Tartu Kunstimuuseum

Tartu Kunstimuuseumi hoone Tartus, Raekoja plats 18 (Barclay de Tolly maja)

Tartu Kunstimuuseum (nimelühendid Tartmus ja TKM) on Tartu kesklinnas aadressil Raekoja plats 18 tegutsev riikliku alluvusega kunstimuuseum, mis on ühtlasi ka Lõuna-Eesti suurim kunstimuuseum.

Tartu Kunstimuuseum asutati 1940. aastal kunstiühingu Pallas liikmete eestvedamisel eesmärgiga koguda ja tutvustada kaasaegset Eesti kunsti. Aastatel 1944–1991 kandis muuseum nime Tartu Riiklik Kunstimuuseum.

Muuseumikogude põhiosa moodustavad eesti kunst ning Eestiga seotud välisautorite kunst 18. sajandist tänapäevani. Muuseumis korraldatakse näitusi nii muuseumi enda kogude põhjal kui ka koostöös teiste Eesti ja välismaiste muuseumide ja galeriidega. Lisaks traditsioonilisele näituseformaadile on kogusse kuuluvate skulptuuridega võimalik tutvuda ka Raadi mõisapargis (Anton Starkopfi, Ernst Kirsi, Aulin Rimmi ja Rein Rannasti skulptuurid) ja Tartu Ülikooli botaanikaaias (Anton Starkopfi, Juhan Paberiti ja Endel Kübarsepa skulptuurid).

Publikuprogrammi raames korraldab muuseum loenguid, giidi- ja kuraatorituure, töötube, kunstnikuvestlusi, seminare ja vestlusringe, raamatuesitlusi, filmiõhtuid, perepäevi, noorteprogrammi ning eakamale publikule mõeldud programmi "Seenioride reede". Lisaks sellele pakub muuseum ka mitteformaalset õpet (haridusprogramm), mis väljendub õpilastele suunatud aktiiv-, avastus- ja kogemusõppes ning interaktiivses tegevuses, mille sisu on seotud riikliku õppekavaga.

Tartu Kunstimuuseumil on olnud kaks filiaali: Anton Starkopfi ateljeemuuseum ja Eduard Kutsari ateljeemuuseum.

Ajalugu

Tartu Kunstimuuseum ja kunstiühing Pallas

Pärast iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamist 1918. aastal sõltus riigi kunsti- ja kultuurielu edendamine suuresti ühingute tegevusest. Kunstiskeenel osutus neist kõige elujõulisemaks 1918. aastal Tartus loodud kunstiühing Pallas, mille asutajaliikmed olid Aleksander Tassa, Konrad Mägi, Auguste Pärn, Alma Johanson, Johannes Einsild, Voldemar Kangro-Pool, Klara (Claire) Holst, Marie Reisik, Mart Pukits ja Ado Vabbe ning arvatavasti ka Friedebert Tuglas. 1919. aastal liitusid kunstiühinguga sellised kunstnikud nagu Anton Sarkopf, Rudolf Paris ja Nikolai Triik ning kirjanikud August Alle, Gustav Suits, August Gailit ja Johannes Semper. Samal aastal alustas tööd ka kunstiühingu Pallas asutatud samanimeline erakunstikool, mis kvalifitseerus 1924. aastal kõrgkooliks. Seega oli tegu Eesti esimese haridusasutusega, kus sai omandada täieliku kõrgema kunstihariduse. Pallase kunstikooli lõpetajad astusid ka kunstiühingusse Pallas, kasvatades nii selle liikmete arvu.

Kunstiühing Pallas hakkas korraldama kunstinäitusi, pidades seejuures oluliseks toetada uut ja arenevat kunsti, mistõttu said oma loomingut lisaks ühinguliikmetele tutvustada Tallinnast pärit noored kunstnikud ning esitleti ka erakogudes olnud välismaiste kunstnike (nt Otto Dix, Natalja Gontšarova ja Mihhail Larionovi) teoseid. Samuti korraldati kirjanduslikke loenguõhtuid, pidusid, maskeraade ja rändnäitusi väljaspool Tartut ning 1921. aastal kutsuti kokku kunstnike kongress, toonitades nii Pallase keskset rolli kunstnikkonnas. Alates 1925. aastast jätkati vaid kunstinäituste korraldamisega, mille käigus tekkis aga vastasseis nooremate ja vanemate ühinguliikmete vahel, kuna kunstikriitika soosis pigem äsja Pallase kooli lõpetanuid, samas kui vanematele kunstnikele (ehk kooli õppejõududele) heideti ette loomingulise värskuse kadumist. Kunstnike vahel vindunud konflikti tõttu tehti ühingus järk-järgult ümberkorraldusi: juhtpositsioonile asusid kirjanikud, samas kui kunstnike osakaal järjest vähenes. Samuti tabasid ühingut ka järjekordsed majandusraskused. 1930. aastatel astusid kirjanikud (v.a Tuglas) ühingust välja ning Pallasest sai "puht-kunstiorganisatsioon", mille liikmeskonna moodustasid enamuses eesti tunnustatuimad kunstnikud. Ühingu peamiseks eesmärgiks sai Tartu kunstnike huvide esindamine, oponeerides seejuures sageli riiklikule kunstipoliitikale ning teistele organisatsioonidele.

