Edgar V. Saks

Allikas: Vikipeedia

Edgar Valter Saks (25. jaanuar 1910 Tartu11. aprill 1984 Montreal, Kanada) oli eesti poliitik, publitsist, majandustegelane, harrastusajaloolane ja kirjanik, haridusminister eksiilis 8. maist 1971 kuni surmani.[1]

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edgar Valter Saks oli mehaaniku poeg.[1]

Saks lõpetas 1928 Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumi, 1934 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kandidaadikraadiga juuras, spetsialiseerudes Eestimaa õiguse ajaloole. Ta töötas mitmel pool ajakirjanikuna (sh 1929–34 Tartus "Päevalehe" toimetuses), seejärel ametniku ja tööstusjuhina.[1]

1941. aasta suvel oli ta metsavend.[viide?] 1944 põgenes Saks Soome, 1944–49 elas ta Rootsis ja 1949. aastast Kanadas.[1] Hiljem töötas ta Kanadas, Peruus ja Mehhikos.[viide?] Saks osales mitme väliseestlaste organisatsiooni tegevuses ning oli Eesti Liidu Kanadas asutajaid, Põhja-Kanada Eestlaste Koondise esimees, Eesti eksiilvalitsuse haridusminister 1971–84. Ta oli kaheosalise kogumiku "Eesti looming" (Helsingi, 1944) kaasautor ja -toimetaja ning Stockholmi nädalalehe "Välis-Eesti" asutaja ja peatoimetaja (1944–48).[1]

Saks avaldas ka mitu romaani ja novelle.[1]

Ajalooalased tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edgar V. Saks kirjutas mitu raamatut ning arvukalt artikleid ja aimetrükiseid soome-ugri rahvastest, Eesti ala asustamisest ja muinasajast, aestii'de võimalikest sidemetest Muinas-Euroopa rahvastega (kreeklased jt), sotsiaalsest kihistumisest Eestis 13. sajandi alguseks, eesti keelest jm. Oma teostes käsitles ta eelkõige ajalooteaduse põhisuunas tema hinnangul tähelepanuta jäänud teemasid nagu eelajalooline soome-ugri asustus Euroopas, eesti päritolu aadlikud ja eestlaste ühiskonna seisuslik ülesehitus. Saks rõhutas genealoogilise uurimistöö tähtsust, välistamaks vasakpoolset mõtteviisi kandva popside, orjade ja träälide järglaskonna infiltreerumist eesti rahva koosseisu ja nende poolt eesti rahva mineviku mahavaikimist ja alavääristamist. Ühe tema teooria kohaselt hõlmas soome-ugri asustus eelajaloolisel ajal (peaaegu) kogu Euroopat; seda põhjendas ta muuhulgas etümoloogiatega nagu Rooma linna nime tuletamine sõdurile antud käsust "Rooma!", Varssavi fraasist "varsa haav" ja Sumer sõnast "suumeri" (meri jõesuudme juures).[viide?]

Mitmed ta seisukohad muinaseestlaste sidemeist ja rollist Euroopas on esile kutsunud kriitikat ja süüdistusi allikate meelevaldses tõlgendamises.[1] Tema ebateaduslikeks peetud ajalooalased teosed tuginevad kohanimede, tänapäeval vananenuks või ebakorrektseks tunnistatud allikmaterjalide ja teoste ning varasemate ebakriitiliste ajaloolaste tööde uurimisele ja tõlgendamisele. Samuti on teda süüdistatud ajaloohuviliste lugejate eksitamises.[2][3][4] Urmas Sutrop nimetab Saksa fantaseerijaks ja pseudoteaduslike ajalooraamatute autoriks.[5]

Saks oli biograafilise leksikoni "Eesti majandustegelased" (1938) jmt väljaande toimetaja, tema sulest ilmus üle 20 teadustrükise.[1]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Edgar V. Saks oli abielus Hilda Eskoga (21. september 1909 Rakvere – 17. mai 1996 Montreal).

Tsitaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

„Okupeeritud Eestis on seestpoolt murdmise periood möödas. Vene tääkide abil umbes 10% vastutustundelikust ja arenenud rahvastikust küüditati Siberisse ja hävitati, teine 10 prots. valis paguluse. Sellega oli maa tegelikult puhastatud tsivilisatsiooni kandvaist, aktiivsetest kodanikkudest. Maa-ala põletati puhtaks väärtuslikest puudest ja asemele hakkas kasvama väärtuseta võsa.“

(Eesti Postimees, 15. september 1971).

