Mine sisu juurde

Eesti Draamateater

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Tallinna Draamastuudio teater)
Eesti Draamateater
Eesti Draamateatri hoone, vaade Pärnu maanteelt

Eesti Draamateater on teater Tallinnas. Eesti Draamateater on repertuaariteater, mis tegutseb ajaloolises teatrimajas Tallinna kesklinnas. Teatri asutamisaastaks loetakse 1920. aastat. Repertuaaris on peamiselt sõnalavastused, mis põhinevad nii algupärasel kui maailmadramaturgial.

Eesti Draamateatris on püsitrupp, millesse kuulub üle 30 näitleja. Igal hooajal on repertuaaris üle 20 lavastuse. Uuslavastusi on hooaja jooksul 10–12. Lisaks püsitrupile kaasatakse külalisnäitlejaid ja külalislavastajaid ning tehakse koostööd teiste teatrite ning kultuuriasutustega. Aasta jooksul antakse üle 500 etenduse ja külastajaid on üle 100 000.

Lisaks etendustegevusele korraldab Eesti Draamateater publikuprogrammi Link, kirjastab algupäraste näidendite sarja "Näidendiraamat" ja korraldab sarja "Esimene lugemine". Kaks korda hooaja jooksul ilmub Draamateatri ajaleht.

Eesti Draamateater tegutseb alates 2003. aastast riigi asutatud sihtasutusena. Teatrile kuulub Eesti vanim säilinud teatrimaja aadressil Pärnu maantee 5. Teatrimajas on 3 mängusaali (suur ja väike saal, Maalisaal), lisaks kammersaal proovideks ja ürituste korraldamiseks.

Teatri ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Draamateatri alguseks loetakse Paul Sepa loodud erateatristuudio sündi 11. oktoobril 1920. See nimetati natuke hiljem ümber Draamastuudio teatrikooliks. Draamastuudio teatrikooli I lennu lõpetanud entusiastide initsiatiivil asutati Draamastuudio Teater, mis avati 4. oktoobril 1924 teatri juhi Rudolf Engelbergi lavastatud Eduard Vilde „Pisuhännaga”.[1] I lennu ja teatri asutajate sekka kuulusid Otto Aloe, Rudolf Engelberg, Leo Kalmet, Richard Kuljus, Felix Moor, Leida Mõttus, Johannes Kaljola, Alexis Ormusson, Kaarli Aluoja, Priit Põldroos, Adele Roman, Lydia Seller, Juta Tikandt, Aili Engelberg, Hilda Vernik, Ly Lasner[2].

 Pikemalt artiklis Draamastuudio teatrikool

Algusaastatel polnud teatril oma teatrimaja, renditi Tallinna saksa teatri saali. Saksa Teatri saali üürimine oli kallis ja käis üsna rangete tingimuste alusel [3]. Üür oli väga kõrge – ühe õhtu eest pidi maksma 15 000 marka ehk ühe väljamüüdud täissaali piletitulu. Saksa Teater võimaldas teha ainult kaks lavaproovi ning ühe peaproovi. Lavavalgust lubati kasutada osaliselt ainult peaproovis.[4] Büroona, dekoratsioonide töökojana ning proovipaigana kasutati teatri majandusjuhi Otto Aloe üüritud korterit Viiralti tänaval[5].

Hooaeg 1928–1929 oli teatrile keeruline nii majanduslikult kui kunstiliselt. Draamastuudio Teatriga liideti endiste Vanemuise teatri näitlejate loodud Rändteater, mis oli sattunud rahalistesse raskustesse. Trupiga liitusid Ruut Tarmo ja Mari Möldre ning Aleksander Mägi. Teatrist lahkus Priit Põldroos, kes asutas uue teatrina Töölisteatri. Majanduslikel põhjustel rändas ka Draamastuudio Teater palju mööda Eestit ringi – üks trupp mängis Tallinnas, üks või kaks truppi olid peaaegu pidevalt reisil. Aasta jooksul tehti neli kuni 5 ringreisi, igaüks kestis umbes 30–50 päeva. Ringi reisiti rongides, jaamas laaditi näitlejad ja dekoratsioonid vankritele või saanidele ja sõideti edasi mängupaika.[6]

