Märtsiküüditamine

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt 1949. aasta märtsiküüditamine)
Märtsiküüditamine
Osa Teise maailmasõjaga kaasnenud Nõukogude Liidu okupatsioonist Kesk- ja Ida-Euroopas
Toimumisaeg märts 1949
Toimumiskoht Eesti, Läti, Leedu
Tulemus Eestist küüditati 20 702 inimest.
Lätist küüditati 42 149 inimest.
Leedust küüditati 31 917 inimest.
Kolmest Balti liiduvabariigist kokku ligi 95 000 inimest.[1]
Osalised
NSV Liidu ÜK(b)P KK
Nõukogude armee
Balti laevastik
NSV Liidu Siseministeerium
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium		 Eesti Kommunistlik Partei
Eesti NSV Ministrite Nõukogu
Eesti NSV Siseministeerium
Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium
Väejuhid või liidrid
ÜK(b)P KK/NLKP KK sekretär Jossif Stalin EKP KK I sekretär Nikolai Karotamm
ENSV RKN esimees Arnold Veimer
Kaotused
1949. aasta märtsiküüditamise kaotused Eestis olid
2,5% elanikkonnast

Märtsiküüditamine oli 1949. aasta 25. märtsist kuni 28. märtsini aset leidnud Nõukogude Liidu võimude korraldatud Eesti elanike massiline vägivaldne ümberasustamine Eestist Venemaale, peamiselt Vene NFSV Siberi piirkonda ja vähesel määral Kasahhi NSV-sse.[2] See oli osa suuremast, kõiki kolme Balti riiki hõlmanud salastatud sõjalisest operatsioonist Priboi (eesti keeles 'murdlaine').

See oli Nõukogude Liidu kommunistliku režiimi massilisim terroritegu Eesti kodanikkonna vastu. Nelja ööpäeva jooksul võeti relvastatud valve alla ja laaditi Siberisse saatmiseks rongidele üle 20 700 inimese, sadu inimesi saadeti hiljem Siberisse järgi ja sadu sündis asumisel. Arvestades ka neid, kelle kohta olid küll küüditamisettevalmistused tehtud, aga keda ära viia ei õnnestunud, on kannatanute hulk üle 30 000 inimese. Koos kõigi nende sugulastega, kelle elu ei jäänud samuti endiseks, tabas küüditamine olulist osa Eesti elanikkonnast.[3]

Märtsiküüditamine oli samuti NSV Liidu võimude kõige massilisem deporteerimisoperatsioon sõjajärgsetel aastatel, mis haaras korraga nii Eesti, Läti kui ka Leedu. Ainuüksi operatsiooni ajal (25.-28. märts 1949) kinni võetud ja kodunt ära viidud inimeste hulk ulatus kolme Balti riigi peale kokku ligi 37 000 pere ja 95 000 inimeseni.[4]

Teadaolevatel andmetel viidi Eestist ära 20 702 inimest (nendest 49,4% naised, 29,8% lapsed ja 20,8% mehed), kellest Siberis hukkus ligikaudu 3000 inimest.[5]

Noorim küüditatu oli teadaolevalt 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 85-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast.[viide?]

Esimest korda mainis märtsiküüditatute laialt käibel olevat arvu 20 702 Tartu Ülikooli parteiajaloolane Ervin Kivimaa oma 1970. aastal kaitstud kandidaadiväitekirjas, kuid käsikirjana polnud see uurimus laiale avalikkusele kättesaadav.[6]

Esimene ešelon 992 küüditatutega läks sihtkohta teele Tapa raudteejaamast 26. märtsil 1949 kell 12:32, viimane Võru raudteejaamast 1064 inimesega 29. märtsil kell 21:10.[7]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Maaühiskonna ümberkorraldamine[muuda | muuda lähteteksti]

Märtsiküüditatute mälestamine 2015. aastal Tallinnas

1944. aasta septembris, kui Saksa okupatsioon asendus Nõukogude omaga, jätkas uus võim 1941. aastal pooleli jäänud maareformi. 1944. aasta maareformi eesmärk oli saavutada elanikkonna toetus: näidata, nagu oleks uus võim huvitatud eramajapidamiste säilimisest, koguni uute väiketalude loomisest. Ühe perekonna kasutuses oleva maa ülemmääraks oli seatud 30 hektarit. 16. oktoobri 1944 EK(b)P KK määrusega nr 189 lubati eeskujulikel majapidamistel kasutada isegi üle 30 ha suurusi maakohti – tõukarja pidamiseks, vilja- ja heinaseemnesortide aretamiseks. Maareformi lõpul anti talupidajatele maa põliskasutamise kohta akt. See oli vaid talupoegade ajutine maharahustamise abinõu.

Kooskõlas NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega 17. augustist 1947 andis Eesti NSV Ministrite Nõukogu 30. augustil 1947 välja määruse nr 654 talumajapidamiste maksustamise kohta. Edukamatele majapidamistele, kulakutele, hakati rakendama kõrgendatud maksumäära. Kohustus selgitada välja kulaklikud majapidamised lasus iga valla täitevkomiteel. Eesmärk seisnes selles, et talupojad loobuksid oma maast ja tootmisvahenditest ning astuksid kollektiivmajapidamistesse – kolhoosidesse. Kolhoosid olid täielikult allutatud riigi ja partei võimule, seal polnud vähimatki omaalgatust ega ühistegevust. Nad kujunesid kõikjal halvasti majandavateks, äärmuseni vaesunud nälgivate inimeste kollektiivideks. Kolhoosikorra sügav majanduslik mõte oli põllumajandus kohustuslike riiklike müügikohustuste ja maksude abil täielikult tühjaks imeda, et saaks ressursse riigi industrialiseerimiseks ning võimsa raske- ja sõjatööstuse ülesehitamiseks. Kolhoosikord oli vahend, millega režiim allutas ühiskonna suure osa, talurahva piiramatult oma tahtele.

Kuigi mitmekordistunud makse polnud talud sageli enam võimelised kandma ning laostumine oli paratamatu, siis kolhoosidesse astumine kulges vaevaliselt – 1949. aasta alguseks oli kollektiivmajapidamistesse ühinenud vaid 5,8% taludest. Oli tarvis hakata kasutama resoluutsemaid abinõusid.

