Sionism

Allikas: Vikipeedia

Selle artikli sisu on vaidlustatud! Loe kriitikameelega!

Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust.

Vajab toimetamist.

Sionism on rahvusvaheline juutide poliitiline liikumine, mis toetab juutide kodumaad Iisraeli maal.

Liikumise asutas ametlikult Austria ajakirjanik Theodor Herzl 19. sajandi lõpus, kuid see pärineb juba varasemast ajast. Liikumise peamiseks edulooks on Iisraeli riigi loomine 1948. aastal, mis on maailma ainuke ja esimene moodne juudiriik.

Sionistlik liikumine on tänapäeval Iisraeli riigi ja valitsuse toetusorganisatsioon.

Encyclopedia Britannica kirjeldab "sionismi" kui „juutide rahvuslikku liikumist, mille eesmärk on juutide rahvusliku kodumaa loomine Palestiinasse – juutide algsele kodumaale – ja selle toetamine.

The American Heritage® Dictionary of the English Language, neljas väljaanne kirjutab, et sionism on „juutide liikumine, mis tekkis 19. sajandil vastuseks kasvavale antisemitismile ning soovis taasluua juutide kodumaad Palestiinasse“.

Sionism põhineb usulisel traditsioonil, mis seob juudid Iisraeli maaga, kus usutavasti arenes juutide rahvus välja ajal, mis jääb aastate 1200 e.m.a. ja 70 m.a.j. vahele.

Kuigi sionism põhineb religioossel traditsioonil, oli moodne liikumine peamiselt sekulaarne ehk ilmalik.

Pärast holokausti sai sionismist peamine juutide poliitiline liikumine.

Sõna „sionism“ tuleneb sõnast „siion“ ehk „zion“ (heebrea keeles: ציון, Tzi-yon), mis oli üks Jeruusalemma ja Iisraeli maa nimedest pühakirjas. Austria juudist kirjastaja Nathan Birnbaum oli esimene, kes hakkas kasutama seda juudirahvusluse terminina.

Mõned inimesed ja rühmitused kasutavad terminit „sionism“ selleks, et õigustada juutide ründamist. Ajaloolaste Walter Laquer'i, Howard Sachari ja Jack Fischeri andmetel kasutavad antisemitismi apologeedid sõna „sionist“ ka eufemismina juutide kohta.

Mõned ortodokssed juudid usuvad, et traditsioonilise judaismi järgi on Iisraeli maa paik, mille andis Jumal israeliitidele, ning kui juutide õigus selelle maale on alaline ja võõrandamatu, peab messias tulema enne, kui Iisrael võib naasta juutide kontrolli alla.

Adolf Hitleri võimuletulek Saksamaal 1933. aastal põhjustas uue tõuke sionismile. Väide, nagu juudid saaksid elada turvaliselt kristlikes ühiskondades, kummutus. Enamik riike sulges oma uksed juutide immigratsioonile. Hulk immigrante sõitis Palestiinasse. Need, kes ei suutnud maksta brittidele, jäid ootenimekirjadesse ning veetsid aastaid õppides heebrea keelt ning põllumajandust.

Natsid tahtsid ajata juute Saksamaalt ära, kuid ei lubanud neil varandust kaasa võtta. Selle tagajärjel leppis Chaim Arlozoroff natsidega kokku Havaara leppe, mille alusel võisid juudid eksportida kaupu Palestiinasse. Seal kaubad müüdi ning sissetulek anti immigrantidele. Arlozoroffi tappis Irgun selle leppe pärast.

1934. aastal hakasid revisionistid organiseerima illegaalset immigratsiooni Palestiinasse. Juutide rahvaarv Palestiinas hakkas kiiresti kasvama ning see viis majanduse tõusuni, samas põhjustas juutide hulga kasv araablaste ülestõusu. 1938. aastal hakkasid ka vasakpoolsed sionistid organiseerima immigratsiooni Palestiinasse.