Juhan Sütiste

Allikas: Vikipeedia

Juhan Sütiste (sünninimi Johannes Schütz; 1936 Juhan Schütz; 28. detsember 1899 Tähtvere vald10. veebruar 1945 Tallinn) oli eesti luuletaja.

Juhan Sütiste oli pärit vaesest perekonnast. Algkooli lõpetamise järel õppis 1913–1919 Tartus kellassepa ametit.[1] Gümnaasiumihariduse omandas ta õhtukoolis.

Õppis aastatel 19231931 Tartu Ülikoolis filosoofia- ja õigusteaduskonnas, kuid stuudium jäi lõpetamata. Oli kirglik jalgpallur Eesti akadeemilise spordiklubi meeskonnas ja mitmekordne Eesti meister odaviskes. Tuli ka Roomas peetud üliõpilaste olümpiaadil odaviskes esimeseks.[1] Oli Tartus vabakutseline kirjanik ning aastatel 19381941 Tallinnas Eesti Draamateatri dramaturg.

Saksa okupatsiooni ajal 19411942 oli vangis Patarei vanglas[2].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema onupoeg oli viiuldaja Hugo Schütz, ka onupoja poeg Juhan Schütz oli viiuldaja.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Alustas luuletajana aastal 1921, osales koguteostes "Sang" ja "Bumerang" (mõlemad 1925) ning kirjanduse elulähedust nõudvas liikumises (19291930 ajalehe Kirjanduslik Orbiit toimetaja). Teemadest eelistas ühiskondlikku ebavõrdsust, loodus- ja reisimuljeid, sõjaolustikku. Kirjutanud ka saksavastase vabadusvõitluse teemalisi näidendeid ja viljelnud ka teatrikriitikat.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Näidendid:

  • "Ristikoerad" (1945)

Luulekogud:

  • "Rahutus" (1928)
  • "Peipsist mereni" (1930)
  • "Maha rahu" (1932)
  • "Kaks leeri" (1933)
  • "Südasuvi" (1934)
  • "Päikese ootel" (1935)
  • "Sadamad ja saared" (1936)
  • "Ringkäik" (1937)
  • "Valgus ja varjud" (1939)

Poeemide tsükkel:

Teatrikriitika:

  • "Iga hetk on loov" (1974)

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 36, 26 märts 1934
  2. Haakristi haardes. Tallinn 1979, lk 64

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]