17. jaanuaril 1949 kirjutas Nikolai Karotamm Moskvasse, et kollektiviseerimise teostamiseks on vajalik "kulakluse kui klassi likvideerimine", selleks pidi nad Eesti NSV piiridest välja saatma.

Vastupanuliikumine[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti okupeerimine Punaarmee poolt 1944. aasta sügisel tõi kaasa relvastatud vastupanuliikumise.

1949. aastaks oli vastupanuliikumise selgroog murtud. Jõud muutusid järjest ebavõrdsemaks, lootus Läänest tulevale abile hakkas kustuma. See lõi olulise eelduse küüditamise läbiviimiseks. Kuna operatsioon Priboi oli logistiliselt küllaltki keeruline operatsioon, siis ajaliselt varem toimunud aktsioonid võinuksid olla liiga riskantsed.

Operatiivplaan Priboi[muuda | muuda lähteteksti]

Operatsiooni ettevalmistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Väljasaadetavate kindlaksmääramine[muuda | muuda lähteteksti]

Väljasaadetavate arvu kindlaksmääramine[muuda | muuda lähteteksti]

Balti riikidest väljasaadetute arv. Allikas Janis Hermanis

Mastaapse operatsiooni korraldamisel oli esmane ülesanne kindlaks määrata väljasaadetavad perekonnad. NSV Liidu Ministrite Nõukogus 29. jaanuaril 1949 vastu võetud määrusega 390-138ss pandi paika väljasaadetavate arv Baltikumis: Eesti NSV-s 7500 perekonda, 22 500 inimest, Läti NSV-s 13 000 perekonda, 39 000 inimest ning Leedu NSV-s 8500 perekonda, 25 500 inimest. Kokku kuulus määruse järgi ümberasustamisele 29 000 perekonda ja 87 000 inimest.

Väljasaatmise põhjendatuse tõendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Iga perekonna väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon vormistati üle kogu Eesti arvestustoimikutena. Neid koostas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium (RJM). RJM oli oma olemuselt sõjaväeline ja tsentraliseeritud asutus. Eesti NSV RJM linna ja maakonnaosakonnad tegutsesid ministeeriumi juhtkonnalt tulnud korralduste ja juhendite alusel.[8]

NSV Liidu 29. jaanuari määrusest tulenevalt pidi inimeste väljasaatmise alus olema n-ö natsionalisti, bandiidi olemasolu perekonnas või perekonna kuulumine n-ö kulaklike majapidamiste hulka. Kohustus seda dokumentaalselt tõendada lasus RJM-l. Selle ülesande täitmisel osalesid peale RJM linna- ja maakonnaosakondade veel RJM A(arvestus)-osakond ning sõjaväe- ja piirivalvesalkade vastuluureosakonnad. Keskne ja koordineeriv roll protseduuril oli aga eelkõige RJM A-osakonnal, mis hakkas dokumente välja otsima veebruari algul. Regionaalosakondades alustati selle tööga veebruari keskel. 15. märtsiks oli info arvestustoimikutesse kogutud.[9]

Eesti NSV RJM Saaremaa osakond pidi koostama arvestustoimikud 370 majapidamise kohta, Valgamaa osakond 487 pere kohta, Võrumaa osakond 854 pere ja Tartumaa 1653 perekonna kohta.[9]

Väljasaatmise põhjendatuse dokumenteeris RJM A-osakond TSN Täitevkomiteesid, parteiorganeid ja kohalikke miilitsaid kaasamata.[10]

Natsionalistide ja bandiitide tõendusmaterjaliks olnud dokumendid.[11]

  1. RJM keskaparaadist ja sõjaväe vastuluureosakondadest: natsionalistide ja bandiitide kohta langetatud sõjatribunali otsuste koopiad, arreteerimismäärused, väljakirjutused RJM erinõupidamise otsustest, õiendid kompromiteerivate materjalidega.
  2. RJM regionaalosakonnast: koopiad arreteerimismäärustest, koopiad ja väljavõtted ülekuulamisprotokollidest ning õiendid RJM A-osakonnalt saadud teatisest konkreetse osakonna arreteeritud natsionalisti karistamise kohta.
  3. Regionaalosakonna koostatud memorandumid nende käsutuses olnud agentuurmaterjalide põhjal, väljavõtted agentuurasjadest; agentuurteade, tšekistlik-sõjaväeliste operatsioonide raportite, ülekuulamisprotokollide, isiku tuvastamise protokollide koopiad.
  4. Piirivalvesalkade vastuluureosakondadelt saadud memorandumid n-ö emigreerunud natsionalistide kohta kogutud agentuurteadetest.

Kulakute kategooriasse loetud perede puhul kasutatud tõendid.[11]

  1. Maakonna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee (TSN TK) kinnitatud maakonna kulakute nimekiri.
  2. Väljavõtted maakonna TSN TK otsustest perekonna kulakuks tunnistamise kohta.
  3. Valla TSN TK tõendid kohalike kulaklike perekondade kohta.
  4. Agentuurteated kompromiteerivate andmetega kulaklike perede kohta;
  5. Muud tõendid kulakliku pere liikmete nõukogudevastase tegevuse kohta – ülekuulamisprotokollide, arreteerimismääruste, süüdistuskokkuvõtete koopiad, prokuratuuri teated pereliikmete karistamise kohta.