Oma raamatus "Saxi-Saxa-Sax-Saks nimikond ja suguselts" (lk. 96) on ta Mahtra sõja sündmused kokku võtnud järgmiselt:

„Mitte eesti taluperemehed, vaid moonakad olid need, kes põletasid ja riisusid ning tegid "Mahtra sõja", võtsid osa 1905. a. revolutsioonist, märatsesid 1917. a. revolutsiooni päevil, läksid punaväkke, kuulutasid parunid ja "hallparunid" (s. o. eesti suurtalunikud) lindpriiks, mõrvasid kaaseestlasi Tartus ja Rakveres, osalistusid 1924. a. mässukatses, olid 1940/41. a. N. Vene revolutsiooni ja riigipöörde käsilasteks rahvuslike eestlaste mõrvamises, ja eriti küüditamisel. ... Meie marksistide poolt koostatud ajalugudes on eesti rahvale külge poogitud "pärisorjus", mida pole kunagi olnud, aga moonakate-sulaste märatsemisi esitatakse ajaloolise tähtsusega kangelastegudena! Tõelisuses eesti proletaarliku pööbli jälgid teod on roimad, kuritegelikud nähted. Nende koht pole Eesti ajaloos. Need on vaid kahetsemisväärsed, taunitavad episoodid ja häbiks meie rahvale ja ajaloole.“

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajalooraamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Romaanid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Kodutu" (Tartu 1929)
  • "Jaan Tamar" (Tartu 1932)
  • "Armuke" (Tartu 1936)
  • "Hannibali rahvas" (Tartu 1936; teine, ümbertöötatud trükk Toronto 1970; teose pealkirjas viidatud "Hannibali rahvas" oli Liivi sõja ajal tegutsenud Ivo Schenkenbergi salga hüüdnimi)

Artikleid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eesti renessansiga seotud korporatsioon. Eesti Päevaleht, 8. september 1971, nr. 71, lk. 7.
  • "Pärisorjuse" foobia. Eesti Päevaleht, 20. jaanuar 1979, nr. 5, lk. 7.
  • "700-aastase orja" asemele "9000-aastane eestlane". Võitleja, aprill 1963, nr. 4, lk. 8.
  • Kuus müüti varjutavad eestlaste ajalugu. Võitleja, juuni 1966, nr. 6, lk. 2.
  • Ajalugu on – kohtumõistmine! Võitleja, veebruar 1968, nr. 2, lk. 4.
  • Eesti kultuuri uuestisünd aastatel 1802–1850. Võitleja, veebruar 1970, nr. 2, lk. 7.
  • Eestlaste osatähtsus XIII sajandi Tallinnas. Võitleja, aprill 1972, nr. 4, lk. 5.
  • "Vana hea eesti aeg..." Võitleja, jaanuar 1973, nr. 1, lk. 2.

Intervjuu[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Nüüd on sõna meil, soomeugrilastel!" Võitleja, oktoober 1966, nr. 10, lk. 2.
Eelnev:
Elmar Järvesoo
Haridusminister
8. mai 1971
11. aprill 1984
Järgnev:
Johan Ungerson

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
  2. Raivo Palmaru, Eesti vanimais kirjalikes allikais, Keel ja Kirjandus, 1980 (5)
  3. Maarja Villandi, Ebateaduslikest teooriatest soome-ugri keelesuguluse alal ehk keelesuguluse tekkelood, Internet, narritives, values, places, 2012, lk 22–23
  4. Jaan Undusk, Ajalookirjutusest Eestis ja eksiilis Teise maailmasõja järel. Võhiku mõtteid. Tuna, 2007, nr 1, lk 4–26.
  5. Urmas Sutrop, Liivimaa kroonika Ykescola ~ Ykescole ja Üksküla. Tõnu Karma 80. sünnipäevaks. Erelt, M: (Toim.). Emakeele Seltsi aastaraamat . Tallinn: Emakeele Selts, 2004, lk 88 - 95
  6. ETBLi andmeil "Commentationes on the Liber Census Daniae".

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944" I–III. Trt, 1994, II kd, lk 522
  • "Eesti entsüklopeedia" kd 8, lk 313; kd 14, lk 453
  • "Eesti teadlased väljaspool kodumaad: biograafiline teatmik = Estonian scholars and scientists abroad: biographical directory" Stockholm, 1984, lk 111–112
  • Paul Ariste "Ühest aestide kohta kirjutatud tööst" Kodumaa, 28.02.1962

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]


Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.