Lembit (allveelaev)

Allikas: Vikipeedia
Allveelaev Lembit

Lembit

Ajalugu
Ehitaja: Vickers-Armstrong Ltd, Suurbritannia
Ehituse algus: 1934
Vettelaskmine: 7. juuli 1936
Teenistuses: 1937–1979
Muuseumis: alates aprill 1992
Tehnilised andmed[1]
Üldpikkus: 59,5 m
Laius: 7,5 m
Süvis: 3,6 m
Hermeetilise kere paksus: 12 mm
Veeväljasurve: pinnal 665,5 t; sukeldunult 853,4 t
Kiirus: pinnal 13,7; sukeldunult 8,5 sõlme
Sukeldumissügavus: kuni 90 m (testitud 120 m)
Autonoomsus: kuni 4 nädalat
Peamasin: 2 diiselmootorit Vickers-Armstrong Ltd 600 hj

2 elektrimootorit Metropolitan-Vickers 395 hj (205/220 v, 1600 A)

Vint: 2 vinti
Meeskond: 32 inimest sh 4 ohvitseri

Allveelaev Lembit oli Eesti mereväe ja NSV Liidu sõjamerelaevastiku, Baltimere Laevastiku allveelaev.

Lembit on üks kahest allveelaevast Kalevi kõrval, mille Eesti Vabariik tellis vahetult enne Teist maailmasõda Inglismaalt. Kalev uppus sõja käigus, kuid Lembit on tänapäevani säilinud ning kasutusel olnud nii NSV Liidu Allveelaevastiku õppelaevana kui ka muuseumieksponaadina. Lembit paikneb kordatehtuna Lennusadamas Tallinna vesilennukite angaarides ja on üks Eesti Meremuuseumi tähelepanuväärsemaid muuseumlaevu.

Lembit oli vanim allveelaev maailmas, mida hoiti vees ligi 75 aastat, samuti on see ainus oma seeriast säilinud allveelaev ning ainus allveelaev teise maailmasõja eelsetest Baltimaadest.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allveelaev Lembit
Lembitu komandosild

Ettpaneku hankida Eestile allveelaevad tegi juba 28. novembril 1918 Rudolf Schiller [2].

Laeva nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. detsembril 1934 otsustas Vabariigi Valitsus tellida kaks allveelaeva "Vickers Armstrongs Limited" firmalt.

Sõjavägede Ülemjuhataja Johan Laidoner märkis 21. detsembril 1934 sellele otsusele:

"Sõstabül. Tarvis mõelda ka selle üle, kuidas paatisid ristida ja mis nimed anda. Kas Merejõududel on nimed valmis? Nüüd on nimede eestistamise aeg ja ärgu siis võtku nimesid mis tulevad meie pseudo mütoloogiast või pseudo Olimpist. Enne tarvis läbi lugeda Eesti Entsüklopeediast artikkel Eesti Mütoloogia"[3].

25. märtsil 1936 kirjutas Johan Laidoner: "Allveelaevade nimedeks saavad: "Kalev" ja "Lembit"; – üks nende nimedest on meie müthologiast ja teine meie vanemast ajaloost – mõlemad väga tuntud rahva keskel ja pealegi on "Lembit" meie esimese sõjalaeva nimi. Ka "Kalev" on meie sõjalaevastikus tuntud, aga praegune Kalevi nimeline laevakene ei vääri seda kõlavat nime.

Härra Riigivanemale on asi ettekantud ja tema on nimedega "Kalev" ja "Lembitu" nõus[4]

Inglismaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allveelaev-miiniveeskaja Lembit on üks kahest Eesti Vabariigi tellitud ja Suurbritannias 1936/1937 valminud allveelaevast. Tänaseni on levinud arvamus, et meie allveelaevad ehitati täiesti Inglise malli järgi. Tõepoolest kasutati palju samasuguseid detaile ja sõlmi, nagu olid Inglise laevadel, kuid Eesti allveelaevad on siiski unikaalsed, ehitatud individuaalprojekti järgi. Tänapäevases allveelaevade kohta käivas kirjanduses nimetatakse neid "Kalev Class". Allveelaevade ehitamiseks sõlmitud leping nägi ette tellija-poolse järelevalvekomisjoni loomise ja selle saatmise laevade ehitusele. Leping kirjutati alla Kaitseministeeriumi poolt 12. detsembril 1934, Vabariigi Valitsus kinnitas selle 18. detsembril 1934.

