Tapa raudteejaam

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tapa raudteejaam, 2005
Tapa jaama veetorn
Auruvedur L-1361 Tapa jaamas[1]

Tapa raudteejaam on raudteejaam Lääne-Virumaal Tapal.

Pärast Tapat jaguneb raudtee kaheks. Tallinna–Narva raudtee suundub Narva poole, mil esimene peatus reisirongidel on Kadrina (rahvusvahelistel reisirongidel Jõhvi). Tapa–Tartu raudtee hargneb Tartu poole, esimene peatus reisirongidel on Tamsalu; enne seda on sel teel aga Nõmmküla raudteejaam, kus reisirongid alates 2001. aastast ei peatu.

Tapa jaamas on kasutusel kaks täispikka raudteedevahelist perrooni, mille vahel paikneb omakorda ajalooline kivist jaamahoone.[2]

Tapal peatub päevas 35 reisi. Tallinnast Tapale on 18 reisi ja Tapalt Tallinna 17 reisi.

Tapal peatuvad kõik seda läbivad Elroni idasuunalised reisirongid, samuti GoRaili Tallinna–Moskva rong ja Tallinna–Peterburi rong.

Tänaseks on Tapa jaamast kujunenud üks AS Eesti Raudtee suurimaid (raudteede kogupikkuse järgi) ja olulisemaid vahejaamu, kus võib toimuda ka kaupade rongidele ning neilt maha laadimine.

Piletihinnalt kuulub peatus V tsooni, olles Elroni reisirongides üleminekupeatuseks peatusepõhiste piletihindadega alale.[3]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vabadussõja mälestustahvel jaamahoone seinal

Jaam avati aastal 1870, seoses (Paldiski-)Tallinn–Narva raudtee rajamisega. Jaam jäi avamisel Ambla kihelkonda Tapa mõisa maadele ja liigitus Vene keisririigi süsteemis tagasihoidlikusse IV klassi, kus oli kolm jaamateed.

Seoses Tartu harutee rajamisega 1876. aastal (vt Tapa–Tartu raudtee) kasvas Tapast oluline II klassi sõlmjaam ja selle juurde tekkis peagi alevik. Ehitati depoo (vt Tapa depoo), remonditöökoda (mis on hävinenud) ja teine ooteplatvorm. Samuti tehti juurdeehitus esialgsele jaamahoonele, et tagada reisijatele II klassi jaama tingimused.

9. jaanuaril 1919 toimus Eesti Vabadussõjas sõjaline operatsioon strateegilistelt tähtsa Tapa transpordisõlme vallutamiseks pealetungivate Punaarmee üksuste valdusest. Sündmuse mälestamiseks on Tapa jaamahoonel avatud ka mälestustahvel.[4]

1949. aastal aset leidnud Märtsiküüditamise käigus läks esimene ešelon küüditatavatega teele just Tapa raudteejaamast.

Nõukogude ajal juhtis Tapa jaama töökorraldust jaamaülem, rongiliiklust aga jaamakorraldaja, manöövridispetšer ja täitevpersonal (pöörmeseadjad, rongikoostajad jne). 1950. aastatel oli Tapa jaamas kuus pöörmeposti. Reisirongide vastuvõtmist ja ärasaatmist teostas vaksalikorraldaja (asudes jaamahoones) jaamakorraldajalt saadud loa alusel.

Esimene suurem jaama uuendus toimus 1960. aastatel. Jaam varustati automaatblokeeringu seadmetega, seoses millega rajati ka kolmekorruseline elektritsentralisatsiooni hoone (amortiseerunud hoone õhkasid Tapa pioneeripataljoni ajateenijad 2009. aastal).

Novembris 1988 valmis jaama ümberehitus manöövrimäega sorteerimisjaama näol. Veoste vähesuse tõttu on tänapäeval manöövrimäe seadmed ja osaliselt sorteerimisjaama teed demonteeritud.

Koos manöövrimäega ehitati Tallinna suunal ka uus silikaattellistest neljakorruseline elektritsentralisatsiooni hoone (analoogne Ülemiste hoonega), kust toimib signalisatsiooni-, tsentralisatsiooni-, ja blokeeringuseadmete juhtimine ka tänapäeval ning paikneb jaamakorraldaja.[5]

1985. aastal alustati Tallinna ja Tapa vahelise teise peatee rajamist, mille viimane etapp (Lehtse–Tapa lõik) avati rongiliikluseks 1992. aasta jaanuaris.[6]

Tapa naaberjaamad on: Narva suunal Kadrina, Tartu suunal Nõmmküla ja Tallinna suunal Aegviidu raudteejaam (kuni 2012. aastani Lehtse).