1938. aastal hakkas kunstiühing Pallas koguma kunstiteoseid sooviga asutada Tartusse kunstimuuseum. Kokku koguti 133 taiest, mida ka 1940. aastal Pallase ruumidesse üles pandud näitusel (26.02–10.03.1940) esitleti. Pärast näituse lõppemist jõudsidki Pallase kooli ja kunstiühingu liikmed linna ja haridusministeeriumi ametnikega kokkuleppele rajada muuseum, mis keskenduks Eesti kaasaegse kunsti kogumisele, säilitamisele ja eksponeerimisele. Muuseumi võimalike asupaikadena kaaluti Tartu veetorni ülemisi korruseid ja aadressil Suurturg 3 asuva hoone teist korrust, kuid valituks osutus aadressil Suurturg 6 asuva hoone kolmas korrus, kus alustati ka remonti, kuid riigis aset leidnud võimuvahetuse tõttu, mille käigus määrati kunstiühing Pallas likvideerimisele, jõuti muuseumi avamiseni 17. novembril.

II maailmasõda

Muuseumi juhatajaks määrati suletud kunstiühingu sekretär Aarne Miikmaa ning muuseumit sai külastada kolmel päeval nädalas: kolmapäeval, laupäeval ja pühapäeval. 1941. aastal nimetati uueks juhatajaks kunstiteadlane Juhan Andre ning muuseumile eraldati ruumid aadressil Suurturg 3, kus tehti põhjalik remont. 1941. aasta 22. juunil avati muuseumis uus ekspositsioon, mis aga loetud päevade pärast maha pidi võetama, kuna sõjategevusest tingitud ohu tõttu tuli teosed varjenditesse viia. Teosed paigutati seetõttu nii Suurturg 3 ja kunagise Krediidikassa keldritesse kui ka Toomemäe haavakliiniku surnukambrisse.

II maailmasõja esimeses pooles sai muuseumi ajutiseks korraldajaks ja hiljem juhataja kohusetäitjaks Voldemar Erm, kes oli ka aidanud teoseid varjunditesse viia ja neid seal valvanud. Nüüdsest oli muuseum avatud senise kolme asemel kuus päeva nädalas ning taasavati ka juunis üleval olnud näitus, kuigi külastajate arv jäi sellele vaatamata tagasihoidlikuks. Vastavalt Saksa välikomandantuuri poolt 18. jaanuaril 1943. aastal antud korraldusele pidi muuseum aga ruumid vabastama ning linnavalitsuse abiga koliti kivimajja aadressil Lai tänav 17. Veidi rohkem kui nädala pärast hävis see hoone aga täielikult juhuslikult õuele langenud Punaarmee lennukipommi plahvatuse tagajärjel. Rusudest päästetud teosed viidi hoidmiseks, puhastamiseks ja korrastamiseks Tartu Ülikooli peahoonesse ning ka järgnenud aasta möödus peamiselt teoseid restaureerides ja pakkides, kuna koos muuseumihoonega oli 1713 teosest täielikult hävinud õnneks vaid 17.

1944. aasta lõpus sai muuseum loa hakata tegutsema Ülikooli 24 neljanda ja viienda korruse ruumides, kuid ebasobivate tingimuste tõttu peeti läbirääkimisi ka majade Tähe 14b ja Tähe 29 üle, kuni 1945. aasta 25. aprillil koliti olude sunnil kunstnike liidu maja (Suurturg 8) teisele korrusele. Kunstnike liidu palvel organiseeriti sõjaaegse kunsti näitus ning teosed paigutati nelja asukohta: hoonetesse aadressidel Suurturg 8 ja Gildi 8 ning Väätsale ja Lahmusele. Samuti püüdis 1945. aasta suvel kunstiteoseid restaureerida Caroline (Lilly) Walther, kes aga baltisaksa päritolu tõttu 15. augustil küüditati. Aasta lõpus eraldati muuseumile ruumid aadressil Vallikraavi 14, kuigi tegemist oli halvas seisukorras majaga, kus asusid lisaks ka eraisikute korterid.

