Pētõr Damberg
| Pētõr Damberg | |
|---|---|
| Sünninimi | Pētõr Alfred Damberg |
| Sünniaeg |
9. märts 1909 Sīkrõg, Kuramaa |
| Surmaaeg |
25. aprill 1987 Ādaži, Läti |
| Rahvus | liivlane |
| Kodakondsus | Läti |
| Alma mater | Jelgava Õpetajate Instituut |
| Vanemad |
Kōrl Damberg Kristīn Damberg |
Pētõr Alfred Damberg (9. märts 1909 Sīkrõg – 25. aprill 1987 Ādaži) oli liivi keeleteadlane, õpetaja, luuletaja ja rahvalaulik.
Damberg kirjutas artikleid liivlaste ja liivi keele kohta. Ta kogus liivi rahvaluulet ja keeleainest, toetades eelkõige keeleteadlaste Lauri Kettuneni ja Oskar Looritsa tööd. Damberg on esimese liivikeelse lastelugemiku autor ning 1980. aastal ilmunud liivi rahvalaulude valimiku kaasautor.[1]
Nooruspõlv[muuda | muuda lähteteksti]
Pētõr Alfred Damberg sündis 9. märtsil 1909 Lätis Dundaga vallas Sīkragsi külas Kīelki talus kalurite peres. Peresse kuulusid peale Pētõri, vanemate, Kōrl ja Kristīn Dambergi veel kaks last – Arnold ja Vilma. Kõik pereliikmed rääkisid liivi keelt. 1930. aastateni kasutas Pētõr oma teist eesnime – Alfred. Esimese maailmasõja veetis Pētõr Eestis, elades Kuressaares, Haapsalus ja Tallinnas. Selle aja jooksul õppis ta ära eesti keele.[1][2]
Esmase hariduse sai Pētõr Dundaga põhikoolis. Seal õppides hakkas ta rahvaluuleteadlase Oskar Looritsa innustusel üles kirjutama liivi keele näiteid. Looritsaga tutvus Damberg ilmselt 1922. aasta suvel, mil teadlane külastas ekspeditsiooni käigus ka Kīelki talu. Damberg kirjutas üles liivi rahvaluulet, muinasjutte, vanasõnu, laule ja mõistatusi ning saatis neid Looritsale Eestisse. 1925. aastal lõpetas Damberg Dundaga põhikooli ja astus Ventspilsi riikliku ametikooli äriosakonda. Kirjutaja, kaupmehe või kontoritöötaja ameti omandamiseks tuli õppida kolm aastat ja teha seejärel aasta praktikat, mille ta läbis Ance vallavalitsuses. Pētõr soovis ülikooli astuda, kuid vanematel nappis pojale edasise hariduse võimaldamiseks ressursse.[2]
1928. aasta augustis külastas Liivi randa Soomluse Liidu (Suomalaissuuden Liitto) hõimurahvaste osakonna delegatsioon, kes otsustas toetada viit noort liivlast hariduse omandamisel Jelgava Õpetajate Instituudis. Teiste hulgas sai stipendiumi Damberg. Kuigi Pētõr õpingute viimastel aastatel enam Soomest rahalist toetust ei saanud, lõpetas ta instituudi kuueaastase stuudiumi ettenähtud ajal – 1934. aasta juunis. Soome keeleteadlane Lauri Kettunen pidas Dambergi Yrjö Jahnssoni kasvandikuks, kuna Jahnsson oli liivlaste suurim rahaline toetaja, kes toetas ka Dambergi õpinguid Jelgava Õpetajate Instituudis.[2]
Liivi kultuuri arendamine[muuda | muuda lähteteksti]
Instituudi ajal asus Damberg kohe ka liivi kultuuri edendama. 1931. aasta juunis osales ta Liivi delegatsiooni koosseisus neljandal soome-ugri kultuurikongressil Helsingis, mille järel ta veetis veel Soomes kolm nädalat ja harjutas soome keelt.[2]
1930. aastal kirjutas Damberg Looritsale, et üks instituudi õppejõududest soovib liivlastele oma ajakirja. Idee jõudis Soome ja seda ideed hakkas ellu viima Helsingi Akadeemiline Hõimuklubi. Ajakirja toimetajaks sai Jelgavas elav pensionärist liivlane Aņdrõks Stahler, keda abistasid liivi tudengid. 1931. aasta jõulude ajal ilmus Līvli esimene number ning 1933. aasta suvel viidi ajakirja toimetus üle Irēsse.[2]
1932. aastal soovis Damberg rajada Liivi Noorte Liitu. Kirjutati valmis põhikiri, mis esitati Jelgava ringkonnakohtule, kuid seda ei kinnitatud. Ka Liivlaste Liidu juhatus ei olnud tollel ajal huvitatud uue liidu loomisest, mistõttu jäi plaan ellu viimata.[2]
