Heino Kiik

Allikas: Vikipeedia
Heino Kiik
Heino Kiik Kirjanike Liidu üldkogul Tartus
23. märtsil 2012
Sündinud 14. mai 1927
Avinurme vald, Eesti
Surnud 22. veebruar 2013
Rahvus eestlane
Amet kirjanik

Heino Kiik (14. mai 1927 Avinurme vald22. veebruar 2013) oli eesti kirjanik.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Heino Kiik lõpetas 1947. aastal Räpina Aiandustehnikumi aiandusagronoomina ja 1956. aastal EPA agronoomina. Heino Kiik õppis aastatel 1969–1971 ja 1974–1975 Moskvas M. Gorki nimelise kirjandusinstituudi kõrgematel kirjanduskursustel.[1]

Aastatel 19481963 töötas Kiik muu hulgas agronoomi, aedniku ja ajakirjanikuna, alates 1963. aastast oli vabakutseline kirjanik. Peale ilukirjanduslike teoste ilmus temalt hulgaliselt oma tegevust dokumenteerivaid päevaraamatuid ja nende mugandusi, mida nimetas dokumentaalromaanideks. Ka kirjutas ta populaarteaduslikke raamatuid ja artikleid oma erialal ning avaldas reisikirju (reisinud endises Nõukogude Liidus ja Bulgaarias, Saksa DV-s, Tšehhoslovakkias, Poolas, Norras, Rootsis, Egiptuses, Kreekas ja Indias). Kiik pälvis romaanivõistlustel kaks auhinda (1970. aastal "Tondiöömaja" eest I koha ja 1985. aastal "Elupadriku" eest II koha), ka on kaks tema tööd leidnud äramärkimist.

Heino Kiik oli kirjastuskooperatiivi Kupar esimees aastatel 1987–1989 (kooperatiiv on tegevuse lõpetanud) ning seejärel kirjastuskooperatiivi Õllu omanik ja esimees (kirjastus on tegevuse lõpetanud). Osa oma raamatuid kirjastas Kiik ise.

Eesti Kirjanike Liitu kuulus Heino Kiik aastast 1969. Ta oli Eesti NSV Kirjandusfondi juhatuse esimees ja NSV Liidu Kirjanike Liidu Kirjandusfondi juhatuse liige aastatel 1976–1981 ning kuulus aastatel 1976–1981 ja 1986–1989 Eesti Kirjanike Liidu juhatusse.[2] 1990. aastate keskel püüdis Heino Kiik asutada Kaunite Kunstide Akadeemiat ja teatas, et "põhikirjaliseks eesmärgiks on olla "Eesti vaimuelu ajutrust"". Kiige Akadeemia liikmeskonna pidi Ants Juske sõnul moodustama "kunagiste loomeliitude juhatuste ja presiidiumide nomenklatuur, kes igas olukorras on valmis olema meie kultuuri kas siis südametunnistuseks või ajutrustiks". [3]

Heino Kiik kuulus Eesti Sinisesse Erakonda 1994–2000, Eesti Demokraatlikku Parteisse 2000–2002 ning seejärel Isamaa ja Res Publica Liitu.

1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Monograafiad[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Dr. Julius Aamisepa teaduslikust pärandist" (1959)
  • "Dr. Mihkel Pill" (1968)
  • "Aleksander Eisenschmidt" (1969)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Heino Kiige abikaasa oli Estonia teatri priimabaleriin ja repetiitor Helmi Puur.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti kirjarahva leksikon. Koostanud Oskar Kruus. Tallinn, Eesti Raamat 1995, lk 199
  2. Eesti kirjarahva leksikon. Koostanud Oskar Kruus. Tallinn, Eesti Raamat 1995, lk 199
  3. Ants Juske "Kiige akadeemia". Eesti Päevaleht, 22. mai 1996
  4. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 1238

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]