Nõukogude periood (1946–1991)

Olude sunnil Vallikraavi 14 eluhoone kesiseid tingimusi trotsides jäi muuseum antud majja tegutsema kuni 1980. aastate lõpuni. Varsti pärast II maailmasõja lõppu korraldati mitu mälestusnäitust, mis olid pühendatud Andrus Johanile, Kaarel Liimandile, Arkadio Laigole, Nikolai Kummitsale ja Villem Ormissonile. Aastas korraldati kaks-kolm näitust ning muuseumi külastas veidi üle 3000 inimese. Kui esialgu oli muuseum loodud eesmärgiga koguda ja eksponeerida kaasaegset eesti kunsti, pidi asutus nüüd hakkama tegelema Eesti kunstiloo üldisema uurimisega ning koguma ka Vene ja Lääne-Euroopa kunsti. 1951. aastal sunniti Voldemar Erm ja peavarahoidja Tuui Koort ametist poliitilistel põhjustel lahkuma ning direktori kohusetäitjana asus tööle Nikolai Jasnetski, samas kui peavarahoidja töökohustused võttis üle Linda Alekõrs-Salum, kuniks Tuui Koort oma ametikohale 1954. aastal naasis. 1952. aastal määrati muuseumi direktoriks Vaike Tiik. 1950. aastate esimeses pooles sai muuseum enda kasutusse ka hoone kolmanda korruse ja keldri, mistõttu sai ekspositsiooni jaoks mõeldud pinda laiendada ning ka külastatavus kasvas hüppeliselt (1955. aastal külastas muuseumit 21 173 inimest). Vaatamata sellele, et muuseumis töötas toona vaid kolm teadurit, hakati korraldama ka teaduslikke konverentse ja 1955. aastal anti välja esimene kataloog, mille järel hakkas koostatud trükiste arv järk-järgult kasvama. Regulaarselt hakati korraldama Tartu kunstinäitusi ja ERKI õpilastööde näitusi. 1956. aastal korraldati muuseumis Elmar Kitse isikunäitus, mis oli ühtlasi esimene elusoleva Eesti kunstniku isikunäitus. Muuseumi programmis olid tähtsal kohal ka rändnäitused, mille käigus tutvustati praktilistel kaalutlustel suuresti vaid originaalgraafikat, kuna erinevalt teistest meediumitest oli seda võimalik originaalina üle riigi transportida.

1960. aastate alguses kolisid hoonest välja viimased elanikud ja see võimaldas muuseumi ajapikku lisada ka garderoobi, lektooriumi ja näitustele viiva trepikojaga uue püstaku. Kümnendi teises pooles ühendati muuseumi tegevusega Virve Hinnovi juhitud kunstipropaganda sektor, eesmärgiga parandada kunstipedagoogilist tegevust igas vanuses kunstipubliku seas. Loomingulises mõttes tõid muuseumi värskust noorte kunstnike osakaalu suurenemine korraldatud grupinäitustel ning aktiivne teadustöö, mille käigus avaldati 40 kataloogi ja esimene töötajate artikleid koondav almanahh. 1970. aastatel loodi muuseumi teaduslik arhiiv (1970), avati Eduard Kutsari Ateljeemuuseum Elvas (1971), valmis muuseumi tornhoone (1972) ning arhitekt Raul Kivi hakkas projekteerima suurt tiibhoonet, mis aga ehitusvõime puudumisel siiski rajamata jäi. 1976. aastal töötas muuseumis juba 35 töötajat ning 1977. aastal sai muuseumi direktoriks Toivo Toomemets. Nagu 1960. aastatel, jätkus ka 1970. aastate teisel poolel nooremate kunstnike teoste sage eksponeerimine ning püsinäitusi külastas 33 000 inimest.

