeograafiat ja kaasata turniirile kõik rahvusregioonid. Teiste seas said nii endale kõrgemas seltskonnas koha ka Baltimaad, sealhulgas Eesti NSV. Kodus otsustati, et Eesti NSV esindab 22 meeskonnaga liigas Kalev ja peatreeneri rolli asus Elmar Saar. Teda abistas Uno Piir. Sisuliselt vabariigi koondisena esinenud Kalev saavutas hooaja lõpuks 19. koha. Seljataha jäid Vilniuse Spartakas, Bakuu Neftyannik ja Chișinău Moldova. Teine hooaeg kõrgliigas lõppes aga viimase 22. kohaga ja langemisega esiliigasse. Ometi näitas Kalev mitmeid suurepäraseid mänge. Nii viigistati kodumurul 2:2 pronksi võitnud Moskva Spartaki ja 0:0 Moskva Dinamoga. Kusjuures Spartaki vastu juhiti veel 69. minutil 2:0. Toonases meeskonnas andsid tooni sellised tuntud nimed nagu Ants Veldermann, Mati Gilden, Benno Tael, Erich ja Karl Kollo, Raul Nell jt.

Taasloomine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti jalgpallikaardile tuli Tallinna Kalev jalgpalliklubina tagasi 2002. a, mil 1. septembril asutati iseseisev klubi. Järgmisel aastal võideti juba esikoht III liiga põhja tsoonis ning 2004. a II liigas. 2005. a mängiti I liigas ja saavutati hooaja lõpuks 4. koht. Veel aasta ja liigas jõuti esikolmikusse ning üleminekumängudega tagati endale 2007. aastaks koht meistriliigas. Tallinna Kalevi tagasituleku hooaeg suures seltskonnas, kus viimati oli omariikluse päevil oldud 1940. a kevadel, lõppes 6. kohaga. Kuulsusrikka klubi presidendiks oli siis Rein-Vello Ojavere ja meeskonna peatreeneriks Aavo Sarap.

2011. aasta hooajal võitis Tallinna Kalev Esiliiga ning teenis sellega pääsme Meistriliigasse. 2012. aasta hooaeg lõppes Sergei Ratnikovi juhtimisel küll üheksanda kohaga, kuid üleminekumängudel Rakvere JK Tarva vastu suudeti päästa koht Meistriliigas.

Staadion[muuda | redigeeri lähteteksti]

JK Tallinna Kalev koduväljakuks on Kalevi Keskstaadion (Staadioni 8), mis mahutab ligikaudu 12 000 pealtvaatajat.

Kunagi kandis see nime Komsomoli staadion ning seal on läbi aegade peetud mitmeid väga suuri rahvusvahelisi spordivõistlusi. Teiste ürituste seas peeti seal 1956. aasta 6. juunil Tallinna Dünamo ja Stockholmi Sture vahel jalgpallimatš, mida jälgis koguni 20 000 pealtvaatajat.

2001. aastal renoveeriti enam kui 6 miljoni krooni eest staadioni kergejõustikukate ning 2003. aastal remonditi ligi 2 miljoni eest staadioni olmehoone. 2004. aastal paigutati harjutusväljakule III põlvkonna kunstmurukate.

Saavutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eesti meister aastatel 1923 ja 1930 ning Eesti NSV meister 1956. aastal.

Statistika ja loendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varasemad liigahooajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hooaeg Liiga Koht M + = - La VV P Suurim väravakütt
2003 III liiga põhi 1. 18 14 3 1 56 11 +45 45 Vitali Kosterev (20)
2004 II liiga ida/põhi 1. 28 22 3 3 90 32 +58 69 Tiit Tikenberg (27)
2005 Esiliiga 4. 36 18 9 9 85 71 +14 63 Tiit Tikenberg & Andrei Afanasov (15)
2006 Esiliiga 3. 36 20 6 10 84 63 +21 66 Tiit Tikenberg (16)
2007 Meistriliiga 6. 36 13 4 19 44 77 −33 43 Tiit Tikenberg (20)
2008 Meistriliiga 8. 36 6 8 22 37 70 −33 26 Tiit Tikenberg (10)
2009 Meistriliiga 10. 36 4 4 28 32 89 −57 16 Vahur Vahtramäe (6)
2010 Esiliiga 5. 36 17 6 13 67 65 +2 53 Ilja Monakov (12)
2011 Esiliiga 1. 36 21 10 5 102 39 +63 73 Rimo Hunt (35)
2012 Meistriliiga 9. 36 4 9 23 27 87 −60 21 Hiroyuki Mitsuyama (5)
2013 Meistriliiga 8. 36 4 9 23 27 87 −60 21 Hiroyuki Mitsuyama (5)
Kokku Meistriliiga 144 27 25 92 140 325 −185 106
M – mänge; + võidud, = viigid, – kaotused, Lö – löödud väravad, La – lastud väravad, VV – väravate vahe

Mängijad[muuda | redigeeri lähteteksti]

30. august 2013 seisuga.[1]

Praegune meeskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Märkus: Lipud näitavad rahvuskoondist vastavalt FIFA reeglitele. Mängijatel võib olla aga mitu kodakondsust.

Nr. Positsioon Mängija
89 Flag of Estonia.svg VV Daniil Savitski
31 Flag of Estonia.svg VV Mart-Mattis Niinepuu
20 Flag of Estonia.svg KA Egert Heintare
2 Flag of Estonia.svg KA Kevin Ingermann (laenul klubist Levadia)
11 Flag of Estonia.svg KA Johannes Kukebal (laenul klubist FC Flora)
4 Flag of Estonia.svg KA Aleksei Savitski
23 Flag of Estonia.svg KA Ats Sillaste
15 Flag of Estonia.svg KA Mikk Sillaste
7 Flag of Equatorial Guinea.svg KA Daniel Vazquez Evuy
22 Flag of Estonia.svg PK Hans-Kristjan Hansberg
34 Flag of Estonia.svg PK Risto Kägo
Nr. Positsioon Mängija
8 Flag of Estonia.svg PK Maksim Paponov
12 Flag of Estonia.svg PK Martin Tšegodajev (laenul klubist Kalju)
13 Flag of Estonia.svg PK Lauri Välja (laenul klubist Levadia)
5 Flag of the United States.svg PK Sean Tremaine Whalen
14 Flag of Estonia.svg PK Edwin Stüf
19 Flag of Bosnia and Herzegovina.svg Aladin Šišic
- Flag of Estonia.svg PK Sten Teino
9 Flag of Serbia.svg Stefan Tripkovic
22 Flag of Estonia.svg Nikita Tšernei
20 Flag of Estonia.svg Ian-Erik Valge
17 Flag of Estonia.svg Nikita Koger (laenul klubist Levadia)

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]