Pärast natsionalistide, bandiitide ja kulakute majapidamiste väljaselgitamist tuli järgmisena kindlaks teha igasse majapidamisse kuuluvad pereliikmed ning nende elukoht. Peale selle tuli välja selgitada, kas on küüditamist välistavaid asjaolusid, milleks olid kas erilised teened Nõukogude riigi silmis (teenistus Nõukogude armees või riiklikud autasud) või töövõimetus. Kogu eelkirjeldatud tegevus kajastub RJM asjaajamises koondnime all "tuvastused" (установки). Tuvastustega tegelesid RJM-i regionaalosakonnad.[12]

Küüditatavate perede koosseisu ja elukoha väljaselgitamine olid operatsiooni õnnestumise seisukohalt kriitilise tähtsusega. See oli vajalik, et operatiivgruppide tegevust kavandada: operatiivgruppide ja transpordi komplekteerimine, peale selle sõltus tuvastuste täpsusest operatiivgruppide tegutsemise kiirus ja efektiivsus. Mida kiiremini jõudis operatiivgrupp talle määratud taludesse, seda suurema tõenäosusega ei olnud väljasaadetavad toimuvast aimu saanud ega põgenenud. Ebatäpse tuvastuse korral tuli küüditajail tühjalt ringi sõita, millega kaotati aega ja hirmutati kohalikku rahvast. Kehvasti tööd teinud RJM töötajad mainiti nimeliselt operatsiooniga seotud aruannetes.[12]

RJM regionaalosakond lõpetas väljasaatmismenetluse kokkuvõtva õiendiga, mille kinnitas maakonnaosakonna ülem või tema asetäitja.[12]

Tuvastamine RJM Saaremaa osakonna näitel[muuda | muuda lähteteksti]

RJM regionaalosakonda laekunud tõendusmaterjalid andis osakonna juhtkonna esindaja edasi operatiivtöötajale, kes pidi sisse seadma toimiku ja tuvastama vajalikud andmed n-ö natsionalisti, bandiidi või kulaku pereliikme kohta. Tuvastuse tulemused kajastati kirjalikes õiendites või raportites, mis koostati osakonna ülemalt või asetäitjalt saadud trükitud vormi põhjal.[13]

Kui selgus, et mõni küüditamisele kuuluv perekonnaliige elab mujal, teavitati sellest isiku elukohajärgse RJM regionaalosakonna ülemat ja 5. osakonda.[13]

Pärast ülesande täitmist andis tuvastaja tehtud tööd kajastavad õiendid või raportid üle osakonna juhtkonna esindajale, kes edastas need toimikute vormistamisele spetsialiseerunud operatiivtöötajale. Viimane koostas tuvastuste põhjal samasisulised osakonna juhtkonna õiendid ning ilmselt kohe ka kogutud teavet kokkuvõtva koondõiendi. Valmis õiendid anti ümbertrükkimiseks edasi masinakirjutajatele, ja kui need olid valmis, köideti toimik kokku ning viidi allakirjutamiseks kellelegi osakonna juhtkonnast.[13]

Arvestustoimikute vormistamise protsessis on regionaalosakondades täheldatav selge tööjaotus: üks osa töötajaid tegeles andmete tuvastamise, teine dokumentide vormistamisega.[13]

Tuvastuste tegemisse rakendati enamasti eesti keelt valdavad operatiivvolinikud. Tuvastajatel on olnud ilmselt ka oma tööpiirkonnad. Vormistamise grupi liikmete ülesanne oli koondõiendi koostamine, toimiku lõplik vormistamine (lehtede nummerdamine, köitmine). Samuti pidid nad tegema järelpäringuid teistesse osakondadesse ja ametiasutustesse. Seetõttu rakendati seal usaldusväärsemaid, haritumaid ja parema vene keele kirjaoskusega töötajaid.[13]

Tuvastusi iseloomustavad sagedased eksitused, mida tuleb ette eelkõige isikuandmete puhul (nimi, sünniaasta, elukoht). Kurioossemate juhtudena on segi aetud samanimelisi ja lähestikku elavaid isikuid, mitme toimiku sisseseadmist ühe pere kohta, sugulussidemete ekslikku tuvastamist. Kui elukohtade ja koosseisude tuvastamisel tehtud eksitused on tingitud kiirustamisest, siis teenete tuvastamise puhul on ebatäpsus Andres Kahari arvates sihilik.[13]

Kokkuvõtted. Otsuste sanktsioneerimine ja kinnitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Valmis toimikud saadeti regionaalosakondadest Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi keskaparaati kokkuvõtte koostamiseks. RJM keskaparaat asus Tallinnas Pagari tänav 1.[14]

Kokkuvõtted koostati (arvestustoimikud vormistati lõplikult) RJM peamaja 5. korrusel asunud suures saalis. Selle tarbeks loodi operatiivvolinikest, uurijatest, jaoskondade ülematest, nende asetäitjatest ning mujalt NSV Liidu RJM valitsustest appi saadetud töötajatest töögrupp.[14]

Korraga tegeles ülesandega mitukümmend RJM ohvitseri, kelle vahel jaotasid viis kuni seitse RJM töötajat laiali regionaalosakondadest saabunud toimikud ja kokkuvõtete blanketid. Maakondade toimikud jaotati laiali läbisegi, mis tähendab, et ühe ja sama kokkuvõtte koostaja nime võib leida õige mitme maakonna toimikute kokkuvõtetelt. Kokkuvõtete blanketid tuli pärast täitmist tagastada samadele inimestele, kellelt need olid saadud. Samuti tuli talitada juhul, kui keegi tahtis vahepeal ruumist lahkuda.[14]

Kokkuvõtte puhul, üksikud erandid välja arvatud, on trükitud blankett, mille keskosast üleval pool asub suurelt trükitähtedes заключение (kokkuvõte), millele järgnevad regionaalosakonna kogutud andmed ning lehe teisel poolel RJM operatiivtöötaja ettepanek saata perekond Eesti NSV territooriumilt asumisele (seal on märgitud: "panen ette perekond aadressiga [elukoht] isikkoosseisus [nimed] saata eriasumisele (спецпоселение)"). Ettepaneku kinnitas keegi RJM keskosakondade ülematest või nende asetäitjatest (kõigile kokkuvõtetele on trükitud RJM 5. osakonna ülema Nikolski nimi, kuid tegelikult on nõusoleku andjad olnud peaaegu kõik sel ajal Tallinnas viibinud RJM keskosakondade ülemad ja nende asetäitjad, mis järeldub antud allkirjadest).[14]

Dokument on saadetud edasi Boris Kummile ja Kaarel Paasile.[14] Nad on lisanud lehe esimese poolele resolutsiooni: vasakus ülemises nurgas on Boris Kummi nõusolek perekonna väljasaatmiseks (seal seisab vene keeles "Kinnitan, Eesti NSV RJM minister kindral-major /KUMM/ kinnitamise kuupäev, allkiri ja RJM pitsat". Natsionalistide ja bandiitide puhul on paremas nurgas peale RJM-i ülema ka prokurör Kaarel Paasi märkus "sanktsioneerin" koos pitsati, käsikirjalise kuupäeva ja allkirjaga.