Ajavahemikus 1980–1983 täitis direktori kohustusi varem muuseumi teadusdirektorina töötanud Eha Ratnik, misjärel valiti uueks direktoriks Mari Nõmmela. Olulise osa muuseumitööst moodustas jätkuvalt menukate rändnäituste koostamine ning aina rohkem korraldati ka nooremapoolsete kunstnike isikunäitusi. Uuenduslikuks elemendiks muuseumi programmis said aga arhitektuuriga seotud näitused. 1980. aastate lõpus sai muuseum enda valdusse nn viltuse maja ehk hoone Raekoja plats 18 (v.a hoone esimene korrus, kus tegutses apteek ja mis alles 2000. aastal muuseumi valdusse läks), mida kavatseti esialgu kasutada Eesti kunsti püsinäituste korraldamiseks. Järgmise kümnendi alguses leidsid aga muuseumis aset suured muutused: 1990. aastal lahkus ametist Taimo Kuusik ning tema asemel sai peavarahoidjaks Tiiu Talvistu, 1991. aastast hakkas senine Tartu Riiklik Kunstimuuseum kandma taas Tartu Kunstimuuseumi nime ning 1996. aastal asus muuseumit juhtima Enriko Talvistu. Kuigi 1990. aastate esimeses pooles korraldati näitusi nii Vallikraavi tänava kui ka Raekoja plats 18 hoones, siis kunstikogude hoiustamiseks mõeldud ruumide aina kehvenev olukord tõi kaasa Vallikraavi tänava ekspositsioonipindade sulgemise. Kümnendi lõpul loodi õpilastele kunsti tutvustamise eesmärgil muuseumipedagoogi ametikoht ning toimus juhtkonnavahetus: 1999. aastal töötas direktori kohusetäitjana Epp Preem ning järgmisel aastal valiti uueks direktoriks Heiki Pärdi. Viis aastat hiljem sai muuseumi direktoriks Reet Mark ning peavarahoidjaks Mare Joonsalu.

Tartu Kunstimuuseum detsembriõhtul (2021)

21. sajand

21. sajandi esimesel kümnendil hakati korraldama nii lühemaajalisi näituseprojekte kui ka tegema (varasemaga võrreldes) süstemaatilisemalt suuri retrospektiivnäitusi. Samuti pöörati aina enam tähelepanu pagulaskunstnike teoste eksponeerimisele ning nende loomingulise pärandi arhiveerimisele ja hoiustamisele. Alus pandi ka Tartu Ülikooli maaliosakonna lõputööde näituste korraldamise traditsioonile. 2013. aastal sai Tartu Kunstimuuseumi direktoriks Rael Artel, kelle juhtimisel viidi läbi muutusi muuseumi struktuuris ja näituseprogrammis ning sagenes muuseumi tegevuse kajastamine meedias. 2015. aastal loobuti Tartu Kunstimuuseumi senisest nimelühendist TKM, mis asendati nimekujuga Tartmus. 2017. aastal valiti muuseumi direktoriks tekstiilikunstnik, endine kultuuriminister ja Eesti Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi, kelle ametiaega jäi muuhulgas Tartu Kunstimuuseumi rohkem kui 24 000 teosest koosneva kogu kolimine Vallikraavi tänava hoone kehvadest tingimustest Eesti Rahva Muuseumi hoidlatesse ning kunstimuuseumi erialase kirjanduse raamatukogu taasavamine. Pärast seda, kui Signe Kivi asus 2019. aastal tööle riigikokku, nimetas kultuuriminister Tõnis Lukas 2020. aastal direktoriks Tartu Kunstimuuseumi näituste osakonna juhataja Joanna Hoffmanni, kes oli pärast Kivi lahkumist töötanud muuseumi direktori kohusetäitjana.

2. jaanuaril 2023 kuulutasid Tartu Linnavalitsus ja Eesti Arhitektide Liit välja rahvusvahelise arhitektuurivõistluse Tartu südalinna kultuurikeskuse projekteerimiseks. Sooviti, et hoone hakkaks funktsioneerima kultuuriga sisustatud avaliku ruumina, kus oleks muuhulgas loodud kaasaegsed tingimused Tartu Kunstimuuseumi kogude eksponeerimiseks ning külalisnäituste võõrustamiseks. 14. juulil 2023 kuulutati välja arhitektuurivõistluse võitja, milleks osutus arhitektuuribüroo 3+1 arhitektid töö "Paabel". Võistluse žüriisse kuulus lisaks Tartu linnapeale Urmas Klaasile, Tartu Linnaraamatukogu direktorile Kristina Paile, Tartu linnavalitsuse ehitusteenistuse juhatajale Priit Metsjärvele, Tartu linnaarhitektile Tõnis Arjusele, arhitektidele Enrique Sobejanole, Veronika Valk-Siskale ja Tõnu Laigule ning maastikuarhitektile Martin Allikule ka Tartu kunstimuuseumi direktor Joanna Hoffmann. Viimane tõstis võidutöö puhul esile hästi läbimõeldud ruumiplaneeringut, mis koondab kunstimuuseumiga seotud üksused (pood, galeriid, näitusteks vajalikud ettevalmistusruumid) üheks tervikuks, parandab ligipääsetavust ning võimaldab muuseumil avada püsiekspositsiooni ning muuta muuseumi raamatukogus olevate teoste lugemine ja laenutamine varasemast oluliselt lihtsamaks.

