Rinnakee
Rinnakee (soome keeles ketjulaite) on ühe- kuni kolmekordsetest rõngaslülidest koosnevatest pronkskettidest rinnaehe, mis pikkade ehtenõelte või sõlgede abil kinnitati õlgade juures rõivaste külge[1]. Vähemalt Eestis on hilisemad suuremad rinnakeed ulatunud ka seljale[2].
Rinnakeed Eesti alal[muuda | muuda lähteteksti]
Kahe ehtenõela vahele kinnitatud rinnakeed hakati Eesti alal kandma juba rooma rauaajal. Enamasti kinnitati kee nõelte külge mitte otse, vaid keekandjaga, mille abil sai ühe nõela otsa riputada rohkem kette. Rinnakee moodustus ühest kuni kuuest õlgadelt kõhuni rippuvast ketireast.
Ketid erinevad ajastute lõikes. Vanemate keede lülid on tehtud lamedatest, u 3 mm laiustest pronksiribadest. Alates eelviikingiajast levisid ketid, mille lüli koosnes kahest traatrõngast läbimõõduga tavaliselt 6–8 mm. Peale keekandjate võisid kees olla vahelülid ehk keejagajad, mis sarnanevad Baltimaades ja Soomes leitud samasugustele 9.–13. sajandit pärit detailidele.
Rinnakeed ja selle kinnitamiseks kasutatud nõelad muutusid I aastatuhande teise poole jooksul üha massiivsemaks ning keedesse lisati uusi detaile. Kõige esinduslikumad rinnakeed ulatusid üle õlgade seljale, kus paiknes teistest vahelülidest suurem ja kaunistatum keskplaat. Keskplaatidega rinnakeesid on arvukamalt leitud alles hilisrauaajast. 11. sajandi esimeseks pooleks oli rinnakee saanud eesti naiste kõige raskemaks ja dekoratiivsemaks ehteks. Keede pikkus ning arv sõltus tõenäoliselt küll kandja jõukusest, kuid enamikus viikingiaegsetes naisematustes on vähemalt mõned rinnakee tükid.[3]