Kui kõik kinnitused-sanktsioonid olid tehtud, registreeriti toimikud RJM A-osakonnas, anti toimikule number ning saadeti tagasi maakonda.[14]

Organisatsiooniline ettevalmistus[muuda | muuda lähteteksti]

Paralleelselt tohutu paberitööga valmistati operatsiooni tehniliselt ette. Julgeolekuministeerium pidi tagama, et väljasaadetavad kinni peetaks ja jaamadesse toimetataks, siseministeerium pidi garanteerima konvoeerimise, transpordi ning küüditatute paigutamise ja järelevalve Siberi sihtkohtades.

Eesti NSV Ministrite Nõukogu kolme täiesti salajase määrusega määrati Eesti kulakute väljasaatmine, ümberasustamine ja nende majapidamiste likvideerimine. Esiteks määrati Eesti NSV Töörahva Saadikute Maakonna- ja Linnanõukogude Täitevkomiteede kinnitatud maakondlike nimekirjade järgi väljasaatmisele 3824 perekonda. Teise määrusega lisati veel 128 kulakuperekonda ning kolmandaga sätestati konfiskeeritud kulaklike majapidamiste realiseerimise kord. Kulakute vara ja kariloomad (v.a isiklikud väärisesemed, kodused asjad, riided, nõud, väikeinventar ja toidutagavara) konfiskeeriti riiklike kohustuste võla katteks või selle puudumisel anti tasuta kolhoosidele. Muu vara aga realiseeriti riigi tuludesse.

1949. aasta märtsis, umbes kümme päeva enne küüditamise algust, kutsuti EK(b)P Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm igasse maakonda KK määratud volinikud, kellele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Arnold Meri ütluste järgi toimus instrueerimine suulises vormis. Volinike ülesanne oli Meri ütluste järgi kontrollida, et küüditamine toimuks vastavalt ÜK(b)P KK ja NSV Liidu MN ühismäärusele 1949. aasta 29. jaanuarist. Volinikud pidid aitama julgeolekuorganitel maakondades küüditada, kontrollima koos maakondade parteikomiteede esimeste sekretäridega küüditatavate dokumente ja veenduma, et väljasaatmise vajadus oleks tõendatud, et nimekirjades ei oleks lohakusest, valedest arusaamadest või pahatahtlikkusest perekondi, kes tegelikult väljasaatmisele ei kuulu. Mingeid dokumente volinike määramise või instrueerimise kohta pole leitud, kuid Karotamme märkmetes leiduvad 1949. aasta 9. märtsi lehel märkused "KK liikmete instr", "50 kõnelejat (instr.)." ja "kõnelejate instrueerimine". EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud 1949. aasta kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel.[15]

Tehniline ettevalmistus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaheteljelist inimestele kohandatud loomavagunit, mida kasutati deporteerimisel 1941. aastal, kasutati ka 1949. aastal. 1938. aasta väljalaske GAZ veoauto asemel kasutati maailmasõja käigus ameeriklastelt saadud Studebaker-tüüpi autosid

Eestis koordineerisid küüditamist Eesti NSV julgeolekuminister Boris Kumm ja NSV Liidu RJM volinik Eesti NSVs kindralmajor Ivan Jermolin, kellele allus korraldusi täitev 12-liikmeline operatiivstaap.

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile (Eesti NSV RJM) langes järgmiselt vastutus Priboi esimese osa eest, alustades nimekirjade koostamisest (veebruaris 1949). Eestisse saabus NSV Liidu julgeolekuministeeriumi volinik kindralmajor Ivan Jermolin ning Eesti NSV riikliku julgeoleku ministrile Boris Kummile tehti teatavaks tema ülesanded. Julgeoleku rajooniosakondade töötajad said salajase ülesande teha kindlaks kulakute ja natsionalistide perekonnad ning vormistada väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon. Igasse maakonda saadeti Eesti NSV RJM volinik. Igale maakonnale kehtestati väljasaadetavate perede arv pluss reserv. NSV Liidu MN 29. jaanuari otsusega nr 390-138ss oli juba ametlikult kindlaks määratud igast Balti liiduvabariigist väljasaatmisele kuuluvate inimeste arv ja kategooriad. Eestist tuli otsuse kohaselt välja saata 7500 perekonda 22 500 inimesega.

Järgmises etapis pidi (Eesti NSV RJM) väljasaadetavad arreteerima ja pealelaadimispunktidesse toimetama. Eesti NSV Siseministeerium (Eesti NSV SM) seevastu oli kohustatud toime tulema n-ö konvoirolliga – ešelonide koostamise ning nende sihtpunktidesse saatmise ehk operatsiooni teise poolega. Eesti NSV Siseministeeriumisse saadeti NSV Liidu SMi kindralmajor Vladimir Rogatkin.

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi allüksuste tegevust juhtis minister Boris Kumm, Eesti NSV Siseministeeriumi Aleksander Resev, RJM-i sisevägede tegevust koordineerimisoperatsiooni Priboi ajal Riias NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sisevägede juht kindralleitnant Pjotr Burmak (1901–1973).

5. märtsiks selgus Eesti NSV Siseministeeriumi järelepärimiste tulemusena, et Siberi tööstuspiirkondadesse on võimalik majutada täpselt 29 467 perekonda, mis tegelikult juba NSV Liidu MN otsusega nr 390-138ss paika pandud suurusjärku silmas pidades oli muidugi ennustatav tulemus. Kõik tähtsamad otsused langetatigi Moskvas ÜK(b)P) Keskkomitees. Priboi üldiseks juhtimiseks paigutati Riiga operatsiooni staap, eesotsas NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium ministri 1. asetäitja kindralleitnant Ogoltsoviga.

Priboi kavatseti Baltikumis läbi viia ühe päeva jooksul. Eestis olid Eesti NSV RJM-i koostatud küüditavate plaanid 17. märtsiks lõplikult valmis ning EK(b)P KK komandeeris kõigisse maakondadesse EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud, kes pidid suunama kohalike allasutuste tööd. Eesti NSV SM-il tuli operatsiooni teostamise ajaks viia kõrgendatud valmidusse talle alluvad raudteevalve, piirivalve, miilitsa, vanglate ja tuletõrjeüksused.