Kogud

Tartu Kunstimuuseumi põhikogusse kuuluvate teoste arv aastatel 1940–2023

 Pikemalt artiklis Tartu Kunstimuuseumi kogud

Muuseumi maalikogusse kuulub üle 4000 teose, millega see on suuruselt teine maalikogu Eestis. Samuti on muuseumil graafikakogu, joonistuskogu, skulptuurikogu ja kaasaegse kunsti kogu. Muuseumi varade seas on ka dokumendi- ja fotoarhiiv ning raamatukogu.

2023. aasta seisuga kuulus Tartu Kunstimuuseumi põhikogusse ligikaudu 25 000, abikogusse ligikaudu 7500, fotokogusse ligikaudu 8600, arhiivi ligikaudu 3400 ja kaasaegse kunsti kogusse 420 teost.

Teoseid Tartu Kunstimuuseumi maalikogust

• 
  August Matthias Hagen, "Virmalised" (1836)
• 
  Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz, "Itaalia maastik" (1850ndad)
• 
  Georg Friedrich Schlater, "Vaade Tartu Toomemäelt" (1850ndad)
• 
  Ivan Aivazovski, "Aiju-Dag"
• 
  Hermann Friedrich Schrenck, "Emajõgi" (1881)
• 
  Aleksander Uurits, "Daami portree" (1917)
• 
  Nikolai Triik, "Vana aed" (1917)
• 
  Konrad Mägi, "Saadjärve maastik" (1923/24)
• 
  Karin Luts, "Aednik" (1928)
• 
  Villem Ormisson, "Tartu maastik" (1930)
• 
  Nikolai Kummits, "Õhtu" (1937)
• 
  Kaarel Liimand, "Lodjad Emajõel" (1938)
• 
  Lola Liivat, "Kevad I" (1967)
• 
  Ludmilla Siim, "Heinavedu" (1974)
• 
  Tiit Pääsuke, "Ekspositsioon" (1982)
• 
  Peeter Allik, "Mardipäev" (1989)

Näitused

 Pikemalt artiklis Tartu Kunstimuuseumi näitused

Teine maailmasõda ja Nõukogude periood

Kunstimuuseumi esimeseks ametlikuks näituseks võib pidada 1940. aasta 17. novembril ehk muuseumi asutamise akti allkirjastamise päeval avatud muuseumi alusvara tutvustavat ekspositsiooni. Näitust avati ja suleti järgneva aasta jooksul korduvalt ning samuti käisid sellega kaasas mitmed ümberkorraldused ja "sobimatute" teoste eemaldamised. Kuna teise maailmasõja vältel oli muuseumi tähtsaimaks ülesandeks teoste evakueerimine, kaitsmine ja kataloogimine, muutus sel perioodil näitusetegevusega tegelemine võimatuks.

1946. aastal korraldati ekspositsioon muuseumi maja (Vallikraavi 14) teisel korrusel, mis tutvustas muuseumi kogude kasvu Nõukogude võimu aastatel 1944–1946. Seejuures otsustati püsiekspositsioonist loobuda, mille üheks põhjuseks võis olla okupatsioonivõimude negatiivne suhtumine Eesti sõjaeelsesse kunsti. Sõja ajal hukkunud kunstnike pärandi tutvustamiseks korraldati ka mälestusnäitusi.