Esimene allveelaev pidi olema üle antud hiljemalt 18. märtsil ja teine 18. mail 1937. Esimene konkreetne ettevõtmine Eesti poolelt oli järelevalvekomisjoni läkitamine Inglismaale. See jõudis kohale 17. jaanuaril 1935 ja kogu komisjonile korraldati lühiajaline erialakursus. Oluliseks tähiseks allveelaevade ehitamisel oli kiiluplaatide paigaldamine 19. juunil 1935. Seda tehti samal päeval mõlemale laevale, nr 705 ja nr 706-le. Laevade nimepanek oli rohkem kui aasta hiljem. Nr 705 sai nimeks Kalev ja nr 706 Lembit.

1. novembriks 1935 oli laevakeredest valmis 47% (nr 705) ja 45% (nr 706). Diiselmootoritest oli valmis vastavalt 37% ja 17%. Kerede jaoks vajalik teras oli kohal ja suuremalt jaolt komisjoni poolt katsetatud–kontrollitud. Peaelektrimootoreid ei olnud kummalgi laeval, kuid kogu tarvilik materjal oli kohal ja pooltooted ootamas allhanke-tehastest. Osaliselt olid valmis abimehhanismid, vastavalt 10% ja 7%. Akupatareide kallal olid tööd veel alustamata.

Allveelaevad Lembit ja Kalev lasti vette 7. juulil 1936 Vickers-Armstrong Ltd Laevatehases Barrow-in-Furnessis. Lembitu ristis saadik August Schmidti abikaasa Alice, lausudes: Annan sulle nimeks "Lembit". Õnnelik ja edurikas olgu sinu tegevus. Õnnistagu Jumal kõiki, kes sinul teenivad.

Meeskond[muuda | redigeeri lähteteksti]

19. detsembril 1935 saatis järelevalvekomisjon Merejõudude Staabi ülemale kirja, milles tehti ettepanekud allveelaevade meeskondade koosseisu kohta. Komisjoni ettepanekuid nii ametinimetuste kui ka ametikohtade arvu kohta arvestati täiel määral hiljem, koosseisude kehtestamisel 1. septembrist 1936. Ettepanekuga kaasnes üksikasjalik seletuskiri põhjendustega Merejõudude Staabi esialgse kava muutmiseks. Kokkuvõtlikult võiks põhjenduse refereerida nii, et kõige tähtsam on ette näha, et iga meeskonnaliige valdaks mitut (vähemalt kolme) eriala. Ametikohale tuli leida mees keerulisema (spetsiifilisema) eriala järgi. Näiteks on hõlpsam õpetada raadiotelegrafistile signalisti eriala kui vastupidi. Piiratud meeskonna juures (allveelaev ei mahuta ju kuigi palju) on võimatu lülitada koosseisu 9 roolurit. Aga just niipalju neid allveesõidul kolmeks vahiks vaja. Oluliseks peeti, et enamikul erialadest (motoristid, torpedistid, elektrikud, raadiotelegrafistid) oleksid esindatud kõik auastmed I järgu madrustest instruktorini. See annaks meestele perspektiivi jõuda teenistusredelil edasi. 1936. aastal kinnitatud koosseisud pidasid vastu 1. aprillini 1940. Siis kehtestati terves mereväes uued koosseisud, kuid allveelaevade jaoks tehtud muudatused olid väga väikesed. Järelikult oli esimene koosseis piisavalt põhjendatud. Allveelaeva komandöriks sai Ferdinand Schmiedehelm.

Eesti Mereväes[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maist 1937 kuni 6. augustini 1940 olid allveelaevad Eesti Mereväe teenistuses.

Nõukogude Liidu laevastikus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teises maailmasõjas osalesid Lembit ja Kalev Nõukogude Liidu Baltimere Laevastiku koosseisus. Allveelaev Kalev hukkus 1941. aasta oktoobris Soome lahes. Aastail 1945–1956 teenis Lembit nimetähise U-1 ja S-85 all Baltimere Laevastikus; alates 1957. aastast nimetähise STŽ-24 ja UTS-29 all Gorkis (praeguses Nižni Novgorodis) eksperimentaal- ja õppe-treeninglaevana. 1979. aastal toodi Lembit Tallinna üleandmiseks Baltimere Laevastiku muuseumile.

