Lõhavere linnamägi
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2006) |
Lõhavere linnamägi on muinaseesti linnamägi Viljandimaal Põhja-Sakala vallas Lõhavere külas. Linnamägi on registreeritud riikliku arheoloogiamälestisena[1].
Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks peetud Lõhavere on üks põhjalikumaid uuritud linnamägesid Eestis. Läti Henriku kroonikas mainitakse Sakala vanema Lembitu linnust castrum Leole nime all.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Linnamägi kujutab endast kunstlikult kõrgendatud neemikut. Selle harjal asus nii seest kui väljast rõhtpalkidega toestatud liivavall, mis oli pealt silutud palkteega ja kus kõrgus mitu vahitorni. Valli väljast toestav palksein oli kõrgem ning moodustas ühtlasi kaitserinnatise. Linnuse eri aegadel kasutusel olnud väravakohad asuvad kirdes ja kagus. Väravakäikude küljed olid toestatud paekivist kivimüüriga. Oletatavasti kõrgus linnuse väravate kohal ka palkidest kaitsetorn.
Linnuse õuel asus hulk väiksemaid köetavaid hooneid ning üks massiivne tsitadelliks peetav ehitis. Üks leitud kaev asus linnuse jalamil ja teine õues.
Uurimislugu[muuda | muuda lähteteksti]
Lõhavere linnuse avastas kohalik mõisnik Helmsersen, kelle kutsel tegi Jaan Jung 14. juunil 1880 seal esimesed kaevamised. Jaan Jung oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid.[viide?] Carl Robert Jakobsonis tekitas pahameelt Jungi väide, nagu oleks Lõhaveres asunud eestlaste kuulsa vanema Lembitu linnus. Polnud võimalik, et Lembitu elas tahumata palkidest seintega onnis. Jung polevat mitte Eesti vana-aja uurija, vaid paljalt Eesti vana aunime mahaküürija[2][3]. Jakobsoni pahameelt võib mõista, kuna tema enda esimese isamaakõne järgi olid eestlaste templid kulla ja kalli kividega ehitud[4]. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud Harri Moora juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et Lõhavere oli linnusena kasutusel 12.-13. sajandil ja selles ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on naaskel, nuga, tuleraud, hõbe- ja pronksehted, aga samuti noole- ja odaotsi, mõõgatükke ja isegi üks terve mõõk.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Linnus "Lõhavere linnamägi" kultuurimälestiste riiklikus registris
- ↑ Mart Laar, Rahvuse sünd, Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2016, lk.. 298.
- ↑ "Nalja Mart ja Kalja Pärt" (PDF). Sakala Lisaleht. Viljandi. 13.12.1880. III lõik. Vaadatud 19.08.2019.
- ↑ Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk.. 23.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Sitzungberichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat 1880. Dorpat 1881. S. 36–42.
- ""Sõda" Lembitu kantsi pärast lõppes." Rahvaleht, 30. märts 1939, nr. 76, lk. 5.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Linnus "Lõhavere linnamägi" kultuurimälestiste riiklikus registris
- Ülo Stöör. Eesti vaim on kätketud kristalli (Lõhavere mälestusmärgist), Kultuur ja Elu
- Väljakaevamised Lõhavere linnusel, ringvaade "Nõukogude Eesti nr.31", 1959