Kui esialgu suhtuti poliitilisel tasandil Eesti iseseisvusajal loodud kunsti veel pigem leebemalt, siis stalinlike repressioonide aastatel sattusid karmi kriitika alla mitmed kunstnikud ja kunstinäitused. Näiteks 1949. aastal oli väljas vaid näitus "Vene ja nõukogude kunst", mida eksponeeriti kuni 1950. aasta kevadeni, kuid sellegipoolest kaotas muuseumi toonane direktor Voldemar Erm 1951. aastal oma ametikoha, kuna oli varem silma jäänud teravate sõnavõttudega ning ta oli lubanud tegeleda "sobimatute" kunstnike teoste kaardistamise ja uurimisega. 1950. aastate alguses hakati nõudma venekeelse teksti lisamist muuseumieksponaatide juurde ning vene keele kasutamist muuseumi asjaajamises. Oluliseks muutus kunstipropaganda levitamine, mille üheks vormiks oli rändnäituste korraldamine, millega muuseum tegeles 1980. aastate lõpuni.

1952. aastast tõusis näituste arv keskmiselt kaheksale näitusele aastas, avati esimene tarbekunsti näitus ning hakati korraldama ka ENSV Riikliku Kunstiinstituudi lõputööde näitusi. 1955. aastal avati muuseumis Tartu kunstnike uudisloomingu näitus, millest kujunes kuni 1990. aastani väldanud iga-aastane traditsioon. 1956. aastal toimus Tartu Kunstimuuseumis esimene elusoleva Eesti kunstniku isikunäitus, mis keskendus Elmar Kitse loomingule, ning uueks sihiks seati kohalike kunstnike loomingu tutvustamine ning ekspositsioonide koostamine eelkõige muuseumi enda fondide põhjal. Kuna 1950. aastate teiseks pooleks oli poliitiline olukord ja muuseumite järelevalve mõnevõrra leebunud, oli muuseumis võimalik korraldada näitust, kus eksponeeriti ka Nõukogude võimu poolt represseeritud kunstnike nagu Vabbe, Laarmani, Starkopfi, Saali ja Aiki teoseid. Märgiliseks sündmuseks oli ka Eduard Wiiralti loomingu näitus, millega sai Wiiraltist ühtlasi esimene pagulusse läinud kunstnik, kelle loomingut Tartu Kunstimuuseumis eksponeeriti. Alates 1958. aastast sai hakati tegelema varasema Noor-Eesti ja sõjaeelse kunstipärandi uurimisega ning fookusse võeti Pallase kunstikooli ja ühingu ning nendega seotud kunstnike kunstiajalooline uurimine. 

Toona tehti tihedat koostööd Tallinna Riikliku Kunstimuuseumiga, tutvustati üksteise näitusi ning viidi läbi ühisüritusi. Näiteks 1972. aastal korraldati Jaan Vahtra sünniaastapäeva tähistamiseks Eha Ratniku näitus, kus eksponeeriti esimest korda kubistlikku ja konstruktivistlikku kunstikeelt eelistanud Eesti Kunstnikkude Ryhma teoseid. Alates 1969. aastal korraldatud Endel Kõksi näitusest võis muuseum hakata järk-järgult eksponeerima ka Nõukogude Liidust põgenenud kunstnike kaasaegset loomingut. Samas ei lubanud võimud avada näiteks 1984. aastal Karin Lutsu loomingu näitust ning suurema pagulaskunstnike loodud kunsti tutvustava näituseni jõuti alles 1987.

1964. aastal alustati nooremate kunstnike loomingu tutvustamiseks mõeldud grupinäituste korraldamist ning see traditsioon kestis 1980. aastate keskpaigani. Samuti näidati hiljem kunstnike uuemat loomingut, eksponeerides näiteks Aleksander Vardi, Mikko, Kormašovi, Põldroosi, Õuna, Põdra, Võerahansu ja Arraku teoseid. Tähelepanuväärse sündmusena võib välja tuua 1971. aastal korraldatud Ülo Soosteri loomingut tutvustava näituse, mille käigus anti aasta varem surnud kunstniku pärandile esimest korda kunstiajalooline käsitlus. 1974. aastal avati muuseumis temaatiline näitus "Inimene ja põld", mis märkis ühtlasi 1966. aastal katkenud vabariiklike noortenäituste traditsiooni jätkamist. Muuseumi skulptuurikoguhoidja Ahti Seppet algatas 1988. aastal ka vabariikliku pisiplastika näituste korraldamise.