Eesti NSV Siseministeeriumi ülesandeks jäi ešelonikomandode komplekteerimine, mis lõpetati 21. märtsiks. Vastavalt NSV Liidu RJM-i kavandatud 19 ešelonile ja 16 pealelaadimispunktile pandi paika 19 pealelaadimispunktide ja 19 ešelonide ülemat koos asetäitjatega operatiiv- ja varustusalal. Kokku kuulus ešelonide koosseisu 76 ohvitseri, 456 konvoivägede sõdurit ning 57 meditsiinitöötajat – igasse ešeloni üks arst ja kaks meditsiiniõde. 10 ešeloniülemat ja kogu meditsiinipersonal komandeeriti Eestisse Nõukogude Liidu teistest piirkondadest. Operatsiooni läbiviimise ajaks saabus Eestisse ka spetsialiste-operatiivtöötajaid ligi 1200. Väljasaadetavate tabamiseks ja transportimiseks moodustati 1987 operatiivgruppi, kuhu kuulus 23024 inimest (operatiivtöötajad ja sisevägede sõdurid, lisaks kohalik aktiiv). Operatsioonikäsu saamisel tuli viivitamatult välja saata 2772 autot ja 12 400 voori, teed ja liikumisskeemid määrati kindlaks.[16]

Ešeloniülemad ja siseministeeriumi konvoiväed saabusid suuremalt jaolt väljastpoolt liiduvabariiki. Eesti ajaloolase Tõnu Tannbergi andmetel nähti küüditamiseks Eestis ette 2198 operatiivtöötaja, 5953 sõjaväelase, 3665 hävituspataljonlase ja 8438 parteiaktivisti, kokku 20 254 inimese tööjõu kasutamist.[17]

Märtsiküüditamine[muuda | muuda lähteteksti]

Saladuskatet püüti hoida lõpuni, raadiojaamad saadeti vallakeskustesse ja koondamispunktidesse alles mõni tund enne operatsiooni algust ning enamasti talitati nõnda ka väljasaatmisele kuuluvate inimeste nimekirjadega. 25. märtsi varahommikul siirdusid ešelonikomandod neile määratud tööpostidele. Nendega liitusid pealelaadimispunktide ja ešeloni ülemad ning operatiivgruppide töö võis alata. Eesti NSV siseministri Aleksander Resevi 12. aprilli ettekande kohaselt NSV Liidu siseministrile Sergei Kruglovile hakkasid Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatiivgrupid väljasaadetavaid perekondi kinni võtma Eestis 25. märtsil kell kuus varahommikul, Tallinnas juba kell neli. Vagunite laadimisel lähtuti normist 48–50 inimest neljateljelisse ja 24–25 inimest kaheteljelisse vagunisse. Kui selgus, et plaan ei tule täis, kujunes inimeste arvuks 40–44 neljateljelises ja 20–22 kaheteljelises vagunis. Kogu Eestis tervikuna jäi tühjaks 112 vagunit. Enne teele minemist määrati veel vene ja eesti keelt kõnelevate väljasaadetavate hulgast vagunivanemad, kes pidid koostama nn vaguninimekirjad. Mõned vagunitesse laaditud põgenesid, mõned viidi ravile. 27. märtsi lõunaks kõik ettevalmistused lõppesid ja ešelonid saadeti Siberi poole teele, Tartu elanikud näiteks Omski poole. Kokku oldi teel 11 ööpäeva 27. märtsist 7. aprillini. Mõned põgenesid teel.

Andmed ešelonidesse paigutatud isikutest on vastukäivad. Näiteks teatab kindralmajor Kumm Karotammele, et vagunitesse on paigutatud kokku 20 498 meest, naist ja last, samas kui polkovnik Mihhailov teatab Karotammele hoopis arvu 20 702, kindralmajor Resev Moskva eriasumisosakonnale 20 723 ning kindralpolkovnik Kruglov Stalinile, Molotovile, Beriale, Malenkovile 20 713.[18]

Balti riikidest tervikuna küüditati neil päevil oma kodudest Siberisse üle 92 000 inimese. Operatsiooni korraldamisse kaasatute arv ületas 76 000 inimest.[16]

Eesti NSV Siseministeeriumi 1. eriosakonna (arvestusosakond) ülema alampolkovnik Oskar Aviku teatis väljasaadetud ešelonidest

Ešeloni nr Laadimisjaam Algne vagunite hulk Vaguneid teele Inimesi Väljumine Sihtkoht (linn) Saabumine
97301 Rakvere 68 49 931 27.03 23:25 Abakan 12.04
97302 Jõhvi 68 68 1277 26.03 13:15 Abakan 08.04
97303 Tapa 64 56 992 26.03 12:32 Barabinsk 07.04
97304 Kehra 57 49 922 27.03 16:47 Abakan, Son 10.04
97305 Ülemiste 62 68 1327 28.03 19:15 Šira, Son, Užur 13.04
97306 Ülemiste 62 54 1137 26.03 18:47 Atšink, Adadõm, Užur 08.04
97307 Keila 62 65 1369 29.03 3:50 Tšerepanovo 13.04
97308 Risti 67 51 965 27.03 15:41 Tšerepanovo 07.04
97309 Haapsalu 62 62 1174 26.03 13.35 Tšulõmskaja 09.04
97310 Paldiski 62 70 1729 29.03 14:35 Barabinsk 12.04
97311 Jõgeva 62 50 926 27.03 14:24 Ubinskaja, Karagat 07.04
97312 Jõgeva 62 48 935 27.03 14:34 Tatarskaja, Karsuk 08.04
97313 Veriora 62 47 938 27.03 15.40 Barabinsk, Tšanõ 06.04
97314 Tartu 62 47 955 27.03 16:57 Omsk 10.04
97315 Elva 64 42 714 27.03 14:58 Ljubimskaja, Kalantšinskaja 09.04
97316 Keeni 62 59 1045 26.03 19:32 Novosibirsk 10.04
97317 Puka 62 51 960 26.03 16:15 Novosibirsk 07.04
97318 Võru 32 34 1064 29.03 21:10 Mihhailovo 22.04
97319 Võru 62 57 1175 27.03 0:15 Kitoi, Tulun 16.04
KOKKU: 19 ešeloni 1169 1057 20 535
Allikas: Hilda Sabbo, "Võimatu vaikida II" lk 856–857, Leo Õispuu, "Küüditamine Eestist Venemaale: märtsiküüditamine 1949. 1. osa" lk 75.
Märkused: Sihtkohta jõudnute arv (tabelis "inimesi") ei märgi pealelaaditute arvu.