1930. aastatel hakati lavale tooma eesti kirjandusteoseid (näiteks Hugo Raudsepa näidendid ning Anton Hansen Tammsaare ja Oskar Lutsu proosa dramatiseeringud), mis osutusid väga menukaks. Murranguliseks kujunes Hugo Raudsepa näidendil „Mikumärdi“ põhinev lavastus (lavastaja Ruut Tarmo). Publik võttis „Mikumärdi“ külakomöödiana väga hästi vastu ja see oli üks esimesi lavastusi eesti teatris, mida mängiti üle saja korra. Sellest ajast peale on eesti algupärandid olnud oluline osa teatri repertuaarist. Teatrile kirjutasid lisaks Raudsepale Henrik Visnapuu, Mait Metsanurk, Jaan Kärner, August Mälk jt.[7] 1932. aastal jõudis Draamastuudio teatris lavale esimene A.H. Tammsaare dramatiseering Eesti teatris. Andres Särev dramatiseeris Tammsaare nõuannete abiga „Tõe ja õiguse“ I osa (1926) ning lavastuse pealkirjaks sai „Vargamäe“.[8]

1937. aastal nimetati teater ümber Eesti Draamateatriks. Selleks ajaks oli stuudioteatrina alustanud teatri haare laienenud. Kui hooajal 1925–1926 anti 12 lavastusega 39 etendust 10100 vaatajale, siis hooajal 1937–1938 juba 9 lavastusega 366 etendust 112 600 vaatajale[9].

1939. aastal sai teatri ametlikuks majaks tollase Tallinna saksa teatri hoone Tallinnas Pärnu maantee 5, kus asub Eesti Draamateater siiani. 1939. aasta märtsis osteti teatrimaja riigi ja Krediidipanga abil Saksa teatriühingult välja[10]. Teatrimaja maksis 300 000 krooni ja esialgu oli plaan ümberehitusi teha, et tingimusi parandada[11]. Esimene esietendus oma majas toimus 16. septembril 1939. Ruut Tarmo lavastas A. H. Tammsaare „Juuditi“ (kunstnik Päären Raudvee, kostüümikunstnik Natalie Mei, peaosades Ly Lasner (Juudit) ja Ruut Tarmo (Olovernes); lavastuses tegi kaasa üle 100 inimese)[12].

 Pikemalt artiklis Tallinna saksa teater

1940. aastal teater natsionaliseeriti (nagu kõik teised teatrid Eestis), nimeks sai Natsionaliseeritud Draamateater. 1941. aastal paigutati teatrisse kaasüürilisena Punalipulise Balti Mere Laevastiku Teatri venekeelne trupp. Aastatel 1941–1944 otsustati mängida lisaks eestikeelsele saksakeelset meelelahutusrepertuaari, et vältida teatrimaja minemist Saksa rindeteatri käsutusse.[13]

Pärast Teist maailmasõda tehti teatris muudatusi, teatrit organiseeriti ja nimetati mitu korda ümber. 1944. aasta sügisel jätkati tegevust Riikliku Draamateatri nime all. 1948. aastal liideti teater Riikliku Noorsooteatriga ja nimetati Uueks Teatriks. Sõjajärgne vaesus ja ideoloogiline survestamine ning suurpuhastus (1949. aasta märtsiküüditamine, 1950. aasta repressioonilaine pärast EK(b)P VIII pleenumi) ahistasid nii teatri tegijaid kui ka vaatajaid. Kohustuslikus korras pidid repertuaaris olema vene ja eesti nõukogude autorite rämeideoloogilised teosed (näiteks Nikolai Pogodini "Kremli kellad", 1947, August Jakobson "Võitlus rindejooneta", 1947, Valentin Katajev "Polgu poeg", 1948), mis aga peletasid eemale vaatajaid. Sidet publikuga ning kunstilist taset aitasid hoida humanistliku sõnumiga klassika- ja lastelavastused.[14]

1949. aastal liideti Draamateatriga tolleaegse eliitteatri Estonia draamatrupp ja teater nimetati Tallinna Riiklikuks Draamateatriks. Estonia draamatrupist tulid Draamateatrisse näiteks Ants Eskola, Hugo Laur, Kaarel Karm, Ants Lauter, Aino Talvi, Meta Luts, Katrin Välbe, Rudolf Nuude, lavastaja Andres Särev[15].

1952. aastast oli teatri nimi Viktor Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Draamateater. 1952. aastal sai peanäitejuhiks Ilmar Tammur, kelle mastaapsed ja realistlikud lavastused kasvatasid vaatajate arvu (näiteks Konstantin Trenjovi "Ljubov Jarovaja", 1952, William Shakespeare'i "Antonius ja Kleopatra", 1955). Stalini surma järel alanud ideoloogiline sula-aeg kergendas mõnevõrra ka teatri tegemist. [16]

1956. aastal lisandus teatri nimesse "akadeemiline" (sellise aunimetuse sai teater pärast esinemist Moskva kunstidekaadil), nii et teatri nimeks sai Viktor Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater (lühemalt TRA Draamateater).