Lisaks kohalike kunstnike loomingule tutvustati vahel ka välismaist kunsti: eksponeeriti nii Nõukogude Liidu avarustest pärit kunsti kui ka Jaapani puugravüüri (1957), Mehhiko ja Brasiilia graafikat (1958), India ja Hiina tarbekunsti (1959) ning Jaapani rahvakunsti ja Uus-Meremaa maali ja graafikat (1960). Samuti tutvustati muuseumis 1979. aastal Moskvas töötanud kunstniku Valeri Volkovi abstraktses laadis teoseid, mida tema enda elukohas liialt läänelikuks peeti. Lähedasi sidemeid hoiti ka Ida-Saksamaa, Ungari, Tšehhoslovakkia ja Soomega ning 1989. aastal saabus Poolast Tartu Kunstimuuseumi näitus, kus olid teiste seas esindatud ka Tadeusz Kantori ja Michael Haziori tööd.

1984. aastal korraldati näitus 1950. aastate nõukogude kunstist, keskendudes siiski sotsrealismi ametliku temaatika asemel selle vastanduvatele kõrvalliinidele. 1983. aastal koostas Mare Ruus näituse 1960. aastate maalikunstist, tutvustades selle käigus ka nn karmis stiilis valminud teoseid, ning 1988. aastal koostas Lea Mehilane näituse, mis keskendus abstraktsionismi arengutele Eesti kunstis ning mida saatis Elmar Kitse abstraktsele loomingule pühendatud ekspositsioon.

Taasiseseisvumisjärgne periood

Taasiseseisvumise järel oli muuseumil võimalik hakata käsitlema ka neid teemasid, millega tegelemine oli varasemal perioodil keelatud. Nii korraldas näiteks Tiiu Talvistu 1991. aastal näituse "Mida on kunstil sõjale öelda... Eesti sõjaaegne kunst". Samuti kuuluvad toonaste oluliste näituste hulka Enriko Talvistu näitus "Eesti ametlik kunst 1920–1980" ning Mare Ruusi näitused "Avangard, õukond, sõltumatud" (1993) ja "Müüt ja maastik" (1994). Samuti organiseeriti suuri ülevaatenäitusi.

Vaade Tartu Kunstimuuseumi näituselt "Muutuv Tartu neljas vaates"

Kui esimeste püsiväljapanekute koostamisel 1990. aastatel peeti oluliseks näituste kronoloogilist ülesehitust, siis aastatuhande vahetudes võeti ette ka eri teemasid ja nende ajastuliselt erinevaid käsitlusi. Nii koostati 2004. aastal püsiväljapanek "Raster 8", mis pakkus võimalust näha erinevate kunstistiilide teisenemisi ajas. 21. sajandi esimesest kümnendist hakati süsteemsemalt korraldama suuri retrospektiivnäitusi, mille puhul anti välja ka mahukaid uurimuslikke katalooge. Näiteks on eelnevalt mainitud näituste käigus eksponeeritud Lutsu, Saali, Haameri, Kõksi, Leisi, Mikoffi, Alliku, Liivati, Pääsukese ja Siimu loomingut. Samuti on pööratud tähelepanu ka pagulaskunstnike pärandile ning näituseprogrammis on tähtsal kohal kaasaegsete kunstnike loomingu tutvustamine. Ajavahemikus 2010–2013 tegi muuseum koostööd kaasaegse kunsti festivaliga ART IST KUKU NU UT, mille raames korraldati intrigeerivaid, piirekompavaid ning juba tuntud teemadele uudsete vaatenurkade alt lähenevaid näitusi, mis osutusid võrdlemisi menukaks ning leidsid laiemat kajastust meedias. Samuti asus muuseum regulaarselt koostööd tegema Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumiga. Alates 2017. aastast korraldatakse näitusesarja "Noor Tartu", mille eesmärgiks on populariseerida Tartuga seotud noorte kunstnike loomingut.

Kunstikooli Pallas (hiljem Kõrgema Kunstikooli Pallas) 100. aastapäeva puhul avati 2019. aastal Joanna Hoffmanni ja Hanna-Liis Kondi kureeritud näitus "Pallas 100. Kunstikool ja kultus". Mahukas näitus pälvis järgmisel aastal Eesti muuseumide aastaauhinna ajutise näituse kategoorias. 2019. aastal avati Tartu Kunstimuuseumi projektiruumis kaheosaline kõrvalnäitus "Pallaslased Eesti kodudest", mille käigus tutvustati erakogudest laenatud pallaslaste teoseid ning nendega seotud isiklikke lugusid. Tähelepanuväärse näitusena võib välja tuua ka Šelda Puķīte ja Indrek Grigori kureeritud "Hõbetüdrukud. Fotograafia retušeeritud ajalugu" (2020), mis tutvustas kümmet Eesti ja Läti varajast naisfotograafi. Näitust saatnud sümpoosion pälvis Eesti muuseumide aastaauhinna parima teadusürituse kategoorias.