Küüditajate autasustamine "lahinguliste" teenete eest[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu parteijuhtkond autasustas toimepandud inimsusvastase kuriteo – küüditamisoperatsiooni eest operatsiooni Eesti-poolse läbiviimise juhti Aleksander Resevit 24. augustil 1949 Punalipu ordeniga. Punalipu ordeniga autasustati veel kindralmajor Boriss Kummi, polkovnik Pavel Pastelnjakki (Пастельняк Павел Пантелеймонович) ja polkovnik Dmitri Taeveri (Таевер Дмитрий Дмитриевич). 1. järgu Isamaasõja ordeniga autasustati kindralleitnant Sergei Ogoltsovi, 2. järgu Isamaasõja ordeniga alampolkovnik Oskar Avikut (Авик Оскар Иосифович), Punatähe ordeniga aga alampolkovnik Alfred Pressmani (Прессман Альфред Гетлибович) ning alampolkovnik Idel Jakobsoni.

Asumiselt vabanemine[muuda | muuda lähteteksti]

Mõnedel üksikjuhtumitel on Siberist vabanetud üsna varsti pärast küüditamist. Muutus saabus pärast Stalini surma 1953. aastal. Vabastamine hakkas kulgema etapiviisiliselt, kategooriate kaupa. 1953. aasta märtsis võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse amnestiast, mille alusel hakati vabastama poliitilistel põhjustel kuni viieks aastaks vangimõistetuid. 1941. juunis represseerituile see amnestia ei laienenud. 1953. aasta suvel kavatseti lõdvendada eriasumisele saadetute administratiivset järelevalvet, kuid selleni ei jõutud. Samas oli selge, et miljonite deporteeritute kinnihoidmiseks ei ole piisavalt poliitilisi ega majanduslikke põhjuseid.

Esimesed mastaapsemad otsused eriasumiselt vabastamise kohta tehti 1954. aastal. Veel 1953. aastal oli NSV Liidu Siseministeerium seisukohal, et alla 16-aastased isikud tuleb igaveseks ajaks asumisele jätta ning üldtingimuste korras arvele võtta. Aasta pärast otsus laste kohta siiski leebus. 16. juulil 1954 andis NSV Liidu Siseministeerium välja käskkirja nr 00597, mis oli kooskõlas NSV Liidu Ülemnõukogu määrusega nr 1439-649ss 5. juulist 1954. Käskkirja järgi tuli kuu aja jooksul arvelt maha kanda kõigi eriasumisel viibijate lapsed, kes olid sündinud pärast 31. detsembrit 1937. Alla 16-aastased isikud vabastati asumisel viibijate piirangutest ja vanematel kui 16-aastastel lubati minna õppima vabalt valitud õppeasutusse. Eestisse tagasipöördumine sõltus sellest, kas ja kui lähedased sugulased olid kodumaale maha jäänud ning kas nad nõustusid need lapsed enda juurde võtma, sest laste vanemaid koju veel ei lastud.[19]

Samal päeval, 16. juulil andsid NSV Liidu peaprokurör, siseminister ja NSV Liidu MN juures asuv Riiklik Julgeoleku Komitee esimees välja ühiskäskkirja nr 127s/0391/078, millega muudeti ära NSV Liidu Riikliku Julgeoleku ja Prokuratuuri direktiiv nr 66/241ss 26. novembrist 1948 "Isamaasõja ajal erinevatesse NSV Liidu piirkondadesse väljasaadetute kohustuslikest ja püsivatest asukohtadest põgenenute kriminaalvastutusele võtmise kohta". Isikud, kes viibisid selle direktiivi alusel asumisel, vabastati asumiselt ja kanti arvelt maha. Punkti 7 järgi tuli sulgeda uurimistoimikud nende isikute kohta, kes põgenesid asumiselt, ja ühtlasi lõpetada nende tagaotsimine.[19]

Murrang Siberist vabanemises saabus 1956. aastal, kuid ka siis ei vabastatud automaatselt. Esmalt pidi väljasaadetu või mõni tema sugulastest kirjutama vabastamispalvega avalduse. 1953. aastal laekus Eesti NSV Siseministeeriumile 1967 avaldust, 1954. aastal 5542 avaldust. Vabastamistaotluste arvu pideva suurenemise tõttu hakkas nende läbivaatamine venima, ulatudes kuuest kuust kuni aastani. Eesti NSV SM esimese eriosakonna ülema Kuropatkini teatitest nr 9/0490 (25.01.1955) selgub, et see on tingitud kaadri nappusest. Avalduse läbivaatajateks sobisid vaid spetsiaalse ettevalmistuse, tšekisti teadmistega ja operatiiv-jälitustöö praktiliste kogemustega töötajad. Iga avalduse puhul oli tarvis kontrollida faktide paikapidavust kas dokumentide või pealtnägijate tunnistuste abil. Avalduste läbivaatamise käigus ilmnesid ka mõningad probleemid. Selgus, et siseministeeriumile laekunud avalduste põhjal viibib asumisel rohkem inimesi kui neid oli nimekirjadesse kantud. Eriti puudutas see 1949. aastal väljasaadetud kulakuid.[20]

Väljasaadetute vabastamine jätkus pärast Hruštšovi sula üldiselt langevas tempos. Viimased vabastamisotsused tehti veel 1965. aastal.

1960. aasta veebruariks oli aastail 1941–1951 Eestist küüditatutest vabastatud[21]

  1. Eesti NSV SM, prokuratuuri ja Ülemkohtu otsusega 9047 isikut;
  2. Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsusega 2029 isikut;
  3. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi komisjoni otsusega 2010 isikut;
  4. põhjendamatult väljasaadetud 1256 isikut;
  5. NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadustega 1958. aasta 19. maist ja 1960. aasta 7. jaanuarist 2265 isikut;
  6. NSV Liidu valitsuse seaduste ja määruste alusel 11228 isikut.

