Edgar Saar

Allikas: Vikipeedia

Edgar Saar (sündinud 20. jaanuaril 1938 Rakvere vallas Virumaal) on eesti etnoloog.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar Saar on sündinud Rakvere vallas Virumaal talupidaja pojana. Ta on lõpetanud 1964. aastal Rakvere Töölisnoorte Keskkooli ja 1969. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloolase-arheoloogi kutsega.

Oli aastatel 1969–1970 Väike-Maarja Keskkooli ja Rakvere Internaatkooli ajalooõpetaja, aastatel 1971–1973 Eesti Rahva Muuseumi teadur, aastatel 1973–1992 vanemteadur, aastatel 1992–1995 soome-ugri ja võrdleva etnoloogia osakonna juhataja kohusetäitja, aastatel 1995–2003 teadur.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar Saar on uurinud eestlaste algelisi tuletegemise viise (tuleraua, tulekivi ja süütisega; puude hõõrumisega) ning hantide rahvarõivaid, ehitisi, kodust tarbevara, matusekombeid ja rahvakultuuri muutumist 20. sajandil. Ta on andnud esimesena ülevaate põhjahantide naiste rahvarõivaste piirkondlikest erinevustest ja püstkoja kasutamisest põhjahantidel. Ta korraldas aastatel 1974–1989 ja 1996 17 ekspeditsiooni Lääne-Siberisse hantide ja manside juurde, et uurida nende rahvakultuuri ning täiendada Eesti Rahva Muuseumi kogusid. Ta on käinud teaduslikel uurimisretkedel ka Mari- ja Komimaal ning täiendanud Eesti Rahva Muuseumi kogusid maride ja komide rahvakultuuri materjalidega.

Edgar Saar on uurinud eestlaste põgenemist Läände II maailmasõja ajal ja nende elu paguluses. Ta on kogunud aastatel 1998–2002 väliseestlaste mälestusi ning pildistanud nende eluolu Rootsis, Inglismaal, USA-s, Saksamaal, Belgias ja Hollandis. Eesti Rahva Muuseumile materjalide kogumiseks on ta saanud toetusi Avatud Eesti Fondilt, Eesti Ameerika Fondilt jm.

Edgar Saarel on ilmunud üle 30 teaduspublikatsiooni ja aimeartikli.[1] Ta on Emakeele Seltsi, Eesti Arheoloogiaseltsi ja Akadeemilise Rahvaluule Seltsi liige.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar Saar on Maret Saare abikaasa.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Tuletegemine tuleraua, tulekivi ja süütisega". Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII (1975).
  • "Põhjahandi naiste nüüdisaegsed rahvarõivad". Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXV (1984).
  • "Современный чум северных хантов". Жилище народов Западной Сибири. Томск, 1991.
  • "Traditional buildings of Khants in the last Quarter of the Twentieth Century". Congressus Octavus Internationalis Fenno-Ugristarum Jyväskylä 10.–15.8.1995. Pars VI Ethnologia & Folkloristica. Jyväskylä, 1996.
  • "Ostyak". Encyclopedia of Vernacular Architecture of the World. 2. Cambridge, 1997.
  • "Handi rahvakultuuri muutumisest 20. sajandil". ERM-i aastaraamat XLIV (2000).
  • "Eesti pagulaste kohanemine Inglismaal". Eestlane ja tema maa. (Scripta ethnologica, 4.) Tallinn, 2000.
  • "Põhjahantide kodune tarbevara". ERM-i aastaraamat XLV (2001).
  • "Põgenemine Rootsi 1944. aasta hilissuvel ja sügisel". Tuna nr 3 (2004).
  • "Suur põgenemine Läände". Lee 11. Tartu, 2005.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.