Lõhavere linnamägi

Allikas: Vikipeedia
Lõhavere linnamäe nõlv.
1969. aasta septembris avatud Lõhavere mälestusmärk Sakalamaa kaitsjatele 1217–1223”
Vaade linnamäelt.
Lõhavere linnamägi.JPG

Lõhavere linnamägi on muinaseesti linnamägi Viljandimaal, Olustvere ja Suure-Jaani vahel.

Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks peetud Lõhavere on ühtlasi ka üks põhjalikumaid uuritud linnamägesid Eestis. Ka Läti Henriku kroonikas mainitakse Sakala vanema Lembitu linnust "Castrum Leole" nime all.

Lõhavere linnuse avastajaks oli kohalik mõisnik Helmsersen, kelle kutsel Jaan Jung 14. juunil 1880 teostas seal esimesed kaevamised. Jaan Jung oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid.[viide?] Carl Robert Jakobsonis tekitas pahameelt Jungi väide, nagu oleks Lõhaveres asunud eestlaste kuulsa vanema Lembitu linnus. Polnud võimalik, et Lembitu elas tahumata palkidest seintega onnis. Jung polevat mitte Eesti vana-aja uurija, vaid paljalt Eesti vana auunime maha küürija[1]. Jakobsoni pahameelt võib mõista: tema enda esimese isamaakõne järgi olid eestlaste templid kulla ja kalli kividega ehitud[2]. Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud Harri Moora juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et Lõhavere oli linnusena kasutusel 12.-13. sajandil ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on naaskel, nuga, tuleraud, hõbe- ja pronksehted, aga samuti noole- ja odaotsi, mõõgatükke ja isegi üks terve mõõk.

Linnamägi kujutab endast neemikut, mida on kunstlikult veelgi kõrgendatud. Selle harjal asus nii seest kui väljast rõhtpalkidega toestatud liivavall. Vall oli pealt silutud palkteega ja sellel kõrgus ka mitu vahitorni. Valli väljast toestav palksein oli kõrgem ning moodustas ühtlasi kaitserinnatise. Linnuse eri aegadel kasutusel olnud väravakohad asusid kirdes ja kagus. Väravakäikude küljed olid toestatud paekivist kivimüüriga. Oletatavasti kõrgus linnuse väravate kohal ka palkidest kaitsetorn.

Linnuse õuel asus hulk väiksemaid köetavaid hooneid ning üks massiivne tsitadelliks peetav ehitis. Üks leitud kaev asus linnuse jalamil ja teine õues.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Sitzungberichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat 1880. Dorpat 1881. S. 36–42.
  • ""Sõda" Lembitu kantsi pärast lõppes." Rahvaleht, 30. märts 1939, nr. 76, lk. 5.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mart Laar, Rahvuse sünd, Eesti Rahva Muuseum, Tartu 2016, lk. 298.
  2. Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 23