Eesti SS-vabatahtlike brigaad

Eesti SS-vabatahtlike brigaad (1943.5 –) Estnische SS-Freiwilligen-Brigade (saksa keeles) 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad (1943.10 –) 3. Estnische SS-Freiwilligen-Brigade (saksa keeles)
Tegev	mai 1943 – oktoober 1943
Riik	Suursaksa Riik
Kuuluvus	Relva-SS
Liik	jalavägi
Suurus	brigaad
Ülemad
Märkimisväärsed ülemad	Standartenführer Johannes Soodla Standartenführer Henn-Ants Kurg Sturmbannführer Paul Vent

Eesti SS-vabatahtlike brigaad oli suures osas eestlastest komplekteeritud Relva-SS'i (Waffen-SS) relvaüksus Teise maailmasõja aegsel Saksamaal.

Brigaadi moodustamine

Eesti SS-vabatahtlike brigaad moodustati Eesti SS-leegioni baasil mais 1943, kui leegion nimetati ümber brigaadiks seoses, 24. veebruaril 1943. aastal Saksa vägede poolt okupeeritud Eestis välja kuulutatud 1919.-1924. aastal sündinud meeste mobilisatsiooniga Saksa tööteenistusse, mobiliseerituile anti luba "valida" tööteenistuse ja SS-leegioni astumise vahel, mille tulemusel suurenes "vabatahtlike" arv ning leegionis olevate meeste arv üle leegionis ettenähtud võitlejate arvu.

Brigaadi moodustamise algfaasis, Lõuna-Poolas Krakówi lähedal asuvas Heidelaagris (poola Debica) väljaõppelaagris lülitati 1. motoriseeritud SS-jalaväebrigaadi koosseisu ka 8. ja 10. SS-grenaderirügement, mis hiljem pidi asendatama eestlastega formeeritud rügementidega.

Oktoobrist 1943 kandis eestlastest moodustatud üksus nime 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad (3. Estnische SS-Freiwilligen-Brigade) seoses kõigile Relva-SS'i brigaadidele numbrite andmisega. 1. ja 2. grenaderirügement nimetati 42. ja 43. grenaderirügemendiks, tugiüksused kandsid numbrit 53 (53. SS-õhutõrjeüksus, 53. SS-tankitõrje pataljon, 53. SS-sidekompanii, 33. SS-tagavarapataljon, 53. SS-suurtükiväe pataljon).

1943. aasta septembris külastas Eesti SS-vabatahtlike brigaadi, Debicas SS-Reichsführer Heinrich Himmler, keda saatis Eesti Omavalitsuse, Kindralinspektuuri "Relva-SS-i eesti vabatahtlike leegion"i kindralinspektor Johannes Soodla.

1943. aasta sügisel formeeriti mõned vanemad SS-diviisid isikkoosseisu kaotuste tõttu ümber rügementideks ning 1943. aasta 12. novembril brigaadi mõlema rügemendi numbrit muudeti: 42-st sai 45. ja 43-st 46.

3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad Neveli rindel oli aluseks 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi (20. Estnische SS-Freiwilligen-Division) moodustamisel, kui 24. jaanuaril 1944 nimetati 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad ümber 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiks. 1942. aastal nimetati Relva-SS sõjaväelasi leegionärideks (näiteks Legion-Obersturmführer), 1943. aasta oktoobrist SS-vabatahtlikeks (SS-Freiwilliger) ja 1944. aasta suvest Relva-SS-lasteks.

31. detsembril 1943 oli brigaadi koosseisus 5 009 meest (178 ohvitseri, 864 allohvitseri ja 4 057 meest reakoosseisus).

Brigaadi võitlustee

Operatsioon Heinrich

1943. aasta novembris suunati leegionist moodustatud kahe rügemendi ((1. ja 2. grenaderirügement) suurune Eesti SS-vabatahtlike brigaad peale kaheksakuulist väljaõpet armeedegrupi Nord käsutusse. Partisanidevastase Operatsioon Heinrichi (3. oktoober – 18. november) teostamiseks moodustati Väegrupi Nord tagalapiirkonnas tegutsevate julgestusüksuste juhatajale, SS-Obergruppenführer ja Politseikindral Erich von dem Bach-Zelewskile Valgevenes alluv väekoondis „Von dem Bach”, mis koosnes kahest võitlusgrupist – „Jeckeln” ja „Von Gottberg”.

