Islandi Kuningriik
|
Islandi Kuningriik 1918–1944 | |||||||||||||
 | |||||||||||||
| Valitsusvorm | personaalunioonis Taaniga | ||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Kuningas | Christian X (Kristján X) | ||||||||||||
| Pealinn | Reykjavík | ||||||||||||
| Religioon | luterlus | ||||||||||||
| Pindala | 103 000 km² (1944) | ||||||||||||
| Rahvaarv |
127 791 (hinnanguline) (1944) 1,2 /km² in/km² | ||||||||||||
| |||||||||||||
| Riigikeeled | islandi keel | ||||||||||||
| Rahaühik | Islandi kroon | ||||||||||||
| Hümn | Lofsöngur | ||||||||||||
.svg)
Islandi Kuningriik (islandi keeles Konungsríkið Ísland, taani keeles Kongeriget Island) oli konstitutsiooniline monarhia unioonis Taaniga. Kuningriik eksisteeris kuni 1944. aasta 17. juunini, mil põhiseadusliku referendumiga rajati Islandi Vabariik.
Taani võimu algus
[muuda | muuda lähteteksti]Island oli alates 1380. aastast Taani võimu all, kuigi vormiliselt oli saar aastani 1814 Norra valitseda. Aastal 1874, tuhat aastat pärast Islandi tunnustatud asustamist, andis Taani Islandile autonoomia. Samal aastal kirja pandud põhiseadus vaadati läbi aastal 1903 ning 1904. aastal suurendati riigi autonoomiat veelgi. Aastast 1874 oli Taani valitsuse juures ametis ka vastav Reykjavíkis resideeriv Islandi-minister, kes kandis vastutust Islandi parlamendi Alþingi ees.
Kuningriigi loomine
[muuda | muuda lähteteksti]1918. aasta 1. detsembri unioon oli kokkulepe Taaniga, mis tunnistas Islandit täielikult suveräänse riigina, mis oli läbi ühise monarhi Taaniga personaalunioonis. Taani kuningas nimetas ametisse ka Islandi valitsuse.[1] Islandi Kuningriik seadis sisse oma lipu ja vapi ning palus Taanit end esindada välisasjades ja kaitsehuvides. Kokkulepe võidi üle vaadata aastal 1940 ning omakorda kolm aastat hiljem see tühistada, kui selle jätkumises kokku ei lepita.
Eesti ja Islandi Kuningriik
[muuda | muuda lähteteksti]Poliitilisel tasandil suhtlemine kahe riigi vahel sai alguse 1920. aastatel. Islandi Kuningriik tunnustas Eesti Vabariiki de jure juba 1922. aastal, kuigi Islandil välisministrit tollal ei olnud. Eesti ja Islandi ametlikud kontaktid piirdusid Islandi esindaja Taanis, hilisema Islandi Vabariigi esimese presidendi Sveinn Björnssoni ja Eesti Skandinaaviasse lähetatud saadikute vahelise suhtlusega. Ka kaubandus- ja majandussidemed jäid tagasihoidlikuks. 1933. aastal pöördus Eesti saatkond Stockholmis Islandi Kaubandus-tööstuskoja poole leidmaks sobivat kandidaati Eesti aukonsuli kohale. Tosina kandidaadi seast valiti Sveinn Björnssoni soovitusel välja Islandi ühe suurema õllevabriku "Ölgerdin Egil Skallagrimson" direktor Tómas Tómasson, kes kinnitati Eesti aukonsuliks Reykjavíkis 1. mail 1934 ning kes pidas seda ametit 24 aastat kuni konsulaadi sulgemiseni 1958. aastal Nõukogude Liidu survel[2]. Islandi aukonsulaat Eestis ning saatkonnad Tallinnas ja Reykjavíkis jäid avamata ning 1940. aastal katkesid kahe riigi poliitilised kontaktid enam kui pooleks sajandiks.[1]
Teine maailmasõda ja vabariigi loomine
[muuda | muuda lähteteksti]Taani okupeerimine Saksamaa sõjaväe poolt 1940. aasta 9. aprillil raskendas Islandi ja Taani omavahelist suhtlust. Selle tulemusena kiitis Alþing järgmisel päeval heaks kaks resolutsiooni, mis andsid Islandi valitsusele volitused riigi juhtimiseks ja kuulutas, et Island võtab täieliku vastutuse nii oma välisasjade kui ka ranniku valvamise eest. Aasta hiljem võttis Alþing vastu seaduse, mis lõi Sveinn Björnssonile monarhia esindamiseks regendi positsiooni (Björnsson oli regent aastani 1944, mil riik iseseisvus).
Teise maailmasõja esimesel aastal säilitas Island rangelt neutraliteeti ja rakendas meetmeid nii Suurbritannia sõjaväe kui ka Wehrmachti vastu, kui need seda rikkusid. 1940. aasta 10. mail käivitas Suurbritannia operatsiooni invasiooniks Islandile ja sõjavägi saabus Reykjavíki sadamasse. Islandi valitsus esitas selle vastu protesti, kirjeldades seda kui Islandi neutraliteedi "karjuvat rikkumist". Invasiooni toimumise päeval luges peaminister Hermann Jónasson raadios ette teadaande, millega juhendas islandlasi kohtlema Briti sõjaväelasi kui külalisi. Liitlasvägede okupatsioon kestis sõja lõpuni.
Invasiooni haripunktis oli Islandile paigutatud ligikaudu 25 000 sõdurit, mis peaaegu likvideeris töötuse nii riigi pealinnas Reykjavíkis kui ka muudes strateegiliselt tähtsates kohtades. 1941. aasta juulis sunniti Alþing nõustuma Ameerika-Islandi kaitsekokkuleppega, mis andis vastutuse saareriigi kaitse eest üle Ameerika Ühendriikidele. Seejärel paigutati Suurbritannia vägede asemel Islandile 1943. aastaks koguni 47 000 Ameerika sõdurit, ületades sellega arvuliselt kohalike täiskasvanud meeste arvu.[3]
Pärast 1944. aasta mais toimunud põhiseadusreferendumit sai Island sama aasta 17. juunil ametlikult iseseisvaks vabariigiks. Valijatelt küsiti, kas unioon Taaniga tuleks kaotada ja kas tuleks vastu võtta uus põhiseadus. Valijad kiitsid enam kui 98% poolthäältega mõlemad punktid heaks ning referendumist osavõtt oli koguni 98,4%. Esimese riigina tunnustasid iseseisvust Ameerika Ühendriigid.[3] Paljudes taanlastes tekitas selline ajastus solvumist, kuna Taani oli jätkuvalt Natsi-Saksa sõjaväe poolt okupeeritud. Tagandatud kuningas Christian X, kes viibis jätkuvalt Kopenhaagenis, saatis samal päeval siiski Islandi rahvale teate oma õnnesoovidega.[4]
Lipud
[muuda | muuda lähteteksti]-
Islandi lipp (1918–1944) -
Islandi riigilipp ja mereväe lipp (1918–1944) -
Islandi kuninga lipp (1921–1944) -
Islandi regendi lipp (1941–1944)
.svg)
.svg)
.svg)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 "Eesti ja Island - mis meid ühendab". 23.10.2009. Vaadatud 01.03.2014.
- ↑ Bernhard Mäelo. Eesti konsul Reykjavikis surnud. Teataja, 9. detsember 1978, nr. 23, lk. 9.
- ↑ 3,0 3,1 "Bilateral Relations" (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 4.03.2014. Vaadatud 01.03.2014.
- ↑ "Independence Day" (inglise). Vaadatud 01.03.2014.