Lielvārde

Allikas: Vikipeedia
Lielvārde

läti Lielvārde

WappenLielvarde.png
Lielvārde vapp
Pindala: 9,832 km²
Elanikke: 6666 (2012)

Koordinaadid: 56° 43′ N, 24° 48′ E56.71666666666724.8koordinaadid: 56° 43′ N, 24° 48′ E
Lielvārde
Lielvārde Läti kaardil

Lielvārde (saksa Lennewarden) on linn Lätis Daugava paremal kaldal.

Lielvārde sai linnaõigused 1992. aastal. Kuni 2009. aasta haldusreformini kuulus ta Ogre rajooni, pärast seda sai Lielvārde piirkonna keskuseks.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linna nimi tuleb tõenäoliselt skandinaavia päritolu sõnast warde "kaiäärne, signaallõkkega järsak, kuhil".[1] Nime esimene pool tähendab läti keeles "suur".

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed märgid inimasustusest Lielvārdes pärinevad Dievukalnsi linnamäelt, kus 3000 aastat tagasi on elanud baltlased. Hiljem asustasid selle piirkonna liivlased. Dievukalnsi mägi kujunes hiljem kohalike hõimude kultuskohaks ja 13. sajandi alguses sai sellest Lielvārde vasallilinnuse asupaik.[1]

Liivi ristisõja ajal oli Lielvārde koos selle ümbrusega üks suurematest Väina liivlaste keskustest. Seal asus Lielvārde muinaslinnus ja mitu küla.[2]

Piiskop Albert andis Lielvārde 1201. aastal benefiitsiks Danielile.[3] Reaalselt hakkas Daniel seal valitsema ja omale linnust ehitama alates ilmselt 1206. aastast, mil kohalikud liivlased Albertile alistusid. Aasta varem oli Alberti juhitud ristisõdijate vägi nendega väikese lahingu pidanud ja sealse linnuse põlema pannud.[4]

1212. aastal plaanisid Lielvārde liivlased ühineda üldise piiskopi-vastase ülestõusuga, kuid vandenõust teada saanud Daniel vangistas ennetavalt kohalikud ülikud ja põletas nende linnuse.[5]

Lielvārdes asus ka Püha Antoniuse klooster Lielvārdes Daugava kaldal (St. Antonius-Kloster in Lennewarden an der Düna).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Lielvārde piirkonna koduleht
  2. Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. IX peatükk, kommentaarid 21 ja 22
  3. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 37
  4. Henriku Liivimaa kroonika 1982, lk 51–53
  5. Henriku Liivimaa kroonika 1982, lk 135

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]