1950.–1960. aastatel oli repertuaari üheks keskmeks maailmaklassika ning kohustuslikule nõukogude repertuaarile anti võimalust mööda üldinimlikum sisu. Üha enam lavastati lubatud lääne autoreid (nt Bertolt Brechti „Ema Courage ja tema lapsed”, lavastaja Ilmar Tammur, 1962; John Steinbecki „Hiirtest ja inimestest”, lav. Gunnar Kilgas, 1966). Koostööd tehti ka kaasaegsete eesti autoritega, nagu Juhan Smuul ("Atlandi ookean", lav. Voldemar Panso, 1956; "Kihnu Jõnn", lav. Panso, 1964; "Polkovniku lesk", lav. Tammur, 1966), Egon Rannet, Ardi Liives („Viini postmark”, lav. Gunnar Kilgas, 1963), Boris Kabur ("Rops", lav. Ben Drui, 1964, peaosas Salme Reek). Jätkuvalt olid olulised A. H. Tammsaare ("Tõe ja õiguse" IV osa põhjal "Pankrot", lav. Andres Särev, 1959; "Tõe ja õiguse" II osa põhjal "Inimene ja jumal", lav. Panso, 1962), Oskar Luts („Kevade”, lav. Kulno Süvalep ja Kaljo Kiisk, 1954), Eduard Vilde ("Tabamata ime”, lav.Panso, 1966).

1966. aastal tähistati teatri 50 aasta juubelit, sest teatri asutamisaastaks loeti tol ajal aastat 1916 (n-ö vana Draamateater tegutses aastail 1916–1924). Juubeli puhul sai teater Tööpunalipu ordeni ja seega sai teatri uueks ametlikuks nimeks Tööpunalipu ordeniga Viktor Kingissepa nimeline Tallinna Riiklik Akadeemiline Draamateater.[2]

1960.–1970. aastatel kujundas Eesti Draamateatri näo lavastaja Voldemar Panso, kelle õpilased ja õpilaste õpilased tänapäeval tema teatritraditsiooni Draamateatris jätkavad.

1989 nimetati teater taas Eesti Draamateatriks.

Draamateatri juhid ja näitlejad

[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstilised juhid

[muuda | muuda lähteteksti]

Teatrijuhte

[muuda | muuda lähteteksti]

Lavastajad

[muuda | muuda lähteteksti]

Näitlejad

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Laasik, Andres. Niobest neegri vabastamiseni. Palju õnne, Eesti Draamateater! Eesti Päevaleht, 18. oktoober 2010.
  2. ↑ 2,0 2,1 "Sai naerda ja sai nutta. Draamateater 100". Eesti Päevaleht. Vaadatud 5. novembril 2024.
  3. ↑ "Väike kell, mis mängis suurt rolli". Postimees. 23. oktoober 2020. Vaadatud 5. novembril 2024.
  4. ↑ Jürisson, Ain (2010). Draamateatri raamat. Tallinn: Eesti Draamateater. Lk 59–60. ISBN 9789985985366.
  5. ↑ Paaver, Ene (oktoober 2020). "Teater algas stuudiost" (PDF). Draamateatri leht. Lk 14. Vaadatud 5. novembril 2024.
  6. ↑ Jürisson, Ain (2010). Draamateatri raamat. Tallinn: Eesti Draamateater. Lk 60–62. ISBN 9789985985366.
  7. ↑ Jürisson, Ain (2010). Draamateatri raamat. Tallinn: Eesti Draamateater. Lk 64. ISBN 9789985985366.
  8. ↑ Paaver, Ene (oktoober 2020). "Teater algas stuudiost" (PDF). Draamateatri leht. Lk 14. Vaadatud 5. novembril 2024.
  9. ↑ Jürisson, Ain (2010). Draamateatri raamat. Tallinn: Eesti Draamateater. Lk 67. ISBN 9789985985366.
  10. ↑ "Väike kell, mis mängis suurt rolli". Postimees. 23. oktoober 2020. Vaadatud 5. novembril 2024.
  11. ↑ "Eesti Draamateatrile oma kodu". Postimees. 7. märts 1939. Lk 4.
  12. ↑ Jürisson, Ain (2010). Draamateatri raamat. Tallinn: Eesti Draamateater. Lk 66. ISBN 9789985985366.
  13. ↑ "Kronoloogia" (PDF). Draamateatri leht. Oktoober 2020. Lk 16. Vaadatud 5. novembril 2024.
  14. ↑ "Ajalugu". Draamateater. Vaadatud 6. novembril 2024.
  15. ↑ Jürisson, Ain (2010). Draamateatri raamat. Tallinn: Eesti Draamateater. Lk 77. ISBN 9789985985366.
  16. ↑ "Ajalugu". Draamateater. Vaadatud 6. novembril 2024.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_Draamateater&oldid=6775418"