Põhjapoolsesse, SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckelni juhitavasse võitlusgruppi määrati ka Eesti brigaad. Operatsioon Heinrich käigus osales Eesti SS-vabatahtlike brigaad Polotski-Krasnopolje-Pustoška-Idritsa-Sebeži (Valgevene, Vitebski oblasti ja Pihkva oblasti) piirkonnas võitluses "Rossonõ vabariigi" partisanidega. Operatsiooni käigus ründas Eesti brigaad piirkonda Idritsa suunalt lõunasse: 42. rügemendi ülesandeks jäi kaitsest läbi murda ja 43. rügement pidi ala kontrolli alla võtma. Viis päeva kestnud lahingute järel hõivati Albrechtovo küla (Альбрехтово), kus asus partisanide keskus.

Neveli rinne

1943. aastal alustasid Punaarmee Kalinini rinde väed pealetungi Neveli pealetungioperatsioonis ning 6. novembril suunati brigaad ida poole Neštšerdo järve äärde sest just seal oli vastane Pihkva oblasti lõunaosas, Neveli piirkonnas rindest läbi murdnud. 3. Eesti SS-Vabatahlike brigaadi ülesandeks oli läbimurre riivistada ja paisata vastane, tagasi ta endistele positsioonidele Neštšerdo ja Mešno järve joonel.

1943. aasta 16. detsembril alustas Nõukogude 2. Balti rinde väed lõunast pealetungi Saksa vägede ida-lääne suunalistele nn. Luehs-Stellung'ile (Ilvese kaitseliinile), 1. Balti rinde väed aga murdsid läbi armeedegrupi "Mitte" vasakul tiival 80 km laiuselt ja 30 km sügavuseIt. Armeedegrupp "Nord" saatis läbimurdepiirkonda oma paremalt tiivalt abijõude sh ka 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi. Lisaks sõjategevusele Punaarmee regulaararmeega tuli brigaadi väeosadel tegeleda ka Saksa vägede tagalas samal ajal tegutsenud partisaniüksustega. Raskemad lahingud Neveli rindel toimusid 1943. aasta novembris ja detsembri alguses.

1944. aasta 14. jaanuaril algas aga Punaarmee pealetung Leningradi rindel, Novgorodi juurest murti rinne läbi ning 21. jaanuaril hõivasid Punaarmee väed Novgorodi, 22. jaanuaril Kingisseppa (Jamburg) ja 31.jaanuaril jõudis Punaarmee Luuga jõe joonele.

1944. aasta 7. veebruaril 1944. aastal vahetati, 24. jaanuaril 1944 aastal 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiks ümbernimetatud väeosa rügemendid Neveli rindel välja ja saadeti Narva rindele.

Brigaadi kuulunud väeosad

42. SS-vabatahtlike rügement (SS-Freiwilligen Regiment 42) (ümbernimetatud 45. Relva-SS Grenaderirügemendiks 12. novembril 1943)

Rügemendiülemad:

• Standartenführer Johannes Soodla (kuni oktoober 1943)
• Standartenführer Henn-Ants Kurg
• Sturmbannführer Paul Vent
• I. Pataljon (saksa 42/I Batallion), Rügemendiülemad: Sturmbannführer Paul Vent, Haupsturmführer Harald Riipalu
  • 42/I 1. Kompanii – Untersturmführer J. Käis
  • 42/I 2. Kompanii – Obersturmführer Jüri Ungvere
  • 42/I 3. Kompanii – Obersturmführer Paul Maitla
  • 42/I 4. (schwere)Kompanii – ülemad Haupsturmführer Voldemar Tepper, Haupsturmführer Eduard Ferdinand Hints, Untersturmführer Artur Adoson
• II. Pataljon (42/II Batallion), – Haupsturmführer Elmar Lang
  • 42/II 5. Kompanii – ülemad Untersturmführer Osvald Klemets, Haupsturmführer Voldemar Mikkola, Untersturmführer Valentin Vainola (langes 13.11.43), Untersturmführer Edgar Künnis (langes 18.03.44)
  • 42/II 6. Kompanii – Haupsturmführer Lembit Vaher
  • 42/II 7. Kompanii – Ernst Voldemar Kumar
  • 42/II 8. (schwere)Kompanii -ülemad Haupsturmführer Harald Riipalu, Untersturmführer Mango Vanker (langes 07.44)
• 42/II 13. (IG)Kompanii – Obersturmführer Lembit Esko
• 42/II 14. Tankitõrjekompanii – SS-Haupsturmführer Bernhard Langhorst

