Juuliküüditamine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Juuliküüditamine oli Nõukogude Liidu repressiiv-, partei- ja kohalike täitevorganite ning nõukogude aktiivi poolt 30. juunist kuni 3. juulini 1941 läbi viidud Eesti elanike vägivaldne ümberasustamine Lääne-Eesti saartelt Venemaa Siberi piirkonda.

Pärast 1941. aasta juuniküüditamist viidi Lääne-Eesti saartel läbi uus küüditamisaktsioon, mille käigus viidi ainuüksi Saaremaalt ära 654 inimest, kellest üle 400 (naised ja lapsed) pääses tänu Saksa vägede kiirele edasitungile kuuajalise vangistuse järel Tallinnast tagasi koju.

Saaremaalt viis juuliküüditamine kokku 654 inimest – 175 võrra rohkem kui 14. juuni aktsioon. Saaremaalt kinni püütud 421 naist-last jõudsid sõjasündmuste kiire arengu tõttu peagi kõik koju tagasi, kuid 233 arreteeritud mehest naasis aastate pärast Siberist vaid 14. Muude asjaolude kõrval on juuliküüditamise eripära meessoost ohvrite kardinaalselt erinev saatus naiste ja laste käekäigust.

Kokkukogutud toimetati Roomassaare sadamasse, kust küüdilaev suundus mandrile. Juba tiirles mere kohal Saksa lennuk, kuid laev jõudis siiski tervena Rohuküla sadamasse, kus küüditatud pidid tääkidega sõdurite spaleeri vahel marssima raudteel ootavatesse loomavagunitesse. Mehed olid naistest ja lastest eraldatud juba laevas. Tallinnas paigutati mehed esmalt Patarei vanglasse, naised-lapsed aga tuubiti kinniste kongidega autodesse ja viidi Harku vangla abimajandisse, kus neid hoiti viis nädalat. Augusti algul pakuti naistele ootamatut võimalust: kellel on sugulasi Läänemaal, see võib lasta end sinna vedada. Virtsu sadam oli purustatud, saatjad leppisid kokku Kuivastusse viimise suhtes ja inimesed pandi hommikul sõjaväekaatrile, Kuivastust edasisõiduks aga sõjaväeautodele.

Patareisse paigutatud mehed veeti 1941. aasta 20. juuli paiku rongidega Leningradi kaudu Siberisse ning sinna, Irkutski oblastisse nad jäidki. Üks vähestest tagasi tulnud meestest, Aleksander Velvet, on Saaremaa Muuseumis talletatavas käsikirjas vahendanud hulgaliselt pildikesi juuliküüditamise ohvriks langenud meeste saatusest.

Valjala mees Kuning valgustas oma kaaslastele küüditamisnimekirjade koostamise tehnikat. Mees oli vallavolinik ning talle tehtud ülesandeks kanda nimekirja vähemalt 90 nõukogudevaenuliku talumehe nimed. "Tema mõtelnud ja mõtelnud, aga kuidagi ei leidnud nii palju vaenulikke," vahendab Velvet. "Teatanud käsuandjatele, et vallast võiks ehk neli-viis seesugust leida, rohkem küll ei ole. Ta sõimatud läbi, öeldud, et sa ise oled ju üheksakümne esimene. Ja samas arreteeritud."

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]