Heino Kiik

Allikas: Vikipeedia
Heino Kiik
Heino Kiik.jpg
Heino Kiik Kirjanike Liidu üldkogul Tartus
23. märtsil 2012
Sünniaeg 14. mai 1927
Sünnikoht Avinurme vald, Eesti
Surmaaeg 22. veebruar 2013
Rahvus eestlane
Amet kirjanik

Heino Kiik (14. mai 1927 Avinurme vald22. veebruar 2013) oli eesti kirjanik.

Heino Kiik lõpetas 1947. aastal Räpina Aiandustehnikumi aiandusagronoomina ja 1956. aastal EPA agronoomina. Heino Kiik õppis aastatel 1969–1971 ja 1974–1975 Moskvas M. Gorki nimelise kirjandusinstituudi kõrgematel kirjanduskursustel.[1]

Aastatel 19481963 töötas Kiik muu hulgas agronoomi, aedniku ja ajakirjanikuna, alates 1963. aastast oli vabakutseline kirjanik. Peale ilukirjanduslike teoste avaldas ta hulgaliselt oma tegevust kirjeldavaid päevaraamatuid ja nende mugandusi, mida nimetas dokumentaalromaanideks. Ka kirjutas ta populaarteaduslikke raamatuid ja artikleid oma erialal ning avaldas reisikirju (reisinud endises Nõukogude Liidus ja Bulgaarias, Saksa DV-s, Tšehhoslovakkias, Poolas, Norras, Rootsis, Egiptuses, Kreekas ja Indias). Kiik pälvis romaanivõistlustelt kaks auhinda (1970. aastal "Tondiöömaja" eest I koha ja 1985. aastal "Elupadriku" eest II koha), ka on kaks tema tööd leidnud äramärkimist.

Heino Kiik oli kirjastuskooperatiivi Kupar esimees aastatel 1987–1989 (kooperatiiv on tegevuse lõpetanud) ning seejärel kirjastuskooperatiivi Õllu omanik ja esimees (kirjastus on tegevuse lõpetanud). Osa oma raamatuid kirjastas Kiik ise.

Eesti Kirjanike Liitu kuulus Heino Kiik aastast 1969. Ta oli Eesti NSV Kirjandusfondi juhatuse esimees ja NSV Liidu Kirjanike Liidu Kirjandusfondi juhatuse liige aastatel 1976–1981 ning kuulus aatatel 1976–1981 ja 1986–1989 Eesti Kirjanike Liidu juhatusse.[2] 1990. aastate keskel püüdis Heino Kiik asutada Kaunite Kunstide Akadeemiat ja teatas, et "põhikirjaliseks eesmärgiks on olla "Eesti vaimuelu ajutrust". Kiige Akadeemia liikmeskonna pidi Ants Juske sõnul moodustama "kunagiste loomeliitude juhatuste ja presiidiumide nomenklatuur, kes igas olukorras on valmis olema meie kultuuri kas siis südametunnistuseks või ajutrustiks". [3]

Heino Kiik kuulus poliitilistesse erakondadesse: Eesti Sinine Erakond 1994–2000, Eesti Demokraatlik Partei 2000–2002 ning järgnevalt Isamaa ja Res Publica Liitu.

Aastal 1980 kirjutas ta alla 40 kirjale.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teoseid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Monograafiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Dr. Julius Aamisepa teaduslikust pärandist" (1959)
  • "Dr. Mihkel Pill" (1968)
  • "Aleksander Eisenschmidt" (1969)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Eesti kirjarahva leksikon. Koostanud Oskar Kruus. Tallinn, Eesti Raamat 1995, lk 199
  2. Eesti kirjarahva leksikon. Koostanud Oskar Kruus. Tallinn, Eesti Raamat 1995, lk 199
  3. Ants Juske "Kiige akadeemia". Eesti Päevaleht, 22. mai 1996

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]