1933. aastal otsustas Damberg hakata koostama ja toimetama liivi keele lugemikku lastele. Ta veetis suve Soomes, saades toetust Soomluse Liidult. Lugemiku jaoks sai ta Looritsa kogudest liivi muinasjutte, mõistatusi ja vanasõnu. Avaldamiseks saadi raha liivi laste jaoks kogutud annetustest. Raamat "Jemakīel lugdõbrāntõz skūol ja kuod pierast" ("Emakeele lugemik kooli ja kodu jaoks") valmis 1935. aasta alguses. Sama aasta juunis esitas Damberg Läti Koolide Ametile palve väljastada luba lugemiku kasutamiseks rannakoolide liivi keele tundides. Luba ei antud põhjendusega, et välismaal koostatud raamat on Lätis eluliselt võõras ja ühekülgne. Seetõttu levitas Soomluse Liit raamatut liivi lastele tasuta kodus lugemiseks ning 1938. aastal saadi ka luba õpikut koolides kasutada.[2]
1934. aasta sügisel asus Damberg aastaks sõjaväeteenistusse Rēzeknes. Peale teenistust alustas ta tööotsinguid eesmärgiga saada õpetajaks ükskõik missuguse Liivi küla koolis. Esialgu ei saatnud teda edu ja ta leidis ajutise õpetajakoha väljaspool Liivi randa. Alles 1937. aastal sai Dambergist Pizā I astme põhikooli halduri kohusetäitja. Seal jätkas liivi keele õpetamist Dambergi asemel erihariduseta, ent pikaajalise kogemusega õpetaja Maŗt Lepste. Damberg üritas liivi kultuuri arendada teisest aspektist, tutvustades Pizā lastele võimalikult palju liivi kultuuri. Dambergi mõtted osutusid külas populaarseks ja 1938. aasta talveks õppis Pizā koolis liivi keelt kolmandiku võrra rohkem õpilasi kui tavaliselt – 30 last. 1939. aastal lahkus Lepste koolist ja Dambergist sai liivi keele õpetaja.[2]
Pizās elades osales Damberg rohkem ka Liivi ühiskondlikus elus. 1938. aasta veebruaris valiti ta Liivlaste Liidu juhatuse asesekretäriks. Liivi rahvamaja avamispeo jaoks 1939. aasta 6. augustil oli Damberg spetsiaalselt ette valmistanud esinemise koos meeskooriga.[2]
Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]
Teise maailmasõja puhkedes ei saanud Damberg liivi kultuuriga edasi tegeleda. 1945. aastast töötas ta lühikest aega õpetajana Irē ja Pope koolis, seejärel Krūte ja Staldzene koolis kuni 1962. aastani, mil ta suundus Katvarisse. Seal töötas Damberg eriinternaatkoolis 1969. aastani, mil ta jäi pensionile.[2]
Damberg toetas Eesti teadlaste uurimusi liivi keele kohta. Näiteks kogus ta 1950. aastatel Eesti NSV Teaduste Akadeemia palvel mitmel suvel Liivi kohanimesid. 1963. aastal pöördus Eesti NSV TA keele ja kirjanduse instituudi folkloristika osakond Dambergi poole palvega koguda liivi vanasõnu. Aastatel 1964, 1965 ja 1970 saatis ta instituudile kokku 542 vanasõna. 1977. aastal alustas ta sama instituudi soome-ugri keelte osakonna ülesandel ja keeleteadlase Tiit-Rein Viitso juhtimisel tööd suure liivi-eesti-läti keele sõnaraamatu koostamisega. Dambergi jutud liivi rahvakultuurist lindistas soome keeleteadlane Seppo Suhonen 1971. aastal Tallinnas ning need avaldati 1975. aastal Helsingis.[2]
1960. aasta suvel plaanis Damberg astuda Tartu Ülikooli kaugõppesse ning tal lubati emakeele eksam sooritada liivi keeles. See plaan jäi aga katki. 1972. aastal osales Damberg liivi lauluansambli Līvlist asutamises ja selle edasises tegevuses.
Pärast pensionileminekut elas Damberg Ādažis, kus ta suri 25. aprillil 1987. Pētõr Damberg on maetud Baltezersi kalmistule.[1][2]