Villem Kapp

Allikas: Vikipeedia

Villem Kapp (7. september 1913 Suure-Jaani24. märts 1964 Tallinn) oli eesti helilooja, organist ja muusikapedagoog.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Villem Kapp lõpetas Tallinna Konservatooriumi kahel erialal: 1938. aastal August Topmani oreliklassi ning 1944. aastal heliloojana Heino Elleri juhendamisel. Aastatel 1935–1938 ning 1940–1941 õppis ta ka Artur Kapi juures.

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

Villem Kapp on tegutsenud koorijuhina, juhatades Tallinna Haridusseltsi segakoori Kalju ja Suure-Jaani segakoori Ilmatar. Ta töötas aastatel 1938–1939 organistina Tartu Peetri kirikus, andnud eratunde klaveriõpetajana ning õpetanud Tallinna Muusikakoolis. Alates 1944. aastast kuni surmani tegutses Villem Kapp kompositsiooniõppejõuna Tallinna Konservatooriumis (aastast 1956 dotsent, 1957–1964 kompositsioonikateedri juhataja). Tema õpilaste hulka kuuluvad Helmut Rosenvald, Lembit Veevo, Ülo Vinter, Veljo Tormis, Harri Otsa jt.

Ehkki Villem Kapp elas ja töötas pikemat aega Tallinnas, jäi ta siiski seotuks ka Suure-Jaaniga, kus komponeeris suurema osa oma teostest.

Ta oli Eesti Heliloojate Liidu liige.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Suurim ja populaarseim osa Villem Kapi loomingust on koori- ja soololaulud. Koorilaule on ta loonud umbes 60. Vokaalmuusika komponeerimisel oli Kapi jaoks tähtsal kohal töö tekstiga – ta pööras peatähelepanu kõlavärvidele, tekstist lähtuvale rütmile ja meloodiajoonisele. Kapi laulude meloodiad on sageli lihtsad ja rahvalaululähedased ("Sina, kena tammekene", "Kajakas", "Laena mulle kannelt, Vanemuine"), ehkki helilooja pole otseselt rahvaviise kasutanud (välja arvatud "Hällilaul"). Gustav Ernesaks on öelnud, et helilooja oleks justkui ise partiid läbi laulnud, tema laule on hea laulda, juhatada ja kuulata. Eriti populaarseks on saanud tema heroiline kooripoeem "Põhjarannik" (1958, tekst Kersti Merilaas).

Soololaulude hulgast on eriti tuntuks saanud "Kui lõpeb suvepäeva viimne vine" (tsüklist "Õnnelik päev", tekst Juhan Sütiste), "Lumehelbeke" (Juhan Liiv), "Sa tulid" (Juhan Liiv), "Vang" (Aleksandr Puškin), "Sina, kena tammekene" (rahvaluule) jt.

Oma elutööks pidas Villem Kapp ajaloolise ainestikuga ooperit "Lembitu" (1961, libreto Astrid Pirn Juhan Sütiste järgi, esietendus teater Estonias 1961). Ooperis käsitletakse eestlaste vabadusvõitlust 13. sajandil, Madisepäeva lahingut ja vanem Lembitu kuju – temaatika, mis oli Kapile väga hingelähedane, kuna need sündmused leidsid aset tema kodukohas.

Tema olulisemate teoste hulka kuulub ka kaks sümfooniat, kantaat "Kevadele" ning puhkpillikvintett.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed Kapi teosed pälvisid auhindu Kunstide Valitsuse ja kultuuriministeeriumi korraldatud võistlustel. Ta on saanud Eesti NSV teenelise kunstitegelase (1955) ja Eesti NSV rahvakunstniku aunimetuse (1963) ning pälvinud Nõukogude Eesti preemia (1950).

Tema muusikat on salvestatud Eesti Raadios ning ilmunud mitmetel kogumikplaatidel.

Helga Tõnsoni sulest on Villem Kapist ilmunud raamat sarjas "Eesti heliloojad" (Eesti Raamat, 1967).

1973. aastal avati Suure-Jaanis Heliloojate Kappide Muuseum ning alates 1998. aastast toimub Suure-Jaanis heliloojate Kappide muusikale pühendatud festival.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Nii tema isa Hans Kapp kui ka vanaisa Joosep Kapp olid Suure-Jaanis kooliõpetaja ja organisti ametis. Tema üks onu oli Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja Aleksander Kapp, teine onu oli helilooja ja kompositsiooniprofessor Artur Kapp, ka Artur Kapi poeg Eugen Kapp oli helilooja.

Suure-Jaanis - majas, mille ehitas Hans Kapp ja mis oli koduks Villem Kapile - on Heliloojate Kappide majamuuseum, kus eksponaatide hulgas on ka Villem Kapile kuulunud klaver.

Aastast 1998 toimub Suure-Jaanis jaanipäeva eel Suure-Jaani Muusikafestival, mis on pühendatud heliloojatele Kappidele.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]