Mart Laari esimene valitsus

Allikas: Vikipeedia
Eesti
Coat of arms of Estonia.svg

See artikkel on osa sarjast:
Eesti poliitika ja valitsemine

· redigeeri

Mart Laari valitsus oli Eesti Vabariigi 30. valitsus 21. oktoober 1992 kuni 8. november 1994. See on esimene Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse alusel ametisse astunud valitsus. Alates 1993. aasta keskpaigast tegutses Mart Laari juhitud valitsus sisuliselt vähemusvalitsusena. Valimisliit Isamaa võitis 1992. aasta Riigikogu valimised, saades 22 protsenti häältest ning 29 mandaati Riigikogus. Valimisliitu kuulusid Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit ja Vabariiklaste Koonderakond. Koalitsiooni asutakse koos ERSP ja Mõõdukatega. 26. september 1994 astus Mart Laar tagasi, ajendiks rahareformi käigus kokkukogutud rublade müük Tšetšeeniasse. Koalitsioon siiski ei lagunenud, Isamaa ja ERSP jäid edasi Andres Tarandi valitsusse.

Ministrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Peaminister Mart Laar, Isamaa
  • Siseminister Lagle Parek, ERSP (21. oktoober 1992 – 27. november 1993)
    • Heiki Arike, ERSP (14. detsember 1993 – 8. november 1994)
  • Välisminister Trivimi Velliste, Isamaa (21. oktoober 1992 – 7. jaanuar 1994)
    • Jüri Luik, Isamaa (7. jaanuar 1994 – 8. november 1994)
  • Kaitseminister Hain Rebas, ERSP (21. oktoober 1992 – 5. august 1993)
    • Jüri Luik, Isamaa (23. august 1993 – 8. november 1994)
    • Indrek Kannik, Isamaa (7. jaanuar 1994 – 23. mai 1994)
    • Enn Tupp, Isamaa (28. juuni 1994 – 8. november 1994)
  • Teede- ja sideminister Andi Meister, ERSP
  • Sotsiaalminister Marju Lauristin, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei (21. oktoober 1992 – 20. september 1994)
    • Toomas Vilosius, Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei (20. september 1994 – 8. november 1994)
  • Reformiminister Liia Hänni, Eesti Maa-Keskerakond
  • Kultuuri- ja haridusminister Paul-Eerik Rummo, Isamaa (21. oktoober 1992 – 21. juuni 1994)
  • Energeetikaminister Arvo Niitenberg, Isamaa
  • Rahandusminister Madis Üürike, Isamaa (21. oktoober 1992 – 7. jaanuar 1994)
  • Majandusminister Ain Saarmann, Isamaa (21. oktoober 1992 – 5. veebruar 1993)

Keskkonnaminister Andres Tarand, Eesti Maa-Keskerakond

  • Justiitsminister Kaido Kama, Isamaa (21. oktoober 1992 – 23. mai 1994)
  • Põllumajandusminister Jaan Leetsar (21. oktoober 1992 – 8. november 1994)

Ministrite vahetumise põhjused ja poliitilised kriisid[muuda | redigeeri lähteteksti]

8. oktoobril andis president Lennart Meri välja dekreedi nr 1, millega ta määras Mart Laari peaministrikandidaadiks ning tegi talle ülesandeks valitsuse moodustamise. Avalikkus oli peaministrikandidaadi suhtes esialgu kõhkleval seisukohal. Ei kaheldud mitte tema poliitiliste seisukohtade õigsuses, küsimusi tekitas peaministrikandidaadi noorus ja vaieldamatult ka kogenematus majandusküsimuste lahendamisel. 19. oktoobril kirjutasid Isamaa, ERSP ja Mõõdukad Toompeal alla koalitsioonilepingule ning samal päeval esines Mart Laar Riigikogus ettekandega valitsuse moodustamise alustest.

Siseminister Lagle Pareki nõunikuks määrati Tiit Madisson, kes hakkas juhtima illegaalse metalliäri tõkestamise erigruppi. 1993. aastal puhkesid rahutused vangilaagrites, nende mahasurumiseks jõudu kasutanud kinnipidamiskohtade ameti peadirektor Rein Laid vallandati. Poliitilistel põhjustel sunniti lahkuma piirivalvejuht Andrus Öövel. Esimesena astus Jäägrikriisi tulemusel tagasi kaitseminister Hain Rebas 5. august. Parekile endale sai saatuslikuks 26. november 1993, kui mässulise jäägrikompanii ülem Asso Kommer haavas Tallinna kesklinnas teda kinni pidada üritanud Koit Pikarot. Järgmisel päeval astus siseminister nn. Pullapää kriisi tõttu tagasi. 27. novembrist kuni 14. detsembrini 1993 täitis siseministri ülesandeid peaminister Mart Laar, seejärel sai siseministriks senine ministeeriumi asekantsler Heiki Arike. Tema periood oli illegaalse relvaäri õitseaeg ja enam kui 30 000 püstol TT-d müüdi kahtlaste tehingutega Venemaale. Opositsioon püüdis Arikesele relvaäri tõttu umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle. 7. detsember 1993 Saab teatavaks, et Iisraeli relvaostu hinnaks kujunes 59 miljonit dollarit, mis tuli tasuda aastaks 2000. 15. detsember 1993 deklareerivad Eesti, Läti ja Leedu presidendid Tallinnas toimunud kohtumisel, et Balti riikide peamine julgeolekugarantii saab olla ainult NATO. 1994. aastal tulid valitsuses ilmsiks sisevastuolud ja Rahvuslik Koonderakond Isamaa lõhenes. Isamaast eraldusid Vabariiklaste Koonderakonna ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed (nende hulgas Isamaa fraktsioonijuht Illar Hallaste, kaitseminister Indrek Kanniku ja justiitsminister Kaido Kamaga), kes hiljem moodustasid Parempoolsete erakonna.

4. jaanuar 1994 tutvustas Isamaa valitsusremondi kava ja 6. jaanuaril 1994 esitas peaminister Mart Laar presidendile ettepaneku kaitseministri, majandusministri, välisministri ja rahandusministri väljavahetamiseks. President Lennart Meri ei vabastanud ametist majandusminister Toomas Sildmäed ega kinnitanud uut rahandusministrit. Uueks välisministriks nimetatud Jüri Luik ja kaitseminister Indrek Kannik teatasid, et kujunenud olukorras ei saa nad ministrikohuseid täita. 11. jaanuar 1994 kirjutas president alla valitsusuuendusele, arvestades täielikult peaministri soove. Majandusministriks sai Toivo Jürgenson ja rahandusministriks Heiki Kranich. 14. jaanuar 1994 kirjutasid president Lennart Meri ja peaminister Mart Laar alla soovikirjale NATO rahupartnerlusprogrammiga ühinemiseks.

Maksunduse seisukohast algas 1994. aasta jaanuarist uus ajajärk. Senise progresseeruva tulumaksu asemel hakkas kehtima 26-protsendiline tulumaksumäär nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele. Samuti hakkas senise 10-protsendilise käibemaksu asemel kehtima 18-protsendiline määr. 1994. aasta juulist hakkas Venemaa maksustama põllumajandussaadusi topelttollidega, mis tähendas põllumajandussektorile hoopi. 1994. aasta suvel lahkus Eestist Venemaa sõjavägi.

Välislinke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
Tiit Vähi esimene valitsus
Eesti Vabariigi valitsus
19921994
Järgnev:
Andres Tarandi valitsus