Eesti Meremuuseumis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1992. aasta aprillis võeti allveelaev Eesti Vabariigi valitsuse korraldusel üle Eesti Meremuuseumile. 1. augustil 1994 kanti Lembit Eesti Mereväe laevade nimekirja laevana nr 1. 16. mail 2011 langetati Lembitul Eesti Mereväe lipp. 20. mail 2011 pukseeriti Lembit slipi (kaldtee) juurde ja vintsiti 21. mail kaldale. Lembit seisis Tallinnas Lennusadamas üsna originaalilähedases seisukorras. 2011. aasta suvel vintsiti Lembit vesilennukite angaari.

Laevalt on demonteeritud mitmeid olulisi seadmeid:

  • vasaku parda diiselmootor, mis eemaldati Gorkis, kui Lembitut kasutati õppelaevana;
  • Carl Zeissi originaalperiskoop, mis asendati hiljem nõukogude variandiga;
  • eemaldatud on ka Lembitu luureperiskoop, mida kasutati enne pinnale tõusmist, et näha, kas läheduses on vastaste õhujõude;
  • kadunud on ka hulgaliselt messingist kraane ja muid müügiväärtust omanud detaile.

Lahinguretked[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 10.08.1941 – 21.08.1941
  • 19.10.1941 – 26.10.1941
  • 05.11.1941 – 05.11.1941
  • 21.08.1942 – 19.09.1942
  • 01.10.1944 – 18.10.1944
  • 24.11.1944 – 15.12.1944
  • 23.03.1945 – 14.04.1945

Võidud[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. septembril 1942 12:07 vigastatud Saksa "Finnland" 5281 brt.

13. oktoobril 1944 02:26 uputatud Taani "Hilma Lau" 2414 brt.

Lembitu torpeedotorud

Relvastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 4 torpeedotoru vööris (8 torpeedoga)
  • 10 vertikaalset miinitoru (20 miiniga)
  • automaatkahur Bofors L/43 (kaliibriga 40 mm)
  • kuulipilduja Lewis (kaliibriga 7,71 mm), mis hiljem asendati kuulipildujaga Maxim (kaliibriga 7,62 mm)

Torpeedod[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allveelaeva Lembit torpeedoaparaadi pikkus on 7115 mm. Algsed 7 meetrised torpeedod, mis olid ostetud Inglismaalt läksid teise maailmasõja alguses „kaduma”. Seejärel sobitati mõlemad allveelaevad (Lembit ja Kalev) N. Liidu torpeedodele 53–27 (modifikatsioon I ja II – 6,98 m), mille konstruktor Richard Korwin-Kossakowsky ehitas ümber Itaaliast pärit torpeedo 53F alusel. Konstruktor aga vangistati ning lasti 1937. aastal NKVD poolt Suure Terrori ajal maha.

Eesti allveelaevadel Kalev ja Lembitu kasutatud miinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1937–1941

Eesti Tüüp A – kere; SSM (EMA) inglise ankur.
Diameeter: 810 mm
Lõhkelaeng: 150 kg
Miinide tagavara: 209 tk. Tallinnas neist 149 tk. Kaotatud Liepājas ja Tallinnas
Veesatud miine: 1941: Lembitul – 40 ja Kalevil – 20

1942–1943

Planeeriti kasutada: CCCP – ЭП
Diameeter: 980 mm
Lõhkelaeng: 300 kg
Miinide tagavara: Läänemerel nende miinide varu ei olnud.
Veesatud miine: 0

1944–1955

Suurbritannia Vickers T-IV
Lõhkelaeng: 145 kg
Diameeter: 890 mm
Miinide tagavara: 100 tk saadetud Inglismaalt.
Veesatud miine: 1944–1945: Lembitul – 60

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Мирослав Морозов: Подводные лодки ВМФ СССР в Великой Отечественной войне 1941–1945 гг. Летопись боевых походов. Часть 1. Краснознаменный Балтийский флот.
  • Eesti allveelaevad lasti vette suure pidulikkusega. Uus Eesti, 10. juuli 1936, nr 183, lk 1.
  • Гринкевич, Владимир Иванович, Краснознаменная подводная лодка «Лембит», Таллин: Ээсти Раамат, 1986. http://militera.lib.ru/

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pildid