1. jaanuari 1960 seisuga viibis ametlikel andmetel eriasumisel veel 377 Eestist deporteeritut: 126 olid bandiidid-natsionalistid, 225 nende perekonnaliikmed, Jehoova tunnistajaid oli 6 ja 20 isikut olid 1941. aastal küüditatud.[21]

Vabastamisega seotud piirangud[muuda | muuda lähteteksti]

Eestisse saabuvatele eriasumiselt vabastatutele olid esitatud elamise korraldused. Seda reguleeris 1. oktoobril 1957 vastu võetud Eesti NSV MN määrus nr 332, mis nägi ette, et isikud, kes on eriasumiselt vabastatud NSV Liidu MN määrusega 24. novembrist 1955 või NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega 13. detsembrist 1955 ning kelle edaspidine asumisel viibimine osutus ebaotstarbekaks, võivad Eestis elada ükskõik millises kohas, v.a Tallinnas, piiritsoonides ja neis linnarajoonides, kust nad eriasumisele saadeti. Kohalikel rajoonikomiteedel oli õigus lubada vanuritel, töövõimetutel ja end ülalpidavatel isikutel elada samas rajoonis, kust neid asumisele viidi. Eesti NSV MN määruse ettekirjutust eiranuid karistati passirežiimi rikkumise alusel ja nad võeti kriminaalvastutusele.

12. oktoobril 1957 andis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium välja seadluse "Eesti NSV-sse tagasipöördumise keelamisest isikutele, kes on karistatud eriti raskete riiklike kuritegude eest, samuti Eesti endiste kodanlike valitsuste liikmetele, kodanlike poliitiliste parteide ja natsionalistlike organisatsioonide, politsei ning riigiasutuste juhtivate tegelastele ja eesti natsionalistlikust põrandaalusest tegevusest aktiivseile osavõtjaile". Eesti NSV-sse omavoliliselt tagasipöördujaid karistati rahvakohtu otsusega vabaduskaotusega ühest kuni kolme aastani ühes järgneva eemaldamisega vabariigi piirest. Selle seadlusega kaasnenud instruktsioonis täpsustati seadlusega hõlmavate isikute kategooriat. Samuti oli Eestisse tagasipöördumine keelatud isikutele, keda oli karistatud nõukogude kodaniku tapmise või piinamise, spioneerimise, terroristlike ja diversiooniaktide ning banditismi eest. Osaliselt vabastati siia gruppi kuulunud isikud 1961. aasta 25. märtsi ja 1963. aasta 6. detsembri seadlustega, kuid täielikult tunnistati seadlus kehtetuks alles 1965. aastal.[22]

Vabastamisega ei tagastatud konfiskeeritud vara. Sageli oli küüditatutel tõsiseid raskusi elamispinna leidmisega. Küüditatute puhul rakendati ka ametikeelde.[23]

Kohtupidamised küüditajate üle[muuda | muuda lähteteksti]

Saaremaa[muuda | muuda lähteteksti]

Hiiumaa[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaan Pähna, kes töötas Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Hiiumaa osakonna operatiivvolinikuna, osales 1949. aasta veebruaris ja märtsis 46 väljasaatmisele ja ümberasustamisele kuuluva isiku tuvastamisel. Ta kogus andmeid ning koostas 14 perekonna ja 46 isiku kohta salajased õiendid, mis olid aluseks nende väljasaatmisotsuse tegemisele. Ise võttis ta kinni kaks isikut. Välja saadeti Pähna tegevuse tulemusena 41 isikut.[28]

Harjumaa[muuda | muuda lähteteksti]

Tartumaa[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. (Kirjutanud Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Lauri Vahtre jt, tegevtoimetajad Ago Pajur ja Tõnu Tannberg, peatoimetaja Sulev Vahtre). Õpetatud Eesti Selts, Tartu: Ilmamaa, 2005, lk 278.
  2. ↑ http://lood.wordpress.com/2007/04/05/koolivaheajal-algas-soit-kulmale-maale/#more-105
  3. ↑ Toimik "Priboi": artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest. (Toimetajad Meelis Saueauk, Meelis Maripuu). Tallinn: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 7.
  4. ↑ Toimik "Priboi": artikleid ja dokumente 1949. aasta märtsiküüditamisest. (Toimetajad Meelis Saueauk, Meelis Maripuu). Tallinn: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 7.
  5. ↑ Eesti ajalugu: kronoloogia. Tallinn: Olion, 1994, lk 200.
  6. ↑ Valdur Ohmann, "Eesti Ajaloomuuseum lähiajaloo radadel". Ajakiri Tuna, 2/2010, lk 136–137.
  7. ↑ Hilda Sabbo, Võimatu vaikida. II (Tallinn: H. Sabbo, 1996 (Tallinn: Ühiselu)), lk 857–858.
  8. ↑ Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2009), lk 42.
  9. ↑ 9,0 9,1 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 43.
  10. ↑ Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 45.
  11. ↑ 11,0 11,1 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 44–45.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 47.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 13,5 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 48–52.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 14,5 Olev Liivik, Hiljar Tammela. Uuemaid aspekte märtsiküüditamise uurimisest, lk 52–55.
  15. ↑ Küüditamine kui genotsiidikuritegu: teadlik rünnak sotsiaalse grupi vastu[alaline kõdulink] – Postimees, 25. mai 2008
  16. ↑ 16,0 16,1 "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 13. juuni 2007. Vaadatud 14. oktoobril 2007.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  17. ↑ Teekond Siberisse: küüditamine kui logistikaoperatsioon – Postimees, 24. märts 2009
  18. ↑ Leo Õispuu, "Küüditamine Eestist Venemaale: märtsiküüditamine 1949." 1. osa (Tallinn: Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit "Memento", 2003), lk 74.
  19. ↑ 19,0 19,1 Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 119.
  20. ↑ Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 121–123.
  21. ↑ 21,0 21,1 Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 124.
  22. ↑ Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 123.
  23. ↑ Aigi Rahi, 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas (Tartu: Kleio, 1998), lk 123–125.
  24. ↑ http://uudised.err.ee/index.php?06134459
  25. ↑ "Kohus määras küüditajale ekspertiisi". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. märts 2016. Vaadatud 17. aprillil 2009.
  26. ↑ Kohtupidamine väidetava küüditaja üle lükkus veebruarisse
  27. ↑ Euroopa Nõukogu Tallinna Infotalitus
  28. ↑ Prokuratuur saatis genotsiidis süüdistatavana kohtusse 86-aastase mehe, Eesti Päevaleht, 6. aprill 2010
  29. ↑ Lõpusirgele on jõudnud Vana-Tartumaal 1949. aasta märtsiküüditamise ettevalmistamises ja läbiviimises kahtlustatava Väino Pehki tegevuse uurimisega