Varem järgnes Narva suunal Tapale ka Udriku raudteepeatus, XX sajandi teisel poolel aga Neeruti raudteepeatuse kohale rajatud Udriku raudteejaam, mis suleti ilmselt 1980. aastate lõpul.

Jaamahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Tapa jaam koos esimese vaksalihoonega aastal 1896
Tapa kivist jaamahoone ja veetorn aastal 2000

Tapa esimene jaamahoone valmis koos raudteega aastal 1870. See oli ehitatud tüüpprojekti järgi, mida iseloomustas madal viilkatus ning asümmeetriline pikifassaad, mille kõrgem viiluga keskosa jagas maja ühe- ja kahekorruseliseks tiivaks. Hoone sarnanes Aegviidu, Kabala, Paldiski jmt jaamahoonetega.

Seoses 1876. aastal avatud Tapa–Tartu raudteega sai Tapast oluline II klassi sõlmjaam, mille tõttu laiendati ka esialgset jaamahoonet.

Puidust hoone lammutati järkude kaupa uue ehitamise käigus 20. sajandi alguses.

Seoses jaama vajaduste kasvuga alustati Tapa uue kivist jaamahoone esimese järgu ehitamist 1910. aasta paiku. 1914. aastal valmisgi jaama Tallinna poolsesse otsa uus telliskivist hoonekorpus, mille tarvis senine raudteevaksali läänepoolne osa lammutati.

1928. aastal jõudis lõpule ka paekivist ja punastest tellistest lõpliku kuju saanud jaamahoone teise järgu ehitus, mis tüüpilise omaaegse ehitisena meenutas Peterburi vaksaleid. Peasissepääsu rõhutab mõlemal pikiküljel kaarfrontooniga keskrisaliit, mis on koos hoone nurkadega valmistatud jämedalt tahutud paekividest. Punaseid puhta vuugiga laotud tellisseinu liigendasid heledast paksukihilisest paest tahutud vööd.[7] Asümmeetrilise põhiplaaniga jaamahoone lääneotsas asus einelaud, keskosas ootesaalid ja kassad, ning kahekorruselises idaplokis ametiruumid. Vaksalist Narva pool paikneb võimas, kahe paagi ja tellisseintega veetorn. Jaamahoone on korduvalt õlivärviga üle värvitud (näiteks Moskva olümpiamängude ajal 1980), mis on rikkunud hoone algset välimust.

Interjööri algsetest ehitusdetailidest on säilinud vähe. Näiteks võib tuua puhvetis puidust geomeetrilise ornamendiga kassettlage, helesiniste ruutudega väga kvaliteetselt laotud kiviparketti, ainust tahvelust ja glasuurpottidest ahjusid, mis on säilinud ootesaali tagumises osas.

Hoone oli jaamahoonena kasutusel kuni 2004. aastani. Hiljem on jaamahoonet kasutatud hooajaliselt teatrietenduste kohana. 2017 tunnistati AS Eesti Raudteele kuuluv Tapa jaamahoone kultuuriministri käskkirjaga kultuurimälestiseks. Kaalumisel oli ka veetorn-depoo mälestiseks tunnistamine, millest omanik keeldus viidates ehitise halvale seisukorrale.[8][9]

Tapa jaamahoone on I maailmasõja eelse raudteearhitektuuri üks silmapaistvamaid näiteid.[10]

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Veduri L-1361 lühilugu Tapa muuseum
  2. Tapa jaama asendiplaan Elron
  3. Elron
  4. 30404 Tapa raudteejaama peahoone Kultuurimälestiste riiklik register
  5. Harri Allandi. 140 aastat Tapa raudteejaama sõnas ja pildis. Tapa 2010
  6. Jüri Loog. "125 aastat raudteid Eestis". Tallinn, 1997.
  7. Tapa raudteejaam Tapa muuseum
  8. Tapa raudteejaama peahoone tunnistati kultuurimälestiseks ERR, 21.06.2017
  9. Tapa raudteejaama peahoone kultuurimälestiseks tunnistamine Riigi Teataja
  10. 20. sajandi Eesti raudteejaamad. Alusuuring, Lk. 23-24

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Mehis Helme "Eesti Raudteejaamad" (Tänapäev 2003)
  • Harri Allandi "140 AASTAT TAPA RAUDTEEJAAMA SÕNAS JA PILDIS" (Tapa 2010)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev peatus
Icon train.svg
Raudteepeatus idasuunalistel reisirongiliinidel
Järgnev peatus
Human-go-previous.svg Lehtse
Train station.svg
Tapa
Narva poole:
Kadrina Human-go-next.svg
Tartu poole:
Tamsalu Human-go-next.svg