43. SS-vabatahtlike rügement (SS-Freiwilligen Regiment 43) ( ümbernimetatud 46. Relva-SS Grenaderirügemeniks 12. novembril 1943)

Rügemendiülem:

• Standartenführer Juhan Tuuling
• 43/I. Pataljon (saksa 43/I Batallion), – ülemad Sturmbannführer Ain-Ervin Mere, Sturmbannführer Udo Parrest (alates oktoober 1943)
  • 43/I 1. Kompanii (43/I 1. Kompanie)- ülem Untersturmführer Edgar Kilk (langes 21.02.44)
  • 43/I 2. Kompanii – ülemad Haupsturmführer Harald Kapsta, Untersturmführer Harald Kuus (langes 24.02.44)
  • 43/I 3. Kompanii –
  • 43/I 4. (schwere) Kompanii
• II. Pataljon (43/II Batallion), – ülemad Sturmbannführer Udo Parrest (nov. 1943 – jan. 1944), Haupsturmführer Erich Palk, Haupsturmführer Rudolf Alfred Bruus (nov 1943– jan 1944)
  • 43/II 5. Kompanii – ülemad SS-Obersturmführer Rudolf Steinpick (langes 25.10.43), Untersturmführer Edgar Kilk (langes 21.02.44)
  • 43/II 6. Kompanii – Untersturmführer Martin Hunt (langes 25.07.44)
  • 43/II 7. Kompanii – ülemad Haupsturmführer Rudolf Alfred Bruus, Obersturmführer Edgar Vaikma
  • 43/II 8. (schwere) Kompanii – ülemad Haupsturmführer Erich Palk, Untersturmführer Lembitu Rool, Haupsturmführer Johannes Volmer
• 43/II 13. (IG)Kompanii – ülemad Untersturmführer Lembitu Rool, Untersturmführer Elvo Kilgas (langes 24.04.44)
• 43/II 14. Tankitõrjekompanii -ülemad SS-Haupsturmführer Bernhard Langhorst, Untersturmführer Erik Haabjärv
• 43/II 15. Pioneerikompanii (43/15. Pionere-Kompanie), ülemad Obersturmführer Robert Telliskivi, Untersturmführer Elmar Otsing (langes maikuus 45)

• 53. Õhutõrjeüksus (SS-Flak Abteilung 53), ülem SS-Haupsturmführer Fritz Bergemann
  • 1. 20 mm õhutõrjepatarei (Batterie (20 mm)), ülemad Obersturmführer Enn Sirvet, Untersturmführer Viktor Marvet
  • 2. 37 mm õhutõrjepatarei (Batterie (37 mm)), ülem Obersturmführer Igor Krauss
  • 3. 88 mm õhutõrjepatarei (Batterie (88 mm)), ülemad Obersturmführer Karl Aleksander Tamme (langes 10.11.43), Untersturmführer Ralf Taimre
• 53. SS-tankitõrjeüksus (SS-Panzerjäger Abteilung 53), ülem SS-Haupsturmführer Bernhard Langhorst
• (SS-Nachrichten Kompanie 53)
• (SS-Feldersatz Bataillon 53 ), ülem SS-Haupsturmführer Fritz Störz
• 33. SS-tagavara ja varustusrügement (SS-Ausbildungs-und Ersatz Regiment 33), ülem SS-Sturmbannführer Georg Ahlemann
• 53. SS-suurtükiväeüksus (SS-Artillerie Abteilung 53), Sturmbannführer Aleksander Sobolev (langes 17.10.1944 Ida-Preisimaal), Haupsturmführer August Võhma (dets 1943)
  • Staabipatarei (Stabsbatterie), ülemad Untersturmführer Aleksander Kimmel, Untersturmführer Eduard Limion
  • 1. Patarei, ülemad Haupsturmführer August Võhma, Untersturmführer Jüri Nurmekund, Untersturmführer Otto Särgava
  • 2. Patarei, Untersturmführer Eduard Limion, Untersturmführer Ants Angerjas
  • 3. Patarei, Obersturmführer Paul Suurkivi

Topograafiaüksus – Artillerie Vermessungstruppe

Vaata ka

• Eesti SS pataljon (laul)
• Teises maailmasõjas osalenud eesti väeosade loend‎