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Allikapublikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Monograafiad ja temaatilised artiklikogumikud[muuda | muuda lähteteksti]

Aigi Rahi "1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas" (1998)

Uurimuslikud artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Terje Anepaio. Trauma ja mälu. Mineviku ületamisest represseeritute kogemuses. – Kultuur ja mälu. Konverentsi materjale. Studia Ethnologica Tartuensia. 4. Tartu, 2001, lk 198-215.
  • Margit-Mariann Koppel. Märtsiküüditamine Jõhvi vallas. – Kultuur ja Elu, 1999, nr 4, lk 43-51.
  • Pearu Kuusk. 1949. aasta märtsisündmused küüditajate ettekannetes Tartu näitel. – Tartu Linnamuuseumi aastaraamat. VIII. Tartu, 2002, lk 5-18.
  • Herbert Ligi. Ääremärkusi küüditamise ajaloole: N. Karotamm ja küüditamine. – Kleio, 1991, nr 3, lk 6-10.
  • Aadu Must. Küüditatud eestlaste ajalugu Tomski arhiivis. – Ajalooline Ajakiri, 2000, nr 4, lk 55-86.
  • Vladimir Pool. Operatsioon "Priboi". Hilinenud reportaaž märtsiküüditamisest. – Õhtuleht, 23.03-27.03.1992.
  • Aigi Rahi-Tamm. Sündmus eri allikate valguses (küüditatute näite varal). – Kultuur ja mälu. Konverentsi materjale. Studia Ethnologica Tartuensia. 4. Tartu, 2001, lk 216-225.
  • Aigi Rahi-Tamm. Teise maailmasõja järgsed massirepressioonid Eestis: allikad ja uurimisseis. Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis 9. Tartu Ülikool, 2004.
  • Aigi Rahi-Tamm, Andres Kahar. Deportation Operation Priboy in 1949. – Estonia since 1944. Reports of the Estonian Internation Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. (Eds: Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle). Tallinn, 2009, lk 429-460.
  • Aigi Rahi-Tamm. "1949. aasta märtsiküüditamine". – Kannatuste aastad 1940-1991. (Toimetanud Ülo Ennuste, Enn Tarvel, Peep Varju), Tallinn, 2012, lk 125-152.
  • Lembit Raid. Peremees või käsualune? Ülevaade Parteiarhiivi materjalidest. – Kleio, 1992, nr 5/6, lk 54-60; 1993, nr 8, lk 41-47; 1995, nr 2, lk 42-55.
  • Edgar Saar. Eesti Rahva Muuseumi materjalid 1949. aasta küüditamisest ja küüditatute elust asumisel. – Lee. 10. Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi väljaanne. Tartu, 2004, lk 53-73.
  • Enn Sarv. Märtsiküüditamine kui tšekistlik ebaõnnestumine. – Akadeemia 1999, nr 12, lk 2543-2561; 2000, nr 1, lk 158-172.
  • Hanno Talving. 1949. aasta märtsiküüditamisega seotud varalised protsessid. – Suitsutare. 4. Valitud artiklid. Tallinn, 2007, lk 170-228.
  • Meelis Saueauk. Märtsiküüditamine NSV Liidu sõjajärgsete massideporteerimiste kontekstis. – Tuna, nr 4 (2019), lk 80-97.

Mälestused, päevikud, kirjavahetus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jüri Kindel. Vana mesipuu saladus. Metsavenna päevik. Tartu, 2008.
  • Kalev Mõttus. Pool sajandit märtsiküüditamisest Võrumaal 1949. Võru, 1999.
  • Voldemar Pinn. 25. märts 1949. Punane terror ja Läänemaa. VII. Haapsalu, 1992.
  • Aigi Rahi-Tamm. "Oh et seda uut võimu poleks tulnudki..." [järelsõna romaanile]. – Heino Kiik. Maria Siberimaal. Eesti Lugu. 35. 2009, lk 243-256.
  • Jaan Roos. Läbi punase öö. III. 1948. ja 1949. aasta päevik. Tartu, 2001.
  • Sa ära möödu mineviku valust. II, III. (Koostanud: Tiiu Teesalu). Valga, 2004-2006.
  • Hans Sissas. Meenutused. I, IV, V, VI. Võru, 1990-2003.
  • Tiiu Vadi. Me olime Tartu tudengid. – Akadeemia, 2007, nr 8-9.
  • Vaikimise väraval. Kooliõpilaste kogutud mälestusi küüditamisest. (Toimetanud: Krista Mõisnik, Eneken Helme). Tallinn, 2001.
  • Uno Aan, Need aastad ei unune.... Koeru Vallavalitsus, 2001 (Tallinn: Multico).
  • "Küüditatud 1949: Lääne-Virumaa". Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit "Memento", Rakvere Ühing. (Toimetanud ja eessõna: Õilme Nurk), Rakvere: Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit "Memento", 1999.
  • "Siberi karm kool: küüditatute koolilood: kooliõpilaste kogutud mälestused". Eesti Memento Liit, Eesti Represseeritute Abistamise Fond; (toimetaja Ainu Purje; eessõna: Toomas Liivamägi), Tallinn: Eesti Represseeritute Abistamise Fond, 2011.
  • "Siberi kodu: küüditatute lood". Okupatsioonide Muuseum, Eesti Memento Liit, MTÜ Siberi Lood, (toimetaja Ainu Purje, eessõna: Peep Varju). Tallinn: Okupatsioonide Muuseum, 2014.
  • "Siberist tagasi koju: küüditatute lood". MTÜ Siberi Lood, Okupatsioonide Muuseum; (eessõna: Peep Varju), Tallinn: Siberi Lood, 2015.

Ilukirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Küüditatute mälestused[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi president küüditamisest[muuda | muuda lähteteksti]

Videod[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Märtsiküüditamine&oldid=6583281"