Hilda Sabbo

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Hilda Sabbo (sündinud 29. aprillil 1930 Uus-Eesti külas Krasnodari krais) on Eesti meedik ja harrastusajaloolane.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Hilda Sabbo on talupidaja tütar, ta isa arreteeriti ja hukati Krasnodaris 1938. aastal.[1]

Hilda Sabbo lõpetas 1951. aastal Tšerkesski velskrite kooli. Aastatel 1951–1952 töötas ta Stavropoli krais Ptitše külas velskrina. Ta asus 1952. aastal elama Eestisse ja oli aastatel 1952–1963 Elva haigla velsker ja pediaatri kohusetäitja, 1963–1984 Punase Risti Seltsi KK organisatsiooni ja san-tervistava osakonna juhataja, ühtlasi kiirabivelsker, 1984–1988 Tallinna Vabariikliku Psühhoneuroloogiahaigla org-met velsker narkoloogia alal, 1988–1991 Tallinna Kiirabi velsker. Hilda Sabbo tegeles sanitaarharidustööga, doonorluse propageerimisega. Ta on otsinud andmeid sõja ajal kadunud inimeste kohta ja abistanud omakseid hukkunud sugulaste välismaal asuvate haudade külastamisel. 1992. aastal alustas ta Abhaasia eestlaste evakueerimist sõja jalust Eestisse ja nende abistamist.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Hilda Sabbo on uurinud üle 30 aasta Kaukaasia eestlaste ajalugu ja Nõukogude võimu repressioone Eestis, niisamuti Venemaal ja Nõukogude Liidu teistes piirkondades elanud eestlaste vastu toimepandud repressioone. Hilda Sabbo elutööks kujunes Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa Föderatsiooni arhiivide rohkem kui 10 000 säilikust (1917–1991) kogutud eestlaste represseerimist tõendavatest dokumentidest tehtud koopiate publitseerimine kapitaalses 7-köitelises raamatusarjas "Võimatu vaikida". Ta koondas sarja alusmaterjali arhiivifondiks, mida säilitatakse Eesti Rahvusraamatukogus. Hilda Sabbo on võtnud osa filmide "Ma tahaksin kodus olla" (režissöör Irene Lään, Tallinnfilm-Mosfilm, 1992), "Rezistentsija v Stranah Baltii ("Резистeнция в странах Балтии") (Vilnius-Filmi ja NATO koostöö, 1999) ja "Tõrjutud mälestused" (režissöör ja stsenarist Imbi Paju, Soome-Eesti Allfilm, 2003–2005) tegemisest. Ta esines aastal 2000 Vilniuse rahvusvahelisel avaliku tribunali istungil tunnistajana ning andis tribunalile materjalid kommunismi kuritegude kohta eesti rahva suhtes Nõukogude Liidus.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Häving. Põhja-Kaukaasia Uus-Eesti külast. Tallinn, 1990 pdf
  • Võimatu vaikida I. Tallinn, 1996
  • Võimatu vaikida II. Невозможно молчать. Tallinn, 1996
  • Võimatu vaikida III. Eesti inventuur. Невозможно молчать III. Инвентаризация Эстонии. Tallinn, 1998
  • Võimatu vaikida IV. Vägivalla sajand. Невозможно молчать IV. Век насилия. Tallinn, 1999
  • Võimatu vaikida V. Hukatud ja hüljatud. Невозможно молчать V. Отверженные и истребленные. Tallinn, 2000
  • Võimatu vaikida. VI. Hukatud ja hüljatud. Невозможно молчать VI. Отверженные и истребленные. Tallinn, 2002
  • По оценке преступлений коммунизма. // Anti-Communist Congr. and Proc. International Public Tribunal in Vilnius. Evaluation of the Crimes of the Communism. Vilnius, 2002
  • Võimatu vaikida VII. Hukatud ja hüljatud. Невозможно молчать VII. Отверженные и истребленные. Tallinn, 2005.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • I. Holvandus. Trotsides saatust. // Kultuur ja Elu (2000) 4, 15
  • V. Helk. Järjekordne suurteos Eesti rahva kannatustest. // Akadeemia (2002) 5
  • Глушковская Л. Крестовый путь веры. Соловетский этап. // Вышгород (2000) 6
  • Olesk, P. Kodu-Eesti, pagulas-Eesti, välis-Eesti, küüditatud-Eesti. // Välis-Eesti. Tallinn, 2005.
  • Isiklik fond: Eesti Rahvusraamatukogu, f. 19, n 1.
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.