Direktorid

Kunstimuuseumi direktor Joanna Hoffmann Vikipeedia sõbra tiitlit vastu võtmas (2022)

• 1940–1941 Juhan Andre
• 1941–1951 Voldemar Erm
• 1951–1952 Nikolai Jasnetski
• 1952–1977 Vaike Tiik
• 1977–1980 Toivo Toomemets
• 1980–1983 Eha Ratnik (kt)
• 1983–1996 Mari Nõmmela
• 1996–1999 Enriko Talvistu
• 1999–2000 Epp Preem (kt)
• 2000–2005 Heiki Pärdi
• 2005–2013 Reet Mark
• 2013–2017 Rael Artel
• 2017–2019 Signe Kivi
• 2019 Joanna Hoffmann (kt)
• 2020– Joanna Hoffmann

Tunnustus

• 1997 – Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu aastapreemia: "Tartu Kunstimuuseumi põhikogu kataloog" (koostajad Eha Ratnik, Taimo Kuusik, Virve Hinnov, Reet Varblane, Mari Pill, Maie Raitar, Tiiu Talvistu, Epp Preem)
• 2015 – Tartu Kultuurikandja aunimetus (kutseline kooslus)
• 2020 – AkzoNobeli kunstipreemia, mille pälvis Lola Liivat näitusega "Vaimu vastupanu" (Tartu Kunstimuuseumis 07.09.18–06.01.19)
• 2020 – Eesti muuseumide aastaauhind ajutise näituse kategoorias: "Pallas 100. Kunstikool ja kultus" ja kõrvalprojekt "Pallaslased Eesti kodudest" (kuraatorid Joanna Hoffmann, Hanna-Liis Kont ja Annegret Kriisa)
• 2020 – raamat "Lugusid kuulumisest. Kaasaegne kunst Rootsist” (koostanud Joanna Hoffmann ja Hanna-Liis Kont ning kujundanud Norman Orro ja Ott Metusala) valiti 2019. aasta 25 kõige kaunima Eesti raamatu hulka.
• 2020 – Kuldmuna 2020 (hõbe) kategoorias disain/ trükised, raamatud ja kataloogid: "Pallas 100. Kunstikool ja kultus” (kujundaja Valter Jakovski, koostajad Joanna Hoffmann ja Hanna-Liis Kont).
• 2021 – Vikipeedia sõber
• 2021 – raamat "Nostalgiata” (koostaja Joanna Hoffmann, kujundaja Valter Jakovski) valiti 2020. aasta 25 kõige kaunima Eesti raamatu hulka
• 2021 – Eesti muuseumide aastaauhind parima teadusürituse kategoorias: Tartu Kunstimuuseumi sümpoosion "Fotograafia retušeerimata ajalugu"
• 2021 – Kuldmuna 2021 (pronks) kategoorias disain ja meisterlikkus/ trükidisain: raamatud, kataloogid, ajakirjad: "Nostalgiata” (kujundaja Valter Jakovski, koostaja Joanna Hoffmann)
• 2023 – AkzoNobeli kunstipreemia, mille pälvis Ludmilla Siim näitusega "Olemise helk" (Tartu Kunstimuuseumis 23.02.2022–29.05.2022)

Vaata ka

• Tartu Kunstimuuseumi kogud
• Tartu Kunstimuuseumi näitused
• Tartu Kunstimuuseumi trükised

Kirjandus

• Joonsalu, Mare (2015). "Kogu lugu". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. ISBN 978-9949-9517-7-2
• Talvistu, Peeter (2015). "Inimesed, hooned ja kunst. Tartu Kunstimuuseumi lühibiograafia". Talvistu, Tiiu (toim). Tartu Kunstimuuseum 75. Tartu: Tartu Kunstimuuseum. ISBN 978-9949-9517-7-2

Välislingid

• Muuseumi koduleht
• Muuseumi vana koduleht
• Tartu Riikliku Kunstimuuseumi töötajad tööprobleeme arutamas. November 1975. Rahvusarhiivi fotoinfosüsteem
• Valner Valme: "Rael Artel: Tartu Kunstimuuseumi visuaalne identiteet on täiesti uus" ERR, 21. jaanuar 2015
• "Joanna Hoffmann: millest unistab Tartu kunstimuuseum" Tartu Postimees, 30. mai 2019